… arg näitleja, kes laval …

Kord joovastust tundnud näitleja teab: realism on ainult promilli puudus veresoones; kui see ületada, avanevad väravad imelisele kiirteele.

TIIT PALU

Ivo Uukkivi, Pidu ja kodu. 1993.

Ivo Uukkivi, Pidu ja kodu. 1993.

Teatri ja alkoholi juured on pikad ja paralleelsed, nad ühinevad ajaloo hämarikus. Uurijate teateil on teater saanud alguse viljakusriitusest, mille käigus joobes hõimuliikmed jumalatega kokkuleppe nimel laulsid ja tantsisid, maske ja rekvisiite kandsid, dekoratsioone püstitasid ja kaunistasid, astusid vahekorda esivanemate hingedega ja omavahel. Nii möödus veini juues ja tantsides muretult kümme tuhat aastat, kuni eraldusid esinejad ja publik, kinnistus traditsioon ning rituaalist sai tseremoonia, tseremooniast etendus.

Veinist sai viin esmakordselt XI sajandil, kui avastati destilleerimismeetod. Peagi sündis liikumine, mida tuntakse renessansina ning mille keskmes on idee vabast inimesest. Teater muutus meelelahutuseks, preestrist sai näitleja ja kogudusest publik, kes hakkas hääletama jalgadega.

Selline on lääne teatri lühiajalugu ja siia võiks panna punkti, kui ei esineks nähtust, mis tekitab lühiühendusi nüüdisaegse etenduskunsti ja ürgse riituse vahele. Selleks nähtuseks on purjus näitleja.

1.

On suurepäraseid näitlejaid, kes on loobunud viinast ja kelle kuivades silmapõhjades peegeldub nüüd maailma lõputu kurbus. Nad kannatavad oma kainuse käes, nagu kannatas aheldatud Prometheus, kelle maksa käis nokkimas Zeusi kotkas. Nende päevad on pikad ja igavad, neid ei kõneta enam mažoor. Kokkusurutud lõuapärad, nukrad pilgud proovisaali akendest halle kaugusi mõõtmas, praktilised inimsuhted, üksluised õhtud teleri ees enne unetuid öid ongi see kindel linn ja varjupaik, mis nende olemist raamistab.

Nende rollid on nüüd alati varustatud selle teise plaaniga, mille lisab kohalolukunstile painav võõrsilolekutunne; igale poole kleebivad nad oma kvaliteedimärgi. Nad mängivad hästi, sest teavad, kuidas see käib; nad on teatri nurgakivid, vesi, leib ja sool. Nende riided on puhtad, laenud makstud, vitamiinid võetud, hingeõhk puhas nagu südametunnistuski.

Kuid mitte miski ei aita neil tulla toime näriva igatsusega, kui see elu realismiga valusalt põrkudes jälle peale tuleb. Sest kord joovastust tundnud näitleja teab: realism on ainult promilli puudus veresoones; kui see puudus ületada, kaob ka realism ning avanevad väravad imelisele kiirteele.

2.

Mida tõsisemaks läheb mäng, seda suuremaks tõusevad panused. Kõige tõsisem on mäng siis, kui kaalul on elu ja surm – seda nimetatakse tragöödiaks ehk kurbmänguks. Parima tehnika pakub kurbmänguks psühholoogiline mängulaad, milles näitleja kehastub tegelaseks, nagu oleks see päris inimene. Sellised näitlejate kehastatud tegelased võitlevad laval oma tõe ja õiguse nimel ja satuvad alatasa konfliktidesse. Etendused kestavad harva üle paari tunni, aga selle aja sees võib toimuda nii palju! Teatrikunsti eriline tinglik aegruum lubab paari tundi kokku suruda epohhe ja saatusi nõnda, et just olulisim kaunilt esile tõuseb. Nii võibki juhtuda, et etenduse lõpus on laval hulk surnukehi (näitlejate usutavas kehastuses) ja publiku silmis (päris) pisarad.

Kui lõppenud on etendus, mis algab siis? Jah, publik valgub õhtustele tänavatele, nad lähevad kodudesse, nende hinged on nüüd puhtad, ei jäänud sinna kripeldama midagi. Näitleja riputab kostüümi nagisse ja peseb maha grimmi; täna ta armastas, reetis, tappis ja suri – aga kas ei kiusa teda tunne käest lastud võimalustest, mis võinuks mängu veelgi enam komplitseerida? Kas ei häirinud ta sooritust mõni eluline pisiasi, milleta saanuks anda partnerile unistuste passi? Või mõtlebki ta hoopis: „Täna mäslesin kordumatult, tabasin intonatsiooni ning leidsin nüansi, armastasin, reetsin, tapsin ja surin kõigest väest, ei saakski paremini … nüüd võin rahus minna koju.“ Kus on näitleja kodu?

Keegi ei jaksaks iga päev Hamletit mängida ja vähesed tahaksid seda iga päev vaadata. Seepärast on iga korraliku teatri repertuaaris ka nalja-, laste- ja laulutükid, draamad, melodraamad ja tragikomöödiad. Sealgi tuleb suurelt reageerida, nakatavalt naerda ja nutta. Heal näitlejal pole vahet, kas olla piparkoogi- või nimismees, ta teeb seda kogu südamest, rohkemgi kui korralikult, tagasi vaatamata, alati seljaga sündmuse poole. Näidelda on võimalik ande piires, kuid mitte kunagi alla selle.

3.

Heinrich von Kleist räägib meile oma võrratus essees „Marionett-teatrist“ surelikele kättesaamatust teatriideaalist, mis kehastub tahtetus nukus. Kleisti sõnul on nukk vaba kõigest juhuslikust ja materiaalsest, mis inimnäitlejat takistab kõrgustesse tõusmast – marionetiga võib ses osas võistelda vaid jumal ise. Kui inimlikult mõistetav on siis samuti täiust ihaldav näitleja, kes varustab end väikese, kiire ja tõhusa molekuliga, mis lõõgastab keha ja eemaldab tõkked! Alkohol annab ka tarbeteatris näideldes võimaluse heidelda ellujäämise piiril. Kehva näidendi viletsas lavastuses, mida keegi ei vaja, võib just purjus näitleja päästa päeva.

Varem või hiljem jõuab iga näitleja kahtluseni teatri mõttes; talle on maailm järele jõudnud. Kui selline kahtlus on tulnud ligi, ei aita enam jooga ega maraton. Sellest saab õlal istuv pärdik, kelle peletamisele kulub suurem osa vaimujõust. Alkohol on kättesaadav võimalus alustada puhtalt lehelt, teistmoodi, taastada usk, avada uksed värskele irratsionaalsusele.

Kultuurikiht on meil alles õhuke. Teame une pealt, kuidas mängida Mogri Märti ja Juuraku Huldat, kuid mis kandist läheneda eskaadriülemale ja vaaraole? Kui omal puudu jääb, tuleb mujalt juurde võtta. Ongi võetud peamiselt vene ja briti traditsioonist, kus alkoholi pruukimine on dramaturgia lahutamatu osa: see on lahusti, milles settivad ülevad tunded, see on reaktiiv, mis vallandab sündmuste ahelad. Kui ta oleks paljas konventsioon, siis oleks temast ammu loobutud. Näib, et tegu on siiski olulise teatrisündmust defineeriva asjaoluga, mis salongikomöödias serveerimislaual ilmnevana lubab meelaid obadusi naerupõimikusse ning vene klassiku draamade lavastustes annab usutavuse surmaootel vanameeste heietustele elust sada aastat hiljem.

Kas pole õigustatud (ehkki kahtlemata pisut lihtsustav) tähelepanek teatri kohta: teatris räägitakse meile peamiselt inimestest, kes ei kannataks elu nõmedust kaine peaga välja!? Ja nüüd küsigem: milliseid erakordseid nõudeid peab täitma siis see, kes igal õhtul lavale astub? Kui tugev peab ta olema, et teha sisselõige, pugeda hinge, kehastuda ümber, tulla tervena välja ning olla seejuures kogu repertuaari ulatuses oma ajastu lühikroonika! Jah, ooper käib ka puhvetis, kuid see on naljamäng selle kõrval, mis toimub laval!

Muidugi tiivustab alkohol ka lavastajaid, dramaturge, stsenograafe. Kuid nende torm ja tung ei tõuse kunagi üles lavatorni, vaid jääb madalatesse ees- ja tagaruumidesse. On nähtud ka purjus valgustajaid, heli- ja lavamehi, kelle püüdeid reaetendusi elustada publik siiski harva märkab.

4.

Väga sageli tuleb näitlejal kehastada tegelast, kes on purjus. Tundub, et just siin saab otsad omavahel kokku lasta, kuid võta näpust! Joodiku rolli ei tohi mingil juhul joodikule usaldada, kuigi esmapilgul kõik klapib. Kahtlejale võiks siin soovitada lugeda Baudrillard’i, kes on teinud kõik vajaliku simuleerimise ja teesklemise vahekorrast puust ja punaseks. Purjus inimesi esitatakse simulandimeetodil: näitleja teeb nagu tal oleks midagi (joove), kuid tal tegelikult pole seda. Paradoksaalne, kuid see on nii: mida rohkem on laval purjus tegelasi, seda rohkem on seal kaineid näitlejaid. Võtame näiteks Võrõpajevi „Joobnud“ – paha mõeldagi, mis saaks, kui näitlejad seda mängides ei kasutaks simulandimeetodit.

Muidugi pole see alati olnud nii. Laia kasutust on leidnud ka teesklusmeetod: mul pole seda (joovet), kuigi tegelikult on. On olnud perioode, mil see meetod oli meie lavadel levinuim ja kergesti läbinähtav. Kui lugeda Vahingu päevaraamatuid või teiste tema kaasaegsete mälestusi (Väino Uibo „Naeru varjus läbi elu“), siis on selge, et ka kuulsas teatriuuenduses oli alkoholil kaalukas roll. Iga korralik sümpoosion lõppes mäluaugu ja purustatud toasisustusega. Paistab, et sel ajal oli see laialt aktsepteeritud loomemeetod. Riik maksis kõik kinni: las näitleja möllab, las nihutab taju piire. Loomulikult polnud toonaseski joomises midagi juhuslikku: kes siis kaine peaga ikka spiilib? Alkohol oli süüd kergendav asjaolu, mille kattevarjus võis totalitarismi kohta tõde kuulutada.

Kui teatris jäid proovid seisma, siis sosistati linna peal lavastajast või peaosalisest, kes langes tsüklisse. Rahvakunstnikele lõppesid tsüklid erihaiglas tilguti all. Haiglast väljuti reipana ning loominguline töö võis jätkuda uuel, kõige kõrgemal tasandil. Purjus näitleja laval tekitas rõõmsa elevuse, hea mulje oli garanteeritud. Pikk joomatuur oli tõend süvenemisest: sellest võis sündida roll, mis oli puhas metafoor, mitte tavapärane tuju, tempo ja diktsiooni ristsugutis.

Purjus näitleja mõjus narrina, kellele oli rohkem lubatud, võib-olla isegi kõik lubatud. Näitleja olemisega kaasnes nii ülevuse kui ka labasuse nõue, mille­vahelisel skaalal oli piisavalt kunsti­ruumi. Joomine oli osa kunstniku staatusest, mis tuli välja kanda; see oli traditsioon. Seda pole enam.

Meenutame vahel õpingukaaslastega Kalju Komissarovi näidistundi viinajoomisest, mille ta kord joomatuurilt õppetööle naastes meile korraldas. See oli küllaltki peen õpetlike tõsielulugudega praktikum, milles osalemise kohustuslikkuses kahtlusi ei tekkinud. Juba selle tunni eest väärinuks Komissarov elutööpreemiat.

Kas paljud tänapäeva probleemid ei algagi mitte sellest, et uutel põlvkondadel pole enam õigeid eeskujusid ning nad ammutavad teadmisi vägagi kahtlastest allikatest?

5.

Praegu sõidab näitleja proovi ja etenduse vahel liisitud sõidukiga, ta annab hääle reklaamidele, teeb igapäevase sutsaka seriaalis, dubleerib koduses stuudios türgi seepi. Kus siin joomiseks aeg?! Hea, kui suitsetadagi jõuab. Depressioon, joomasööst ja sellele järgnev ületaastumise periood tuleb aina edasi lükata. Suvelgi pole näitlejal aega puhke­keskuses korki maha keerata, sest rahvas tahab teda kostüümis näha võpsikus, vilja­kuivatis ja võtteplatsil.

Seevastu ei hiline kaine näitleja hommikul proovi ning räägib õhtusel etendusel ära kõik sõnad, mille ettekandmises on kokku lepitud. Ta võtab vastu telefoni. On tulnud ette, et olude sunnil karske vanameister ostab noorvõitlejatele pudeli ning vastutasuks soojendab endki selle joomise lõõsas, kuiva kurguga loomulikult. Ars longa, vita brevis est!

Üle-eelmisel aastal nähti Tartus üht noort näitlejat kangi all peatäit välja magamas. Kohe tekkis kohalike lavastajate seas huvi: kas pole siin tegemist aktjoor aktjoorovitšiga, kelle ande najal saab hakata auhindu noppima.

Elu pole siiski nii lühike, et meeleheidet lõpuni eemal hoida. Igal hetkel võib tekkida olukordi, kus lahendus on käeulatuses. Seepärast on kaine näitleja kurbade silmade põhjas väljapääsuvõimalus, tema lõpparve on võimalustele avatud.

Jah, näitleja jääb iga jumala päev ellu Sinimägedes, pääseb rongi alt, naaseb ohtlikult ekspeditsioonilt – täpselt stsenaariumi järgi. Kuid ta teab ka, et alati on olemas võimalus tõelisteks panusteks päris kurbmängus, mille lõpus ootab viimne improvisatsioon.

6.

Üldse ei tahaks rääkida näitlejatest, kes oma mootorit õllega käimas hoiavad. Selliseidki on, üks neist olevat lausa veerand sajandit järjest kasti õlut päevas joonud. See on kümme liitrit päevas! Kahjuks on sellise loomingulise mudeli tagajärjeks paisunud magu, pidevalt niisked huuled ja labased anekdoodid. Poolele teele jääb ka veinijooja, kes kümbleb küll dionüüsilises alglättes, kuid ei saavuta iial mängu ülimat puhtust. Vein jätab jäljed, mida on raske peita. Vein teeb purju, kuid pole kütus, mis viiks orbiidile. Algajale sobivad muidugi kõik joogid mis sisaldavad promille, kuid ülem kõigist on viin.

Alkoholi annustamisele järgneb teadagi pohmell. Kassiahastus viib teatris suhted teisele tasandile, enesehaletsuses kolleeg pihib oma salamõtteid, ja kuigi järgmisel päeval poleks nagu midagi olnud, on lähedus tekitanud sideme, mis laval loob allhoovusi. Vanasti oli teater sellest läbi imbunud nagu tubakalõhnastki; teater oli koht, kus õhk oli ka ülekantud mõttes paks, tiine, rammus; midagi oli kogu aeg õhus, seda võis tunda. Ikka käis mõnel mõõk suust välja, mida kellelgi ei tulnud mõttessegi pahaks panna. Seda enam ei ole.

Muidugi on tänapäevalgi näitlejaid, kes joovad iga päev, kes oma päeva intellektuaalse konditsiooni sätivad just nendele paarile tunnile, mil toimub etendus. Pidev doseerimine nõuab kõvasti närvi ja pingutust, kuid tulemused ei räägi enam ammu iseenda eest.

7.

Tänapäeval, kui peaaegu kõik haigused on ravitavad, on viinasurm arvestatav võimalus legendiks ja igavesti nooreks saada. Mõnel käib see lihtsalt, teine näeb terve elu vaeva.

Kas siis teater pole nagu destillatsiooniaparaat, mis puhastab terad sõkaldest? Ja kas näitleja ülim püüd siis pole selle aparaadi vasktorusid läbides „taevani tõustes üles igavikku omale otsida“? Ta teeb seda meie kõigi nimel, kõigi vahenditega ja kõigele vaatamata.

Ingmar Bergmani tähelepanekul on näitleja selleks ajaks, kui on endale ette joonud huvitava näo, kaotanud sageli oma mälu („Laterna magica“). Erandeid on.

On, mille üle mõelda. Kogu elu on dilemma: pidu või kodu. Ühes aknas põleb tuli ja teises tuld ei põle. Ja maailm on näitelava, millest me ei saa üle ega ümber.

Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja

kes laval tunni veiderdab ja veikleb

ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt

mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu,

ei mingit tähendust.

(William Shakespeare, „Macbeth“)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht