Alternatiiv väärtusjutlustajatele on jõud

Teatri NO99 „Kõnts“ on ilus lavastus, aga selle ilu on ebamugav, konfliktne.

OTT KARULIN

Teatri NO99 „Kõnts“, lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, liikumisjuht Jüri Nael, valguskunstnik Petri Tuhkanen, muusikalised kujundajad Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja Reimo Sagor. Esietendus 17. X 2015 teatrisaalis.

„Kõntsa“ lavaruum on nii metsiku eneseusu staadion kui ka nutika allaheitlikkuse kirik.

„Kõntsa“ lavaruum on nii metsiku eneseusu staadion kui ka nutika allaheitlikkuse kirik.

Tiit Ojasoo

Ilu on vastuoluline, vaieldav elamus, aga mitte seetõttu, et maitse erineb, vaid et igaühe võime ebakõla taluda on ainuomane ja ilu leiab sageli just vastuoludes: üksiku linnu laulus, mis külmadelt betoonmajade seintelt tuhmilt vastu kajab; inimloodut hävitavates leekides, mis möllavad lumevaibaga kaetud väljal; pahkluuni sopas sumpavates ülikonnastatud meestes … „Kõnts“ on ilus lavastus, aga selle ilu on ebamugav, konfliktne.

See on ebamugav, sest maise oleluskisklemise adrenaliinilaksust pundunud pupillid näevad kõntsas vaid (inimese) omaloomingut ega tule sopa viljakuse, selle kehalise eksistentsi algus- ja lõppfaasi muldsuse pealegi. Jumalat pole nagu olemas, aga ometigi on „Kõntsa“ pori meie ees erekuldses valguses, mis süvendab väikseimagi saastalohu ahvatlevaks kuristikuks, paneb roka ja higipiisad kenitlevalt pärlendama ning mingib rääma ihul sellele varje lisades sõjamaalinguks. (Petri Tuhkaneni valguskujundus on möödunud aasta mõjusaim.)

Selles jumalikult kõikenägevas ja füüsiliselt tajutavas kuldvalguses on inimene ühtaegu suur ja väike. „Kõntsa“ lavaruum on nii metsiku eneseusu staadion kui ka nutika allaheitlikkuse kirik. Nii religioonikriitilisi ja seeläbi jumalikkusest juhitud lavastusi nagu „Kõnts“ (vaatasin lavastuse teist, kärpega versiooni) näeb harva – ja see on veider, sest just praegu seisavad jutlustajatena Eesti väärtuste altari ees SAPTK-EKRE-mehed ja nende positsioon tundub kõigutamatu, lõplik.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus kisub organiseeritud religiooni taevastest sfääridest maisesse mutta, viib tagasi vanatestamentlikku ebavõrdsusesse ja seejuures võrdsustab selle staadionivaatemänguga. Vormistatud, hierarhiseeritud ja ähvardusega valitsev religioon on sport, kus vastamisi massikoosseisuline meeskond ja nähtamatu, aga usutavasti väljakul kaasa võistlev üksikisik. Võidab neist alati viimane, aga medalid riputatakse ikka kaela kohtunikele, kelle sirgeselgsus tuleneb vähem moraalsest õigeolekust ja rohkem kaela palistavast medalikoormast, mis toidab nende inimlikku edevust ja metslase potentsi. „Kõntsas“ kannab seda koormat Rasmus Kaljujärve tegelane, tehes seda intrigeeriva pooltoonilisusega.

Esiti võib Kaljujärve tegelase alfa­isasus märkamatagi jääda, sest viis, kuidas „Kõntsas“ ruumi organiseeritakse, on petlik – sündmus ei alga pea kunagi tähelepanu keskpunktist, valguse suunamise, tegelase laval positsioneerimise, tema teiste lavalolijate suhtes paiknemisega loodud suurest plaanist, vaid perifeeriast või tagareast. Sellel, kes ei suuda vabaneda harjumusest keskenduda kõige kõvema hääle tegijale, kriiskavas valgusvihus erekteerunud kujule, jääb suur osa „Kõntsast“ nägemata. Tal jääb märkamata see, kuidas petliku rahulikkusega aknaorvas istuja jälgib massi loidu väljakul ümberpaiknemise rutiini intensiivselt oma potentsitšakrat kuumaks küttes, nii et tegevusse sekkumisel – meeste tarretamisel ristipoodu ja pühakute kujutamisse ning naiste sõnatul rivistamisel jäigastunud isaste ette – ei vaja tema alfasus tõestamist teistele ega talle endale. Lavastuse ruumiloomedramaturgia annab lootust (kisajad lähevadki ajalukku vaid oma lärmitsemisvõimega, sest otsustajad on teised) ja kohe ka hävitab selle, sest alternatiiv väärtusjutlustajatele on ikka ja alati jõud, autokraatia. Kas pole see uroboroslik järeldus? Kui ainus pääsetee on kõikvõimas üksikisik, siis kas polegi parem, kui ta on nähtamatu, vaid usutavasti olemas, sest medalikandjad on lõpuks siiski inimesed, keda juhivad metslase instinktid – indulgentsina regulaarselt taha saada on ju ikkagi ülevam ja valutumgi, kui terve elu lärmimudas roomata.

Kahtlust, et „Kõntsa“ organiseeritud religiooni kriitika jääbki sosinaks varjude koopaseinale, süvendab ehk ka üks eesmärgi poolt pühitsemata abinõu. Eelviidatud kirikustseenis rivistatakse ülevaatuseks, läbikäperdamiseks üles vaid naised – jälle. Kuna lavastuse päästik on inimkonna näitamine taas metslaste karjana, on ehk arusaadavgi, et „Kõntsa“ ühiskonnakorraldus on patriarhaalne, isaste sugutungist dirigeeritud, naised surutud igavesti indlevateks kürvavutlareiks. Aga nendingul, tuimal mõttekordusel pole kujundi võimet maailmapilti muuta ega isegi jõudu sellele väljakutset esitada. Naisealandust on kunstis nii sageli kasutatud, et šokeeriva otsekohesusega appikarjena (kui see seda üldse kunagi oli) on see ammu tühjaks imetud, selle kunstiline, tõlgendusversioone võimaldav kest olematuks nühitud, jätnud järele vaid asja enda – naiste ahistamise meeste poolt passiivsete pealtvaatajate ees. „Kõntsa“ dramaturgiline kude on piisavalt selge ja püsib koos ega vaja metsluse kujutamiseks soojaotust, sest ka praegu Eestis möirgava väärtuskon­flikti põhjendamisel vaid soostereotüüpidest lähtumine on parimal juhul oma siseringis mõistvaid kaasanoogutusi teeniv autofellatio. XXI sajandi üliindividualiseerunud ühiskonna metslus ongi nii roojane just seetõttu, et animaalsete instinktide asemel juhivad seda personifitseerivad, enda valitud ja ainult oma soovidele sobivaks timmitud käitumis- ja mõttemustrid. Võimalik, et „Kõntsa“ valik soojaotus säilitada on teadlik vastasseisukoht eelöeldule, mille püünelepanek siinkirjutaja vihaselt oma hargivahe poole küürutama pani. Touché!

Kui ka lavastus kohati ajab taga omaenda jätket, on seegi ebakõla ilus, sest sunnib vaataja omaenda klišeesabaga tõtt vahtima – inimesi, kes suudavad nautida „Kõntsa“ pelga vaatemänguna, loodetavasti pole, ka kantslis mitte. Tegelikult pole lavastus ka sugugi nii trööstitu, kuigi lootus on tõepoolest vaid harvade kiirtega valgustatud: hämaral laval oma kadunud kaaslast leinav elevandikari meelitab küll silmad veekalkvele, aga ka naeratusekurrud neid julgestama. Jällegi annavad Semper ja Ojasoo lootust (surmas ja isegi selle läheduses saame me alati ühtseks) ja kohe ka võtavad selle, sest üksteisemõistmine on võimalik vaid leinas. „Mullast oled sina võetud, mullaks pead sina saama, ja mullast äratab sind issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles …“ Ehk ongi „Kõntsa“ pärlendav sopp kõigile inimkonna ajaloo jooksul lahkunuile järele poetatud peotäied mulda ja ehk on oma ilu selleski mõttes, et me elame paratamatult pidevas leinaseisundis, midagi loodetavasti kunagi olemas olnut igatsedes ja samal ajal teades, et meist järgmised leinavad enam just meid, keda nad ka elusana tundsid. Arvestades, et „Kõntsas“ ulatub möödunud elude sõnnik vaevu üle lavalolijate pahkluu, pole nagu mingit põhjust peatset lõppu karta – isegi kui lisame praegusele mullale ka kolmanda peotäie iga lahkunu eest, kes taasärkamist viimsel päeval ei uskunud. Lootust kui palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar