Anonüümse üksinduse keskel

Auri J?

 

“Kiirgav linn”: John – Ain Lutsepp. MARIS OJASUU

 

Abitud ja pidetud inimesed, lõksus omaleiutatud maailmas.

 

Conor McPherson, “Kiirgav linn”. Tõlkinud Martin Algus. Lavastaja Taago Tubin,  kunstnik Mihkel Ehala, helilooja Märt-Matis Lill (kõik külalisena). Mängivad Ain Lutsepp, Margus Prangel, Merle Palmiste, Anti Reinthal. Esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis 5. XI.

 

Conor McPherson on oma näidendeid iseloomustades rõhunud inimestevahelises suhtluses tekkivale intiimsusele ja mängule ning väitnud, et kasutab monolooge näitamaks isiku sügavat üksindust teiste keskel. “Kiirgav linn” kui kaasaegne lavamõtisklus suurlinna inimesest on lõpuni staatiline ja tekstikeskne, tähendustest tihe oma triviaalsetes dialoogides. Nii näidendi teksti kui lavastust jälgides jäi silma, et dialoogid-monoloogid nõuavad justkui teistsugust lähenemist, sest kui hakata jutustatavat kuulama ja jälgima, jääb kõik veidi kaugeks ja arusaamatuks, tragikoomilisele sisule vaatamata koguni mõttetuks. Hoopis teine mulje tekib aga siis, kui näilisest rõhuasetusest sihilikult mööda vaadata ning püüda hoomata atmosfääri. Siis võib hetkiti tabada uue vana Dublini hingust Draamateatri väikeses saalis, jõuetut traagikat tühjade ja lünklike repliikide sees, hirmu ja armastust plastikust akna ja papist linnasilueti vahel. Suurlinna anonüümsus ja üksindus avaldub reeglipärases möödarääkimises, koolitatud kurtuses, suutmatuses mõista iseennast või suhestuda teise inimesega. Tegelased on abitud ja pidetud, lõksus omaleiutatud maailmas ning ümbritseva suhtes huvitud. Neid nagu ka teisi seksi-ja-linnalike populariseerijate poolt idealiseeritud neurootilisi ja püsimatuid inimesi on halvanud valikute paljusus ning teinud nad võimetuks looma lähisuhteid ja nautima rahulikku õnne.

on oma näidendeid iseloomustades rõhunud inimestevahelises suhtluses tekkivale intiimsusele ja mängule ning väitnud, et kasutab monolooge näitamaks isiku sügavat üksindust teiste keskel. “Kiirgav linn” kui kaasaegne lavamõtisklus suurlinna inimesest on lõpuni staatiline ja tekstikeskne, tähendustest tihe oma triviaalsetes dialoogides. Nii näidendi teksti kui lavastust jälgides jäi silma, et dialoogid-monoloogid nõuavad justkui teistsugust lähenemist, sest kui hakata jutustatavat kuulama ja jälgima, jääb kõik veidi kaugeks ja arusaamatuks, tragikoomilisele sisule vaatamata koguni mõttetuks. Hoopis teine mulje tekib aga siis, kui näilisest rõhuasetusest sihilikult mööda vaadata ning püüda hoomata atmosfääri. Siis võib hetkiti tabada uue vana Dublini hingust Draamateatri väikeses saalis, jõuetut traagikat tühjade ja lünklike repliikide sees, hirmu ja armastust plastikust akna ja papist linnasilueti vahel. Suurlinna anonüümsus ja üksindus avaldub reeglipärases möödarääkimises, koolitatud kurtuses, suutmatuses mõista iseennast või suhestuda teise inimesega. Tegelased on abitud ja pidetud, lõksus omaleiutatud maailmas ning ümbritseva suhtes huvitud. Neid nagu ka teisi seksi-ja-linnalike populariseerijate poolt idealiseeritud neurootilisi ja püsimatuid inimesi on halvanud valikute paljusus ning teinud nad võimetuks looma lähisuhteid ja nautima rahulikku õnne.

Kuigi Ianit (Margus Prangel) võib pidada “Kiirgava linna” keskpunktiks, ei ole ta sugugi peategelane. Ta küll sõlmib erinevaid olukordi ja inimesi teineteise külge, lubab neil paralleelselt kulgeda, kuid jätab mõjutamata. Ian on kaasaegse linnainimesena üksildane ja segaduses, passiivne jälgija, kes oravana rattas mitte kunagi edasi ei jõua. Ta kipub kadestama Johni (Ain Lutsepp) tema kaitsekihi pärast, mille moodustavad lapselik tahumatus ja emotsionaalsus. Lutsepp loob Johnina põnevalt mitmekülgse rolli, kasvades näiliselt nõrgast ohvrist ohtlikult kõigutamatuks väikeseks inimeseks. Oma naiivses ükskõiksuses ja enesekesksuses jääb ta urbaniseerunud ühiskonna neurootilisest siseanalüüsist puutumatuks ning suudab kahjustamata väljuda ka Iani mõranevast maailmast.

Samas on Prangli osatäitmises justkui midagi vajaka. Kohati tundub, nagu jääks mõni võtmelause ütlemata või lõik vahelt ära, kuna Iani otsused ja käitumine on stseenist stseeni põhjendamata, vaheetapid nähtamatud. Tema pikad vaikused Johni monolooge kuulates, äkiline ebakindel viha Neasaga tülitsedes ja ebalevad katsetused Laurence’iga lähedust otsides jätavad lünkteksti mulje. Etenduse lõpuks on peas trobikond miks-küsimust, mis ometi oma tumedal woodyallenlikul viisil iseendale vastavad. Linna hurma ja hulluse mõju all käituvad inimesed ettearvamatult ja kummaliselt, jäädes nii iseendale kui teistele saladuseks. Nii polegi vaatajal vaja ei Johni-Iani ega Neasa-Laurence’i (Merle Palmiste, Anti Reinthal) kohta rohkem teada, kui nad ise oma kohalolekuga vihjavad. Pereväärtused ja omavahelised suhted on taandunud abitute iseenese otsingute ees, sõnad oma paljususes kaotanud tähenduse. Lugema, kuulama ja mõtlema tuleb õppida uuesti, tähendus peitub ainult ja üksi ridade taga.

Veidi kahju oli Taago Tubina lavastuses kujundusest (Mihkel Ehala), mis on püüdnud piinliku täpsusega McPhersoni ettekirjutusi järgida, kuid jäi sellegipoolest täiesti mittemidagiütlevaks. On näidendeid, mis nõuavad realistlikke rekvisiite ja kujundust, ning on neid, mis hakkavad elama tinglikkuses. “Kiirgava linna” puhul saanuks tõenäoliselt lihtsamalt läbi, seda enam, et Margus Prangeli Ian oleks nõudnud palju rohkem õhku ja avarust arenemiseks. Olgugi et lavale ehitatud kitsuke tuba meenutas elavalt ebaisikulisi paneelmaja kortereid, jäi seegi liialt steriilseks ja umbseks. Veel enam – näitlejat (siinkohal Margus Pranglit) ei tohiks sundida stseenivahetustes sedamoodi rekvisiitidega sehkendama, kui selleks tungivat vajadust ei ole, eriti kui ta peab nii väheste vahenditega ägedaid sisemisi käärimisi väljendama.

Muusikaline kujundus (Märt-Matis Lill) oli põhjendatud ja vaoshoitud, selged ja üheselt mõistetavad meloodiakatkendid sobisid stseenidesse ning täiendasid neid jaheda ambitsioonitusega. Veidi harjumatult ja filmilikult mõjusid n-ö teemameloodia hetked, mis painava heliga andsid teada dialoogi lõikumisest kummitusliku Mariga. Kuigi muusikaline kujundus oli sealkohal paigas nagu valatult, jättis see ometi odava maigu, justkui tahtes publikut näpuga näidates juhtida olulise seoseni.

Omajagu häiris just too müstiline Mari, kes tõstatas halva õuduka meetodite valikuga probleemi, mis žanrisse see lavastus ikkagi kuulub. Vahel on erinevate stiilide ja žanrisugemetega lavastused just põnevad oma mitmekülgsuses, kuid “Kiirgava linna” puhul tekitas see vaid küsimärke. Muidugi, lavastaja oli truuks jäänud McPhersoni tekstile, mis iseenesest on juba omajagu segane ja piiril balansseeriv, kuid Tubin oleks võinud võtta omale suurema vabaduse näidenditekstiga ümberkäimisel. “Kiirgav linn” vajanuks Mari teema arendamiseks rohkem vihjeid ja salapära, sest puhtalt Lutsepa haiglaselt enesekeskse kuju varal kummituslikku tasandit välja ei vea. Kes on Mari? Kes on John? Ja mis seose tekitavad nad Ianiga kingitud pihtimuste ja lambi abil?

“Kiirgav linn” võinuks mõjuda palju sugestiivsemalt, kui seda tegelikult suudeti. Niivõrd oluline, kui seda on ka näidenditekst, on lavastamisel olulisem see, kuidas suudab lavastaja seda elava teatri jaoks kohandada. Igaõhtune sündmustiku taassünd meie silme all on see, mis teeb lavastajast võluri. Linn kiirgas, aga nõrgalt.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming