Allah on kaugel ega näe

Mina-otsingute kirjeldamiseks on sõjavägi oivaline keskkond: seal kehtivad oma reeglid ning osa tsiviilelu reegleid ja norme jäetakse ajutiselt lihtsalt kõrvale.

TAMBET KAUGEMA

VAT-teatri „Kuidas ma koera sõin“, autor Jevgeni Griškovets, tõlkija Jaan Ross, lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Kose ja valguskunstnik Triin Hook. Mängib Lauri Saatpalu. Esietendus 14. X rahvusraamatukogu tornisaalis.

Irooniaga segatud rämetraagilisus tuli Lauri Saatpalu esitatud Vaikse ookeani laevastiku madruses kenasti esile.

Irooniaga segatud rämetraagilisus tuli Lauri Saatpalu esitatud Vaikse ookeani laevastiku madruses kenasti esile.

Siim Vahur

Kaks-kolm aastat siia-sinna, kuid üldjoontes olen ma Jevgeni Griškovetsi ja Lauri Saatpaluga ühest ajastust, meie väljalaskeaasta on lähestikku. Sünniaasta määras saatuse ja nüüd mõjutab see vaatenurka, kuidas VAT-teatri „Kuidas ma koera sõin“ kätte paistab. Muidugi on võimalik vaadata seda lavastust naudinguga ka siis, kui ise pole käinud Vene sõjaväes (ma meelega ei kasuta kuju „Nõukogude armee“, sest see, kuidas naaberriigid vallutanud Venemaa nimetas ennast ümber Nõukogude Liiduks, on samasugune eufemism nagu Adolfi-aegne Kolmas Reich). Ega „Švejki“ lugemiseks pea ju olema Esimese ilmasõja veteran, ent siiski tundub, et kogemusel ja mõistmisel on siin tihe seos. Selle põhjal, kuidas esirea kaks keskealist daami naerda lõkerdas ja ka ülejäänud saalitäis rahvast, valdavalt noored inimesed, kaunis häälekalt kaasa mugistas, julgen arvata, et Vene sõjaväes käinu tabab ehk paremini Griškovetsi lavateksti irooniat, teistele võib nähtu mõjuda kohati rämekoomilise ja võib-olla isegi tiba uskumatuna.

Kui tulla tagasi kogemuse ja mõistmise tiheda seose juurde, siis ei jaga ma sugugi Hendrik Alla mõnetist (ja võib-olla näilist) igatsust noorema osatäitja ja subtiilsema esituse järele.1 1980. aastate keskel Vene õhukaitseväes sundaega teeninud Lauri Saatpalu on just õige mees mängima pisut hiljem Kaug-Idas Vaikse ookeani laevastikus sama teinud Jevgeni Griškovetsi 1990. aastate teisel poolel kirja pandud autobiograafilist lavateksti. Kuigi sõjaväekogemusega vaataja noogutab mitmeski stseenis mõistvalt kaasa, et just täpselt nii see kõik oligi, on VAT-teatri „Kuidas ma koera sõin“ sõjaväenostalgiast sama kaugel nagu Kaug-Ida (seitse ööpäeva rongisõitu, kui meenutada näidendis öeldut) ja küllap ei teki kellelgi kahtlust ka selles, et Saatpalu esitab laval Griškovetsi teksti, mitte ei meenuta oma väeteenistust. Sellepärast ja võib-olla just vaatamata sellele aina kasvab veendumus: näiteja samalaadne kogemus on see, mis lisab monolavastusele kihte ja annab sügavust. Mees laval teab, millest ta räägib.

Kui võtta ette maailmakaart, siis selle taustal tunduvad Vene sõjaväes aset leidnud (ja võimalik, et siiani leidvad) juhtumused ilmselt unikaalsed, väheusutav, et ühegi teise riigi armeest leiab nii kõrge absurditasemega olustikku. Isegi Beckett kahvataks kadedusest. Kui suunata pilk aga kitsalt „ühele kuuendikule planeedist“, tuleb kenasti esile sealsete sõjaväejuh(tu)muste universaalsus: polnud eriti vahet, kas teenisid Kamtšatkal või Kaliningradis, ühtviisi totter ja tobe oli kõik niikuinii. Griškovets kirjeldab Saatpalu suu läbi värvikalt, kuidas igal hommikul mindi sadade kaupa rivisammul ookeani kaldale „vett viskama“. Võib olla kindel, et kui isegi kuskil mujal midagi täpselt samasugust ei sündinud, siis olemuslikult sama nõrgamõistuslikku käitumist kohtas peaaegu igas Vene sõjaväeosas.

Näidendis on siiski mõni koht, mida venelane Jevgeni ja eestlane Lauri mõistavad ajaloolistel põhjustel vist mõnevõrra omamoodi. Pean silmas arutelu kodumaa ja riigi erisustest ning sellest, kumb neist kahest siis sõjaväkke võetud poisid ikkagi reetis. Kujutan ette, et venelasel oli tõesti raske saada üle hinges mässavast segadusest: oli ju tuldud kodumaad kaitsma, nagu punapropaganda igal võimalusel rõhutas, ent satuti hoopis leebe (või mõnel pool ka range) režiimiga koonduslaagrisse. Eestlasel, kui ta natukenegi ajalugu tundis, oli kõik palju lihtsam: tema kodumaa oli okupeeritud ning okupeerijaks seesama riik, kes nüüd teda koonduslaagris kinni hoiab. Määratud aeg, sõltuvalt väeliigist kaks või kolm aastat, tuli lihtsalt ära istuda, muu polnud tähtis. Kirjanikust näitleja ja lavastaja Griškovets, kes tuli selle autorilavastusega 1998. aastal Vene armee teatri puhvetis esimest korda publiku ette, mängib seda aeg-ajalt siiani, kuid on teksti osalt muutnud, kärpinud välja peaaegu kõik Nõukogude Liidule viitava. Peamiselt ajaloolistel põhjustel, nagu sai juba vihjatud, paigutab eesti vaataja lavastuses kirjeldatud sündmused oma peas vist siiski nõukogude aega, sest praeguse Vene sõjaväega võrdlemiseks puudub meil õnneks võimalus ja ka soov.

Eks see rongirataste tradat-tradat-tradaa, mis tähistas nii või teisiti millalgi koitvat kojupääsemise päeva, kõlas küllap aga kõigil kogu aeg kõrvus, olenemata rahvusest. Lopsakate ja üldistust võimaldavate meenutuste taustal asub lavastuse „Kuidas ma koera sõin“ tegelik mõttepunkt siiski mujal. Mõned aastad tagasi kirjandusfestivali „Prima vista“ väisanud Griškovets ütles, et tema näidendis ei ole peamised mitte mälestuspildid minevikust, vaid see, miks tema tegelane kõike seda meenutab.2 Arvata võib, et tegelast vaevavad küsimused, millele ta otsib meenutustest vastust. Kuhu kadus märgatav osa tema varasemast minast, mis hakkas hajuma juba koolipõlves ning mille kadumine intensiivistus sõjaväes? Miks asendus see kadunud tükk tema minast nukra tühjusega?

Mina-otsingute kirjeldamiseks on sõjavägi oivaline keskkond: seal kehtivad oma reeglid ning osa tsiviilelu reegleid ja norme jäetakse ajutiselt lihtsalt kõrvale. Lavastuse tegelane (ja ilmselt ka Griškovets) sõi sõjaväes koera, nagu ka Kesk-Aasiast pärit mosleminoorukid pistsid kahe suupoolega sealiha, sest „Allah on kaugel ega näe“ (vähemal nõnda väitsid nad Kaug-Idas Habarovski kandis, kus ma 1980. aastate teisel poolel tankivägedes aega teenisin, kuid pole põhjust arvata, et mujal oli see palju teisiti). Range kord ja sealjuures tavaelus palju lubamatu lubatavus õõnestas kindlasti hinge ja pärssis tahtejõudu, samuti pidev kojusõiduootus – kui ikka keskenduda mitu aastat vaid ootusele, ei oska lõpuks vabadusse pääsenuna sellest seisundist pikka aega kuidagi välja tulla. See irooniaga segatud rämetraagilisus tuli Lauri Saatpalu esitatud Vaikse ookeani laevastiku madruses kenasti esile.

1 Hendrik Alla, Lauri Saatpalu sõi koera. – Postimees 23. XI 2015.

2 Tarmo Rajamets, Jevgeni Griškovets: „Püüan kirjutada tekste, mida mul endal oleks huvitav lugeda“. – Eesti Ekspress 25. V 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht