Ärastatud vanalinnapäevad

Meelis Oidsalu

Teatri NO99 „Tallinn – meie linn”, töörühma liikmed Eero Epner ja Tiit Ojasoo, giid Eva Klemets. Esietendus 29. IV Tallinna vanalinnas.  Teatri NO99 vanalinnaekskursioonilt-aktsioonilt lahkudes kuulsin pealt kahe kaasekskursandi nurinat. „Kas linnaekskursiooni vormis  esitatud sarkastiline poliitkriitika on kuidagi väärtuslikum ajakirjanduses niigi levinud sõimust poliitikute aadressil?” küsis üks. „Miks peaksin NO -teatri giidi järel tervelt poolteist tundi ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinna maja juurest teise juurde kõmpima, kui olen meedia vahendusel nendestsamadest kriminaalsetest tõsiasjadest juba tüdimuseni kuulnud?” virises teine vastu. 

Tõepoolest: NO-teatri vanalinnaekskursioonaktsioon „Tallinn – meie linn”, mille käigus vaatajaid ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinnamaja juurest teise juurde talutatakse, ei paku ekskursantidele uusi paljastusi iidse pealinna korruptsioonialti valitsuse kohta. Me ei saa jalutuskäigu jooksul Tallinna vanalinnas ka teatrielamust, sest „Tallinn – meie linn” on metakultuuriline sündmus, millega Walter Benjamini vaimus uuritakse linnakeskkonda kui kogukondliku mitteteadvuse peegeldajat. „Paigad on käsitletavad hoidlatena, mis talletavad meie mälu,” on arvanud Walter Benjamin.* Tallinna vanalinn kui kollektiivne mäluhoidla ongi NO -teatri aktsiooni tegelik lava. Vaatajaid ajalooliselt väärtuslike, ent poliitmahhinatsioonide käigus ärastatud vanalinna majade juurde talutades demonstreerib NO-teater vanalinna ühelt poolt kui linnakodanike  poliitilise osavõtmatuse, apaatia, turistimentaliteedi materialisatsiooni, teiselt poolt kui linnavalitsuse poolt täis roojatud kogukondlikku mälukonteinerit.       

Selle aasta Tallinna vanalinnapäevade tunnussõnaks oli „teatraalne”. „Tallinn on linn, milles … ajalooliste arhitektuursete kulisside keskel ja taustal on ahvatlevad sellised  teatraalsed ettevõtmised nagu stiilipeod ja rollimängud … Tänavused vanalinna päevad toimuvadki deviisi all „Teatraalne vanalinn”. Selles on üleskutse mängulisusele ja loovusele,” lausus linnapea Edgar Savisaar tervituskõnes. Need lausungid võiksid vabalt pärineda ka NO-teatri linnaekskursiooni kavalehelt, tõsi, siis juba keskerakondlikku valitsemistava osatavas, sarkastilises võtmes. NO-teatri aktsioon astub linnavalitsuse linnaruumi anastava paatosega  dialoogi: sellele viitab ekskursioonimarsruudiga kavalehel märge, millest nähtub, et kasutatud on 2010. aasta vanalinnapäevadeks linnavalitsuse koostatud vanalinna kaarti.     

Erinevus nende kahe (linnavalitsuse oma ja  NO-teatri poolt kasutusse võetud) kaardi vahel ei ole kartograafiline: vahe on objektides, millele kaardil numbriga osutada on võetud. Kui linnavalitsuse kaardil on nummerdatud teatrimaju, siis NO-teatri kaardil osutatakse poliitteatri toimumispaikadele. NO-teatri aktsiooni eesmärk on seega mälutopograafiline: see on retk mööda parteipoliitiliste mahhinatsioonide valedevõrgustikku, mida on püütud peita teatraliseeritud valitsemistavaga; see on võitlus  teatraalsuse ja kultuuri (teatri) kui poliitilise mahhinatsiooni looritamise vahendi vastu; see on võitlus linna esitlemise monopoli vastu. Sähke, siin on teie teatraalne vanalinn! Tõsi, retk ise võiks ehk olla tundlikumalt välja mängitud. Eva Klemets esineb ekskursiooni alguses sümpaatse, heatahtlikkusest ja entusiasmist pakatava giidina, ent see võlu kaob juba esimese peatuspaiga, Tallinna Linnateatri  lavaaugu juures, kus puhtsüdamlikkusesse mähitud giidikuvand asendub alasti irooniaga. Tekst annab juba niigi kõik hoiakud kätte ja sestap oleks olnud põnevam jälgida dialoogi optimistliku, süütu, tütarlapseliku esitusviisi ja esitatavate faktide kuritegeliku sisu vahel: tulnuks ehk paremini esile see kole enesestmõistetavus, millega me, tallinlased, igasuguse poliitilise kräpiga lepime. 

Enim rõõmustab mind aga teadmine, et meedias levinud arvamusist hoolimata pole Ühtne Eesti oma tegevust lõpetanud. Tiit Ojasoo teatripartei on tulnud suurkogu saalist tänavaile, Ojasoo teater peab Tallinnas (ja järgmisel aastal kuuldavasti ka Tartus) aktiivset  partisanisõda kõige selle vastu, mida kevadel Saku suurhallis ilmseks etles. Üks kõigi, kõik Eesti eest!       

* Vt pikemalt Benjamini topograafilisest mälukäsitlusest: Mari Läänemets, Mäletavad kohad. Rmt: Koht ja paik / Place and Location I. Toim Kaia Lehari, Virve Sarapik, Proceedings of the Estonian Academy of Arts, Tallinn 2000, lk 63–69. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming