Antigone õnnetu lastetuba

Jaak Allik

Roman Feodori lavastatud „Antigone” eristub Vene teatri senisest kuvandist, on huvitav töö kogu Eesti teatripildis ja pälvinud juba tähelepanu ka Venemaal. Vene teatri „Antigone”, lavastaja Roman Feodori, kunstnik Daniil Ahmedov, liikumisjuht Olga Privis, helilooja ja muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Igor Kapustin. Mängivad Ilja Nartov, Tatjana Kosmõnina, Alina Karmazina, Natalja Dõmtšenko, Mihhail Krjatšok, Aleksandr Žilenko, Lidia Golovataja, Lilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Artjom Garejev, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov, Oleg Rogatšov, Dmitri Kordas, Anna Markova, Marina Malova, Tatjana Jegoruškina, Ivan Aleksejev, Daniil Zandberg ja Aleksandr Sinjakovitš. Esietendus 28. III Vene teatri suures saalis. On ebatavaline, et esimene arvustus mõne meie teatri uuslavastuse kohta ilmub kõigepealt välismaises pressis. Tallinna Vene teatri puhul, kus see ju polekski nii ilmvõimatu, ei mäleta ma sellist juhtu üldse. Ja ometi, 4. aprillil ilmutas üks Venemaa keskajalehti Rossiiskaja Gazeta nimeka teatrikriitiku Aljona Karassi artikli „Armastuse seaduse rikkuja”, kus kõneldi „Antigone” esietendusest 28. märtsil Tallinnas. See on selge märk mitte niivõrd lavastuse kvaliteedist, kuivõrd sellest, et meie Vene teatrit on asunud juhtima praegu Moskva teatriringkondades tõeliselt kuum nimi Marat Gatsalov (35), kelle iga liigutust on tema põlvkonnakaaslased valmis jälgima andunud tähelepanuga. Gatsalov lavastab praegu ise Moskva Kunstiteatris Mihhail Durnenkovi tekstipõhiselt (teatrijuht Oleg Tabakov on nimetanud Gatsalovi tööd parasjagu käimas Konstantin Stanislavski 150. sünniaastapäevale pühendatud juubelihooaja üheks oodatumaks sündmuseks). Tallinna teatri repertuaari on uus kunstiline juht kuni sügiseni üles ehitanud külalislavastajatele. Esimeseks neist (hooaja algupoolel täitis teater veel endise juhtkonna lepinguid) valis ta samuti kuuma nime: Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi ja Venemaa prestiižseima teatriauhinna Kuldne Mask 2012. aasta laureaadi Roman Feodori (34).

On kahju, et „Antigone” ilmus Vene teatri afišile ehk mõningase hilinemisega. Näidend, kus kõneldakse tütarlapsest, kes oma kuningast onu käsku eirates läheb matma lahinguväljal langenud venda ning ohverdab selle teoga oma armastuse ja elugi, oleks olnud üsna kõnekas 2007. aastal, mõtisklemaks südameseaduste ja riigikäskude vahekorrast. Tean, et tollasel kunstilisel juhil Mihhail Tšumatšenkol oli kokkulepe sellise lavateose sünniks ning ka nõusolek eesti näitlejannalt nimiosa mängimiseks. Võim aga tahtis teisti.

Roman Feodori lavastatud „Antigonel” puuduvad poliitilised allusioonid praeguse Eesti tegelikkusega ning kaugelt tulnud lavastajalt pole põhjustki seda oodata. (Olgu öeldud, et Tallinn pole Feodorile siiski võõras: 2005. aastal lavastas ta Roman Ilijni nime all siinses Drugoi teatris kaks näidendit. Neist Martin Krimpe „Oleks” pälvis Peterburi II rahvusvahelisel festivalil „Avatud teatriruum” koguni parima lavastuse auhinna, ent paraku oli see teater eesti teatriavalikkuse tähelepanu alt väljas.) Lavastuse kolmas vaatus on küll loodud publitsistlikult – tele-show’na, kus vaatajad on Antigone hukkamisel aktiivsed osalejad ning võiksid valida ka tema tapmisviisi. See on aga lihtsalt tänapäeva kommertsmentaliteedi üldistav paroodia – nii head kui ka kurjad teod on kaotamas teo nimegi – ning mõjub ühtviisi mõistetavalt ilmselt nii Krasnojarskis, Tallinnas kui küllap Ateenaski. (Samalaadse vormi on, muide, valinud ka lavastaja Konstantin Bogomolov Moskva teatrihooaja tähtteoses, Kunstiteatris loodud Oscar Wilde’i „Ideaalses abikaasas”, kus tele-show toimub lausa Kremlis.) „Antigone” kolmas vaatus on Feodoril lavastatud žanrikohaselt hoogsalt: Kreonist on saanud showman (või hoopis poliittehnoloog?), Antigone surm jääb ka sellises show’s traagiliseks, ent veelgi traagilisemalt mõjub osa teatripubliku kaasaminek laval toimuvaga täiesti TV reality-show publikule omaste reeglite kohaselt.

Mis puutub esimesse kahte vaatusse, kus lavastaja on oskuslikult seganud Sophoklese ja Jean Anouilh’ tekste, siis puht subjektiivsest maitsest lähtudes heidaksin talle ette Antigone ja Kreoni suhte sotsiaalpsühholoogilisest käsitlusest loobumist psühhoanalüütilise lähenemise kasuks. Keskmise ja vanema põlvkonna eesti teatrisõber mäletab kindlasti Iivi Lepiku ja Jüri Järveti või Heino Mandri psühholoogilist duelli Mikk Mikiveri lavastuses (1967) ning Anu Lambi ja Aarne Üksküla põnevat heitlust Lembit Petersoni loodud „Antigones” (1982). Mõlemad lavastused põhinesid Anouilh’ näidendil, kus oma õigus on jäetud ka Kreonile, kes kaitseb n-ö riiklikku huvi Antigone pelgalt südametunnistuse häälest lähtuva ja seetõttu mingist vaatepunktist ehk isegi egoistliku huvi vastu. See on tõepoolest igavene vaimu ja võimu teema (keegi võiks nüüd Mari-Liis Lillega ka teatris „Antigone” lavastada!). Hoopiski teistsuguse, avalikult poliitilise lähenemise valis meie lavade viimase „Antigone” (2010) autor iraanlane Homayun Ghanizadeh. Tema loodud originaaltekstis ja satiirilises maailmamudelis polnud kahtlustki, kas lavastaja on Antigone (Elina Reinold) või Kreoni (Andrus Vaarik) poolel, vaba vaim ja kuritegelik võim olid seal selgelt vastandatud.

Roman Feodorit pole see probleem eriti huvitanud. Paljugi Anouilh’ tekstist on kõrvale jäetud, Kreonil õigustust pole ja isegi tema väide, et mõlemad Antigone vennad – nii kangelaseks kuulutatu kui ka maapinnale mädanema jäetu – olid ühtmoodi lurjused, ei mõju mõtlemapaneva argumendina kahe maailmavaate kokkupõrkes, kuigi lõrisedes üksteise kallale sööstvaid vendi näeme me laval korduvalt. Kärpesse on läinud ka Kreoni võtmelause Antigonele: „Ma mõistan sind, kahekümneselt oleksin samuti toiminud”. Kreoni plakatlikumaks muutmise kõrval näeb lavastaja ka Antigones pigem jonnakat üksikjuhtu. Esimeses vaatuses jääbki arusaamatuks, mis on Antigone käitumise tegelik tõukejõud ning millest on tingitud tema kohene fanaatiline raev oma õe vastu. Teises vaatuses on lavastaja koos näitlejatega aga loonud pikki etüüde näitamaks nii Antigone kui ka Kreoni „rasket lapsepõlve”. Selgub, et Antigone protestimeel pärineb perekonnast, kus vanemad olid kontrollifriigid ja lapsele oli kõik keelatud. Kreon on aga lõbusa uulitsapoisina läbi käinud mitmed kurjuse ringid, sattunud ka „koolivägivalla” ja isegi kommionu ohvriks. Lavastaja ongi täiesti tõsimeelselt asendanud Kreoni ja Antigone maailmavaatelise ja sotsiaalpsühholoogilise konflikti psühhoanalüütilise lähenemisega ning leidnud nii halastamatuse kui ka alistumatuse põhjused n-ö kodusest kasvatusest.

Lähtudes ilmavaatest, et kurjuse hävitamist maailmas saab alustada vaid kurjuse hävitamisega iseendas ning et kõik meie valikud on meiega esimestel eluaastatel toimepandu peegeldus, on sellisel lähenemisel kindlasti eluõigus. Jääb üle tunnistada, et „Antigone” tõlgendamisel on selline vaatenurk üsna ootamatu, aga ka tõdeda, et kõik, mis selle kontseptsiooni raames on tehtud, on tõepoolest professionaalne ja huviga jälgitav. Tegemist on meistriga, kellel on tugev vormitunnetus, milles teda aitab ilmselt ka pikaaegne koostöö kunstnik Daniil Ahmedoviga (kes oli ka 2005. aasta Tallinna-lavastuste kunstnik).

Mustvalge lavakujundus mõjub oma ootamatus liikuvuses lummavalt, mausoleumi-kujundiga, millest asi algab, oleks aga võinud ka lõpetada. Etendust rütmistab ja pingestab Aleksandr Žedeljovi sobivalt valitud muusika. Vaid mõned kuud on Marat Gatsalov saanud töötada teatri uue stuudioga: tuleb tunnistada, et jõulise, täpse ja liikuva koorina püüavad nad kolmandas vaatuses pilku.

Peaosalised mängivad meisterlikult. Ilja Nartov Kreonina on valinud karge ja kuiva lähenemise, mis eristub positiivselt tema mitmete eelmiste rollide ülepakutud teatraalsusest. Lapse-etüüdis on ta aga täpselt hea maitse piiril balansseerivalt koomiline. Alina Karmazina Antigone, kui välistada põhjendamatu hüsteeria Ismene suhtes, on sihikindel ja hingestatud (esietendusel mängis nimiosa Tatjana Kosmõnina, keda autor pole kahjuks näinud). Hea meel on igatahes, et Karmazina ja Vene teater tunduvad nüüd olevat teineteise leidnud. Raske roll on Artjom Garejevil, kes on korüfeena sillaks saali ja publiku vahel ülesandega teha seda Brechti võõritusefekti stiilis. Ta tundus algul kunstlikuna, kuid etenduse lõpuks sai temast selle orgaaniline osa.

Gatsalovi valitud avalöök on õnnestunud selles mõttes, et „Antigone” eristub Vene teatri senisest kuvandist, on huvitav töö kogu Eesti teatripildis ja pälvinud tähelepanu ka Venemaal. Just seda me oma Vene teatrilt aga ootamegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming