Annus isikupärast liikumist ja head huumorit

„Première’i“ seekordsed täiesti erisugused lavastused rõõmustasid nii etendusõhtu terviklikkuse kui ka siinse tantsuteatri mitmekesisusega.

EVELIN LAGLE

Sünaps“, autor, lavastaja ja koreograaf Keity Pook, muusika autorid ja esitajad Lee Taul ja Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Tantsivad Keity Pook ja Lauri Mäesepp. Esietendus 9. II Sõltumatu Tantsu Laval.

Imagine There’s a Fish“ („Kujutle, et seal on kala“), koreograaf ja esitaja Sigrid Savi, stsenograaf Marko Odar, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Esietendus 9. II Sõltumatu Tantsu Laval.

Sigrid Savi „Imagine There’s a Fish“ ja Keity Poogi „Sünaps“ andsid kokku vaheldusrikka komplekti.

2 × Laura Arum-Lääts

„Première’i“ lavastused, Keity Poogi „Sünaps“ ja Sigrid Savi „Imagine There’s a Fish“, andsid kokku vaheldusrikka komplekti igati arvestatavat tantsukunsti. Lavastused olid täiesti erisugused ja rõõmustasid nii etendusõhtu terviklikkuse kui ka meie tantsuteatri mitmekesisusega. Kumbki lavastus toimis omas võtmes, valitud stiilis ja esteetikas.

Kui vaatemänguline „Sünaps“ on kogemiseks – ilma suuremat mõtlemist nõudmata heli- ja kinesteetilis-visuaalsesse maailma sulandumine –, siis „Imagine There’s a Fish“ on Euroopa nüüdistantsule omaselt kontseptuaalne, irooniline, kihiline ja humoorikas tantsulavastus. Poogi lavastus on ruumi ja etendajate seisundiga samastumiseks ning Savi oma tähenduste tabamiseks ja naljakate-nutikate viidetega kaasanaermiseks.

„Sünapsit“ iseloomustab tugev tervik, kus heli, liikumise ja visuaali sümbioos mõjub orgaaniliselt. Pook mängib haaravalt valguse ja visuaalsete efektidega. Väga mõjus on varjumäng seinal: lavakujundusena kasutatud lõngast võrgustiku projitseerimine seinale, selle suumimine nii, et lõnga struktuur on lausa tunnetatav. Ehkki visuaalil on lavastuse tervikus väga oluline roll, on seda kasutatud maitsekalt. Ka heli on „Sünapsis“ tähtsal kohal. Muusika hoiab lavastust koos, progresseerudes ja kasvatades intensiivsust, suunates nii liikumist kui ka selle vastuvõtmist. Liikumine on aga elektroonilise muusika võngetes kulgemine, keha allumine impulssidele.

„Sünapsis“ on kõigile lavastuse elementidele pööratud detailset tähelepanu, tänu millele on selline tugev seisundiline tervik saanud üldse võimalikuks. See on üks tahke, mis rõõmustab, äratab uue põlvkonna etenduskunstnike juures tähelepanu – nad valdavad tehnilist külge nii hästi, et integreerivad selle sujuvalt ilma suurema bravuurita. Teiseks võib lugeda Viljandi kultuuriakadeemia teeneks, et kooli lõpetanud koreograafidel-lavastajatel on õpingute ajal välja kujunenud teiste erialade kaastudengitest ja sõpradest oma lavastusmeeskond. Nii on neil etenduskunstnike sekka astudes juba olemas oma valgus-, heli- ja visuaalkunstnike võrgustik.

Savi „Imagine There’s a Fish“ on seevastu tugev kontseptuaalne tantsulavastus, kus tähtsal kohal on tekst – nutikas, tihedalt ühiskonnakriitiliste viidetega põimitud tekst, millega kommenteeritakse lavalist tegevust. Seejuures seostub tekst tegevusega maitsekalt, delikaatselt, nii et tekst ja tegevus on küll lahutamatult seotud, kuid ei muutu teineteise dublandiks ega illustratsiooniks. Lavaline tegevus on minimalistlik ja väljapeetud. Etendaja naiivne lavalolek on võluv ning seejuures selle lavastuse ja üldse sellise iroonilis-humoorika žanri toimimiseks hädavajalik.

Seekordsele etendusõhtule mõeldes tuli mulle silme ette kahe aasta tagune „Première“, kui oma esimeste töödega astusid lavale Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson. Olemuselt samalaadne lavastuste kooslus lasi juba toona tunnetada meie nüüdistantsu kaht selget suundumust, millest üks tugineb seisundilisele, tunnetuslikule kohalolule ning teine rõhub tugevalt kontseptuaalsusele. Taas oli tajutav ka Viljandi kultuuriakadeemia koolkonnale omane, meie nüüdistantsu praegu kõige selgemalt juurdunud kehakasutus, kui liikumist ei dikteeri üksnes tehnika, vaid oma keha, selle isikupära ja impulsside tunnetamine, püüd võimalikult vabale ja isikupärasele kehaväljendusele. See on loomulikult otsing, mis võtab aega ning esimesed tööd on alles tagasihoidlik algus.

Juba mitmendat aastat on „Première’i“ lavastuste tase olnud väga tugev. Rõõm, et sari on saavutanud ja hoiab nõnda veendunult ideaali, mis selle korraldajatel on alati meeles mõlkunud: et debüütlavastused oleksid arvestatava kaaluga tööd ning valitud koreograafidel oleks igakülgne potentsiaal ja tahe koreograafina ka jätkata. Teisalt on see ka rõõm koreograafe koolitavate õppeasutuste üle, et lõpetanud on võimelised tulema välja isikupäraste, terviklike, puhtalt lavastatud töödega, sest ka lavastuslikku käsitööoskust ei saa alahinnata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming