Ära solva kodanikke sigu!

Kes kolmest vennast on olnud kõige arukam ja ehitanud kõige vastupidavama maja? Eks see olegi lavastuse „Valged heteromehed“ põhiküsimus.

PILLE-RIIN PURJE

Pärnu Endla „Valged heteromehed“, autor Young Jean Lee, tõlkija Andra Aaloe, lavastaja Enn Keerd, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Felix Kütt, liikumisjuht Carolina Tagobert. Mängivad Ago Anderson, Meelis Rämmeld, Sepo Seeman ja Raivo Rüütel. Esietendus 27. II Endla suures saalis.

Isa (Raivo Rüütel) ja tema kolme poja (Meelis Rämmeld, Sepo Seeman ja Ago Anderson) veiderdamine on vaid kaitsekiht.

Isa (Raivo Rüütel) ja tema kolme poja (Meelis Rämmeld, Sepo Seeman ja Ago Anderson) veiderdamine on vaid kaitsekiht.

Mats Õun

„Valged heteromehed“ näikse olevat teatrinähtus, mille puhul lahkneb publik kahte leeri: ühed välistavad lavastuse ainuüksi kahtlase pealkirja pärast, teised tormavad just sellesama nimel pileteid ostma. Omapäraseks teeb juhtumi aga tõik, et mõlemad leerid langevad lõksu.

Tegu ei ole jantliku lamekomöödiaga, ehkki esimese vaatuse maskuliinsed mürgeldamised nagu kisuksid sinnakanti, näiliselt justkui flirditakse naeruhimulise publikuga. Ent kui nelja meest ehk isa ja kolme poega vähegi hoolikamalt vaadelda, on nendes hõõguv pinge pidevalt aimatav ja veiderdamine vaid kaitsekiht. Teises vaatuses saali naerutamine harveneb, probleemid avarduvad, piirid nihkuvad. Sarkastilised nükked silmakirjaliku poliitkorrektsuse, ühiskondlike stereotüüpide, privilegeerituse, edukultuse, pseudoväärtuste jms teemal hakkavad võtma süsteemsemat kuju.

Päris stiilne tüng on Young Jean Lee näidendi lõpetamatus, mis mõjub nimme antiameerikalikuna, vastandina happy end’ile. Ka lavastaja Enn Keerd ja muusikaline kujundaja Feliks Kütt ei paku leevendust muusikalilaadse toote snitiga. Pärast viimaseid repliike saabub neli meesnäitlejat malbelt muiates kummardama – ei mingit lõpulaulu à la „Soe tuul juustes“, nagu tänini mängukavas püsivas hormonaalses komöödias „Testosteroon“ (autor Andrzej Saramonowicz, lavastaja Enn Keerd, 2008), kus on samuti fookuses meeste eluraskused, aga lahedamas tonaalsuses, mahesõbralikuma distantsiga. „Valged heteromehed“ kannab žanrimääratlust „tõsine komöödia“, siia finaali passiks lõpusong Brechti vaimus, aga õhku jääv nõutus on veelgi kohasem.

Tegevus toimub jõulude ajal, kui leseks jäänud isa ja nii või naa naistevabad pojad mõjuvad lohutuvõitu kambana, teeseldud reipus vaheldub siirama nostalgiaga. Marion Unduski lavakujundus rõhub kullale-karrale ja vohavale kitšile, suur tuba kubiseb nips­asjakestest ja tränist, milles võib aimata emalikku maitset. Ühel hetkel jääb pilk pidama kolmele valgele portselanloomale riiulil: need pole väärikad elevandid, hoopis notsud. Peagi kõlabki Jake’i diagnoos vanemat venda analüüsides: „See on üks sigade maailm ja Matt ei ole siga! Aga kui sa ei ole siga, siis ei ole sul lootustki!“ Nõnda sobiksid selle perekonna, üldistatumalt valgete heteromeeste vennaskonna motoks luuleread: „kallis poeg sa pole enam väike / nüüd pead teadma kuhu ennast müüd / ära solva kodanikke sigu / siis sul hästi käivad käbarad“ (Jüri Üdi, „Pojaga restoranis“).

Ennäe, jälle muinasjutt platsis: „Testosterooni“ seitset mehikest vaadates kangastus seitse pöialpoissi, seekord kolm põrsakest. Kes kolmest vennast on olnud kõige arukam ja ehitanud kõige vastupidavama maja? Eks see olegi põhiküsimus. Enne tahaks veel teada, kes on loomuldasa poiste isa Ed – kas hea hunt või vana siga? Kuivõrd mudelnäidend ja sellest lähtuv lavastus kanna(ta)b välja tegelaste psühholoogilist analüüsi? On see üldse tarvilik, kui autori põhieesmärk on olnud visandada ühiskonnakriitiline skeem?

Raivo Rüütel mängib Edi passiivse orgaanikaga, isa siseteema näikse olevat loid ükskõiksus, võib-olla ka üksildus ja alistumine, ehk ligi hiiliv seniilsuski. Oma poegi isa kuigivõrd ei tunne ja ega teda eriti vist ei huvitagi. Ehkki meesperes üksteist jõudumööda hoitakse, rutiinselt lõõbitakse, ärritutakse ja andestatakse, on ilmselgelt mugavam, ohutum kanda silmil ja südamel võimalikult läbipaistmatuid maske. Tegelaste kinnisus mõjub täitsa eestlaslikuna. Täiskasvanud meeste ülemängitult lapsikuks muundumine isakodus on kohati piinlik, seejuures aga naljakas ja peaaegu liigutav. Pidetu seisundi kvintessentsiks on esimese vaatuse lõpu intermeedium, kus minnakse tülli ja joostakse laiali, ent peagi imbutakse vargsi tuppa tagasi ja lepitakse ära. Misanstseenid ruumis mõjuvad kui ustekomöödia äraspidine pilamine. Üksmeelne tantsupilgar väljendaks justkui jõululusti, kuni muusika vastikult moondub, valeks kiirendatud rütm tühistab pseudoidülli, välistab omakorda ladusa komöödia.

Lavale vaadates ei saanud hästi sotti vendade vanusest, ega kolme kuti vanusevahe olegi märkimisväärne. Näidendit lugedes selgus, et Matt on vanem vend, kuigi Meelis Rämmeldi tegelast võiks pidada ka nooremaks. Keskmist venda Jake’i mängib Sepo Seeman: selle mehe eluhoiak on kõige selgepiirilisem, annaks välja suure venna mõõdu. Ago Andersoni Drew osutub pesamunaks.

Näitlejate ja teiste töötajate fotod Endla seintel on põnevalt teatraalsed: pildil on inimene ja tema vari, aga see vari elab oma isepäiselt veiklevat elu. „Valgete heteromeeste“ vaheajal kolme artisti fotosid takseerides hakkasid mu peas tantsisklema kujundid.

Vuntsi muheleva Ago Andersoni varjuks on sigarit pahviv gangster, justkui viide varjatud pahelisusele, sala-macho’likkusele. On see juhus või vandenõu, et Anderson ilmutab end suisa igas meeste keskeakriisikomöödias? Hoobilt meenuvad Ugala kursusevendade „Meeste kodu“, teleseriaal „Keskea rõõmud“ (seal mängis ka Rämmeld) ning loomulikult värske menufilm „Klassikokkutulek“. Andersoni rollide turvatundelist olekut võiks iseloomustada sõnapaariga „muhe lürism“. Aga talle sobib ka põhjatum tragikoomika ja absurdisugemed, mida võimaldasid näiteks Rein Paabeli roll teleseriaalis „Ment“ ja Erik/Harald „Ballettmeistris“. Ka tema Drew’ silmad prilliklaaside taga välgatavad kord kelmikalt, kord nukralt. Päris kätte too õppejõud ja kirjanik end ei annagi, kuigi saame teada, et Drew kirjutas koolipoisina inimvihkajalikke traktaate ja laseb nüüd endale pohmelliraviks ette lugeda Nietzsche „Tragöödia sündi“.

Näitleja Sepo Seemani fotol on iseäranis irriteeriv vari: käed pikka nina näitamas, terav ussikeel salvamas. Ta harali sõrmed sarnanevad nii narrimütsi kui ka kuningakrooniga. See allusioon sobib Seemani ampluaatusega, mis omakorda paneb küsima, kas ei pruugi lavastajad teda viimasel ajal natuke liiga kindla peale. On ülim aeg nõudlikeks süvarollideks! Põrgupõhja Jürkat mängis Sepo Seeman aastal 2002.

Heteromeest Jake’i etendab Seeman igati äratuntava inimtüübina. Jake’i töövestluse paroodia on demagoogia musternäidis, nii enesekindla joviaalsuse kui ka lihvitud sõnavara poolest, kus fraasid „jätkusuutlik“ ning „rohujuure tasand“ kõlavad lobedalt, ilma et need ütlejale endale vähimatki tähendaksid. Süsteemi läbi nähes ise seda süsteemi käigus hoida – see on pankur Jake’i küüniline valik. Seemani distants rolli suhtes on vahe ja selgepilguline. Silmanurgas säilib tõsidus ka koomuskisööstudes. Üks vaimukamaid etüüde on Andersonil ja Seemanil ilmatu kõrge tehiskuuse ehtimine, kui Drew loobib lõdva käega karrapuntraid huupi puuladva suunas, mispeale Jake asub karda ontlikult ümber okste sättima. Muuseas, Sepo Seemani tantsustseen suudab oma puusanõksunõtkuses peaaegu konkureerida Hannes Kaljujärve sportlasliku kehakeelega. See aga on meie teatrimaastikul ülim kompliment!

Näitleja Meelis Rämmeldi fotol on inimese varjuks hoopistükkis kuusepuu, täht ladvas ja kingipakid kuuse all, ühest avatud pakist paistmas erksad jänese (kindlasti mitte eesli!) kõrvad. Nii ootamatu vari sobib imetabaselt Rämmeldi lavaelu saladuslikkuse, isikupärase endassesuletuse, paradoksaalse kaitsetuse ja tasase soojusega. Matt on lavaloo komplitseerituim roll, kelle kohta pillutakse märksõnu „tagareamees“, „luuser“, „märter“. Kõrgharitud intellektuaal, kes elab koos isaga ja elatub juhutöödest – sellise mehe nõukaaegne vaste oleks ilmselt dissidendist katlakütja.

Õhku jääb rahutu kahtlus, kas Matt on põhimõtteliselt loobunud edumängudes osalemisest ja elab ausamalt, loomulikumalt kui vennad – või on ta enesehinnang ebaadekvaatselt madal. On tema majake õlgedest või tugevatest kividest? Igatahes on vennad ja isa loonud Mattist omamoodi müüdi ja kui see müüt nende silmis kõikuma lööb, süüdistavad kõik järjest Matti. Sealjuures heidab igaüks Mattile ette omaenda nõrkusi ja puudujääke, oma teostamata ideaale.

Esietendusel hoidis Meelis Rämmeld Matti saladust võrdlemisi kiivalt, jäädes nii vagurana kui ka mõranedes üsna sümpaatseks, aga vältides vähimatki hinnangut. Tõesti-tõesti, poole valimist ei tehta publikule kergeks. Kas samastada end teatrisaalis silmakirjalikku ühiskonda läbi nägeva edumehega? See näib pealispinnal mugav ja ohutu, aga sisimas ometi piinlik eluroll. Või oleks üllam tunnistada end luuseriks tagareas? Kas pole see üksnes ettekääne loobuda vastutusest? Kas eneseväärikus on meie ajal veel üldse võimalik?

Kui meeskriitikud arvustasid Sirbis Vaba Lava lavastust „sugu: N“, jõuti resümeeni, et seda pidanuksid peegeldama hoopis naised. Sellisel juhul peaksid ehk lavastusest „Valged heteromehed“ kirjutama mehena sündinud? Suhe oma sookaaslastega on kahtlemata teistmoodi kui (vaistlik? paratamatu?) empaatia vastassoo suhtes. Aga kumma soo hoiak on ausam, humoorikam, materdavam, rappaläinum, austavam, solvavam, salli­vam?

Jake: „Naised ja vähemused saavad vähemasti teeselda, et nad muudavad maailma paremaks, kui oma asjades edenevad. Aga valgel mehel on päris raske seletada, miks maailmal oleks temasuguse edu vaja“ („Valged heteromehed“).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar