Aegamisi avanev Valgevene teater

Kurva tõsiasjana selgus, et kahe miljoni elanikuga Minskis polegi tänapäevast black box’i tüüpi teatrisaali.

SVEN KARJA

Teatrifestival „Belarus Open“ ehk „Avatud Valgevene“ 1. – 5. X Minskis.

„Isehakanu“ puhul on tegemist katsega mängida nukuteatri vahenditega Puškini „Boriss Godunovi“.

„Isehakanu“ puhul on tegemist katsega mängida nukuteatri vahenditega Puškini „Boriss Godunovi“.

2 × Pressifoto

Valgevene, kuigi meile peaaegu naaberriik, pole Eestis teab mis populaarne paik ei turismi ega kultuurisidemete arendamiseks. On lihtsalt mingi veider pooldiktaatorlik, suuresti nõukaajas vegeteeriv moodustis. Teatrikontaktid jäävad aga aega, kui Balti regiooni teatreid koondati eri nimega teatrifestivalidele. Viimase praegune väljund, mitu korda oma nime ja profiili vahetanud festivaliformaat, käib külakorda mööda Eestit-Lätit-Leedut ning asetus tänavu sügisel taas festivali „Draama“ rüppe (sedakorda pealkirja „Balti teatri foorum“ all). Seega on see Valgevene teatri oma hõlmast valla raputanud.

Juttu tuleb oktoobri algul Minskis korraldatud mastaapse, kuu aega (!) väldanud rahvusvahelise teatrifestivali „TEART“ (mille programmis sai näha Alvis Hermanise, Lev Dodini, Thomas Ostermeieri, Timofei Kuljabini, Dmitri Volkostrelovi, Vilmos Vajdai jt töid) raames toimunud Valgevene teatri eriprogrammist „Belarus Open“ (BA). Põhimõtteliselt on see meie „Draama“, lätlaste „Showcase’i“ ja leedukate „Sirenose“ analoog: nelja-viie päeva sisse koondatakse mingil viisil tähelepanuväärsem osa riigi teatripildist ja esitletakse seda kutsutud külalistele. Valgevenelastele oli see kolmas katsetus end sellisel viisil maailmale tutvustada.

Läksin Minskisse põhimõtteliselt puhta lehena. Kontaktidest sealse teatriga meenus vaid aastakümneid tagasi meil edukalt mängitud tükkide dramaturg Aljaksei Dudarav („Õhtu“, „Reamehed“, „Üle läve“), uuemast ajast praegugi Vene teatri kavas valgevene lavastaja Jevgeni Kornjagi „Kas ma tohin olla Mozart?“. Tema värskeimat tööd pakuti ka festivali kavas. Nüüd tuleb aga viktoriiniküsimus: kes on praegu Valgevenes tuntuim eesti teatraal? Vastus: Tartu Üliõpilasteatri juht Kalev Kudu, kes on järjepanu toonud lavale sealsete näitekirjanike teoseid (Andrei Makajonok, Pavel Prjaško, Viktor Krassovski) ja osalenud oma trupiga mitut puhku Minski festivalidel.

Kogu BA programm sisaldas kolmteist lavastust, näha õnnestus kümmet, ülejäänud kolme mänguaeg kattus. Kolleegide sõnutsi tuleb tõsiselt kahetseda, et nägemata jäi Valgevene Riikliku Nukuteatri „Tartuffe“, nukkude ja inimnäitlejate teatraalselt sädelev kokkusulatamine. Kõige esimesed pluss- ja miinuspoole muljed seostuvad asjaoluga, et etenduste publik tundus asjatundlik, siiralt tänulik ja avatult heasoovlik.

Jahmatas aga mänguruumide nigelus: suurem osa etendusi anti kõledates (endistes) kultuuripaleedes, mille haledalt uhkeldavad kuldportaalid, kokkusurutud sügavuseta lavakarbid ja vasarahoopidena kuulmekäikudesse lajatav helitehnika, samuti oma tähtsust nautivate garderoobitädide isetegevus (ühelt etenduselt tuli viimastel lahkujatel põgeneda käsikaudu, sest personal lõi fuajee tuled surnuks „vastavalt graafikule!“) ei aidanud kuidagi kaasa teatriime sünnile. Kurva tõsiasjana selgus, et kahe miljoni elanikuga Minskis tegelikult polegi tänapäevast black box’i tüüpi teatrisaali, Valgevene Dramaturgia Vabariikliku Teatri kitsuke ja remondi järele oigav endine proovisaal, kus korraldatakse nüüdisdramaturgia esmalavastusi ja esimesi lugemisi, on ainuke, mis sinnapoole sihib. Tundus ka, et asi pole vaesuses – seda pole lihtsalt peetud oluliseks. Muidu on kogu riigi peale 28 teatrit, mis saavad riiklikku tegevustoetust. See on võimaldanud hoida teatripileti hinna lausa „häbiväärselt odava“, nagu tunnistas ministeeriumi teatrinõunik.

Ent midagi pole teha, kui sellises „kunstipalees“ saadud kogemusele lisada veel lavastuse ambitsioonikalt ja pealetükkivalt mõjuv kujundlikkus, trupi ülespuhutud, tihti partnerit surnuks mängida üritav maneerlikkus, tahaks nähtu kokku võtta mõistega „provintslik“. Kõige ilmsemalt langesid sellesse mõttelisse mädasohu kaks vene klassika põhjal tehtud lavastust, mis olidki kohale toodud väljastpoolt pealinna. Ent kui Bresti Akadeemilise Draamateatri Gorki „Põhjas“, ehkki ebaühtlase trupiga ja mannetu misanstseeringuga (paralleeltegevus fookusest väljas, kõik olulised stseenid toodud rambi ette) paelus vähemalt hetketi omapäraste, mittenäitlejalike tüüpide julge kasutamise ja üksikute naivistlikult siiraste momentidega, siis Gogoli „Naisevõtt“ Magiljovi Draamateatrilt meenutas elusate inimeste toel kompileeritud teatrimuuseumi. Esteetikalt rääkis lavastus oma tellingutel turnimise ja hüperboliseeritud mängulaadiga 1970. aastate metafooriteatri keelt, mis ilmselgelt üritas olla midagi enamat, kui see oli tegelikult – nimetatud teatrisuuna seitsmes loputusvesi.

Suhteliselt jahedaks jätsid ka kaks järgmist nimetust, kuigi mõlemal juhul vaimustusest huilgav kohalik publik minuga ilmselt ei nõustuks. Üks neist oli eelnimetatud Jevgeni Kornjagi Valgevene Riiklikus Nukuteatris tehtud mittenukulavastus „Intervjuu vampiiridega“. Ainestik ja lähenemisnurk iseenesest intrigeerisid piisavalt: kokku oli kogutud kogu maailma kultuuripärandi (folkloorist massikultuurini) rohkem või vähem õõvastavaid motiive, mis ühel või teisel moel suhestusid surma, vere, tapmise või roimarliku võimuihaga. Kõiki neid esitas koloriitseks naisvampiiride trioks kehastunud kolm karismaatilist näitlejannat. Keskne küsimus puudutab eelkõige surma kategooria profaneerumist, selle tegeliku tähenduse tühjaksvalgumist olukorras, kus mis tahes žanris kunstiteos võib opereerida loendamatul hulgal mõrvade-roimade-enekate telgjoonel. Parimatel hetkedel suudeti lavastuses see küsimus ka mõjuvalt pinnale kergitada. Kuid oma põhiosas, mis suubus slaavi stiilis käratsevasse, võltsglamuursesse ja venivate tantsunumbritega estraadi, tundus lavastaja vaid flirtivat selle süvenemist väärt teemaga. Kahju.

Väga segased tunded jäid ka teisest publikulemmikust, plastilise teatri Inžest elulooliseks fantasmagooriaks tituleeritud lavateosest „Juurdepääs kehale“. Tegu oli füüsilise teatri näitega, kompotiga butō’st, kabukist, uuest tsirkusest, intellektuaalsest bufonaadist ja veel paljust muust. Koreograafiline rida oli järjestatud ootamatuste printsiibil: kord tormasid mööda catwalk’i või laskusid laest alla loomakostüümides tegelased, kord mingid ajaloolised figuurid. Kavalehest võis lugeda, et lavastus oli mõeldud ühe indiviidi eluloolise teekonnana, retkena lapsepõlvest vanadusse. Vaatamismuljes tõusis esile pigem varjamatu sovetikriitiline paatos (kaadrid „Soomuslaev Potjomkinist“, totalitaarriiklik massigümnastika, transistorraadioga etüüd, kus rokk on summutatud venekeelsete virgutusvõimlemisjuhistega). Ma ei eita hetkekski sellise totaalse, tahtlikult eklektilise teatri energeetilist mõju, kuid ikkagi oleksin ihanud sellesse kaosesse mingit süsteemsust, koondavat juhtlõnga. Muudest tantsulavastustest ma siinkohal pikemalt ei räägi: üks pakututest tundus esindavat uussiirast naivismi, teine maagilis-müstilist objektiteatrit.

Üks jällegi huvitava sihiseadega, kuid enne etenduse lõppu end ammendanud lavastus oli Bresti Nukuteatri „Isehakanu“, lavastajaks Aleksei Leljavski, ilmselt sealse nukužanri liidreid (tema lavastus oli ka nägemata jäänud „Tartuffe“). Tegu on katsega mängida nukuteatri vahenditega Puškini „Boriss Godunovi“, mustades rüüdes näitlejad edastavad teksti ja liigutavad naivistlikus laadis nukke. Alguse efekt oli mõjus: tegelased on kujundlikult edasi antud kui siia-sinna tõstetavad nukud ajaloo areenil. Ka rahvas on määratletud pika ridva otsa kinnitatud kerge „riiulina“, mida võib hõlpsalt siia-sinna nihutada, kallutada, loopida … või mille hoopis minema viia.

 „Miilitsa piirkonnainspektorid“ on valminud keskkonnateatri vahendeid kasutades, lugu läheb lahti tavalise kortermaja trepikojast.

„Miilitsa piirkonnainspektorid“ on valminud keskkonnateatri vahendeid kasutades, lugu läheb lahti tavalise kortermaja trepikojast.

Ent BA huvitavaim, kogu reisi mõttekuse taganud osa koondus vaid algupärandeid mängiva Valgevene Dramaturgia Riikliku Teatri seinte vahele. Näha sai kaht omadramaturgia lavastust, samuti leidis aset kogu BAd kokku võttev jututuba välis- ja sealsete kriitikute osavõtul. Nähtu-kuuldu annab alust konstateerida, et Valgevene teatri kõige huvitavam osa on seotud omamaise dramaturgiaga, millest suur osa on suutnud välja murda ka rahvusvahelisele areenile.

2007. aastast tegutseb teatri katuse all Valgevene dramaturgia keskus, kus keeb vilgas tegevus: konkursid, õpitoad, lugemised. Suviti korraldatakse laboratoorium, mille käigus dramaturgid ja lavastajad lähevad nädalaks maavaikusse ning selle tulemusena peab valmima uue näidendi toorik, millest omakorda vormub lavastus. Videoklippidelt sai näha ka eksperimentaalsemaid lähenemisi uue teatriteksti sünniks: ühe (tantristliku kaldega?) õpikoja illustratsiooniks nägi pilti, kus kümmekond dramaturgi ootas inspiratsiooni selili tihedalt teineteise kõrval lamades, lavastajad aga olid lamandunud nende peale … Seejuures võis aimata, et keskus on sunnitud end pidevalt tõestama, läbi murdma otsustajate inertsusest. Kõne alla tulid ka laiemad päevaprobleemid: suured repertuaariteatrid on endasse sulgunud, umbusaldavad noori autoreid ja lavastajaid. Väiksemaid erateatreid kägistavad majanduslikud olud, kultuuriministeeriumi ükskõiksus.

Üpris pentsik tundus ka uue dramaturgia lavaline teekond: reeglina saab see esietenduda vaid tolles räämas proovisaalis. Alles siis, kui pärast esimesi vaatamiskordi leiab juhtkond sellel olevat potentsiaali, viiakse see suure saali nn päris-Broadwayle. Ühe sellise nimetuse pakkus vaadata ka BA kava pealkirjaga „Võib-olla?“ (lavastaja Aleksander Martšenko), mis jäigi minu arvates festivali laeks. Tegu oli kaheteistkümne noornäitleja esitatud kakskeelse dokumentaallavastusega. Teksti valmimise printsiip oli ülimalt lihtne: näitlejad olid küsitlenud reaalseid inimesi enda kõrvalt, palunud neil rääkida oma muredest ja rõõmudest. Seega andsid need kaks tundi kaugemalt tulnule hindamatu võimaluse saada aimu, millised teemad selle riigi inimestele korda lähevad. Nagu võiski eeldada, jagunes räägitu selgelt kaheks: isiklikud, iseenda, oma pere ja kogukonna probleemid ning üldisemalt, oma riigi, rahvuse ja keele määratlemine. Pool küsitletutest oli rääkinud oma jutu vene, pool valgevene keeles ning samas keeles kõlas see ka teatrilavalt. Valgevene keele asendit, selle olulisust kahe riigikeelega Valgevene põliselaniku identiteedis ei ole niisama lihtne mõista. Enam-vähem kõik seda tegelikult oskavad, kuid keegi väga kasutama ei kipu, kusjuures kogu informatsioon linnapildis on esitatud valgevene keeles, selles keeles ilmuvad raamatud, ajalehed, toimivad telekanalid, ka üks teater Minskis mängib ainult valgevene keeles (teistes teatrites antakse üksikuid etendusi.)

Kõnealune lavastus ise aga ei piirdunud sugugi vaid üksikute jutuvoorudega, vaid hõlmas nii mitmeplaanilist liikumispartituuri kui ka lihtsaid, ent löövaid visuaalseid kujundeid. Viimastest olulisimaks tõusis paar sületäit erisuguses kulumisastmes kingi, mida pidevalt jalga pandi ja ära võeti, mööda ruumi pillutati ja laest alla kukutati. Ühel hetkel taipad, et jalanõu kui piisavalt intiimne aksessuaar võib olla ka rahvusliku eneseteadvuse kunstiline ekvivalent, võõrastesse kingadesse astumine aga markeerida oma rahvuse ja keeleruumi hülgamist. Ning ehkki kogu verbaalne info sisaldas pigem segadust, muret ja skepsist, lasus kaheteistkümne intelligentse ja andeka noore ühistööl pigem kirkuse ja kerguse pitser.

Teine omadramaturgia näide, Vitali Koroljovi näidend „Miilitsa piirkonnainspektorid“ Jelena Silutina lavastuses, oli valminud keskkonnateatri vahendeid kasutades. Oma sisekoes üsna klassikaline eetilisele konfliktile üles ehitatud teatritekst oli projitseeritud reaalsesse keskkonda. Lugu läks lahti tavalise kortermaja trepikojast, kuhu äreva väljakutse peale oli saabunud kaks korravalvurit: liikumispuudega poiss on oma koduseinte vahel maha lasknud mitu inimest. Edasi võetakse publik kaasa veriste sündmuste tulipunktiks olnud korterisse. Struktuurilt on nii tekst kui ka lavastus aga keerulisemad, sest korraga viibitakse kolmes mõttelises ajavööndis: kuriteo toimepaneku aeg, selle hilisem uurimine ning sündmuste käigus inimliku, kuid ebaprofessionaalse valiku teinud, nüüd jõustruktuuridest lahkunud peategelase tagasivaade olnule. Näitlejate mängulaad oli rõhutatult napp, taotleti filmilikku loomulikkust, mis suutis mõnevõrra tasandada loo konstrueeritust.

Midagi kokkuvõtteks? Ehkki ühestki lavastusest ei õnnestunud saada elu muutvat kunstielamust, ei pea ma sõitu ühelgi juhul kahetsema. Sattusin Minskisse tegelikult poliitiliselt äreval ajal, mõned päevad enne presidendivalimisi, mis teatavasti päädisid Aljaksandr Lukašenka viienda ametiaja algusega. Kohalike teatraalide silmanähtav poliitikatüdimus oli selges kontrastis erialase aktiivsusega, sooviga ennast maailmale tutvustada ja tänapäevase maailmateatriga sünkrooni viia. Aduda võis ka korraldajate kerget pettumust väliskülaliste huvipuuduse üle: pikemalt viibisidki kohal veel vaid Poola, USA, Saksamaa, Ukraina ja Venemaa esindajad, Eestist peale minu ka Margus Kasterpalu. Enamik väliskülalisi lubas järgmisel aastal uuesti tulla. Eks näis.

Kuid uude Valgevene draamasse tasub süveneda päris kindlasti. Tekstid dramaturgia keskuse kodulehel www.dramacenter.org on kõigile vabalt lugemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar