Äbarikust naistemees teatriköit lohistamas

Meelis Oidsalu

Vanemuise „Don Juanis” näeme laval identiteedipiinades vaevlevat südametemurdjat.Vanemuise lavastus „Don Juan”, autor Rein Pakk, lavastajad Ain Mäeots ja Rein Pakk. Lava- ja muusikaline kujundaja Rein Pakk, kostüümikunstnikud Triinu Pungits ja Annika Pakk, koreograaf Marika Aidla, helilooja Chalice, valguskujundaja Andres Sarv, video ja graafika autorid Kaiko Lipsmäe, Heiki Kähr ja Kalju Nugin. Mängivad Ott Sepp, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Eva Püssa, Rein Pakk ja Gert Kark. Esietendus 12. XII 2009 Vanemuise väikeses majas.         Vanemuine tutvustab oma kodulehel Rein Paku näidendit „Don Juan” kui uurimust teemal, „kas armastusel ja seksil on tänapäeval mingit seost”. Lääge lipukiri häälestab vaataja ootused pigem meelelahutusteatri kui vinge ideedraama lainele. Tagantjärele targana võib aga nentida, et Pakk on lati labasest jantimisest kõrgemale seadnud ning üritab dekonstrueerida ka don Juani müüti ennast. Don Juan (Ott Sepp), XVII sajandi algul hispaania munga  Tirso de Molina kirjutatud näidendis „Sevilla pilkaja ja kivist külaline” esmakordselt ilmavalgust näinud südameteröövlist noor rüütel, lahkub Paku enda kehastatud Saatana otsusel põrgust, et tänapäeva naiste kallal oma mehemüüdi elujõulisus proovile panna. Liftisõidul põrgust maa peale ühineb müütilise don Juaniga tema ajalooline teisik, kuulus kepimees Casanova (Jüri Lumiste).

Kohe esimestest vestlusekatketest saame aimu, et Pakk on lahanud  don Juani müüdi teaduslikel eesmärkidel kaheks vastandpooluseks: paadunud romantik don Juan jahib naiste südameid ja au, Casanova mõttemaailm piirdub aga vaginaalleksika võimalustega. Žanriliselt sarnaneb lavastus Rob Beckeri menuka „Ürgmehega”, mille lavastas Mati Unt: tegemist on loenguga, mida näitlikustatakse „puust ja punaseks”-võtmes humoorikate argieluliste stseenidega. Loengupidajaks on Saatan ise, õppevahenditeks lisaks  nimetatud naistemeestele rida emantsipeerunud naisi, kelles don Juan asjatult romantilisi tundeid äratada püüab ja keda Casanova edukalt linade vahele meelitab. Vahepeal väisavad nii saali kui ka lava Jumal (Eva Püssa), kuuleme Chalice’i lühiooperit, mille tekst koosneb netikommentaaridest, ning satume Ihamaru puhkekodusse, kus tiirane peremees Tõivet (Rein Pakk) majutus- ja seminariteenust pakub. Nalja on nabani, naerdakse seksikuse- ja tarbimiskultuse,  staarnõidade ja turundusgurude üle ning asjata kellelegi liiga ei tehta. Paku tekst on terane ja kuigi näidend on häirivalt kirju sketšide jada, on uurimistööl oma kindel eesmärk ja tulemus. Loo kangelane don Juan satub maailma, millest on põrgus veedetud nelja sajandi jooksul kadunud nii daamide au kui ka arusaam „au röövimisest” – ja nii võetud don Juanilt tema traditsiooniline triksterlik, reegleid rikkuv roll. Kui kõik  on lubatud, siis pole võimalik keeldudest üle astuda, mistõttu näeme laval identiteedipiinades vaevlevat südametemurdjat.

Lavastuse lõpus saadab Saatan läbikukkunud südametemurdja taevasse, loomisest ja oma kõikvõimsusest tüdinenud Jumala juurde. Nõutu don Juan ei tea, mida valgete pindadega piiratud tühjal laval endaga peale hakata. Casanova seevastu on oma elemendis, sest – nagu Pakk selgitab – abieluväline seks oli Casanova eluajal  igati aktsepteeritud tegevus ja nii on Casanova tegevusvabadus seksikusekultust põdevas Eestis suurem kui kunagi varem. Seksist on saanud teadus (Sõltumatute Seksiuuringute Labor esineb tüki käigus mitme „olulise teadusuudisega”), äri (Ihamaru turismitalu omanik Tõivet on oma äri rajanud seksiturismile), haigus (näeme anonüümsete seksisõltlaste ühingu koosolekut), kunst (näeme ooperit, mille sõnaline osa koosneb seksiteemalistest  netikommentaaridest) – kõik on seksist läbi immutatud. Jüri Talvet on don Juani müüdist kõneldes osundanud Juri Lotmani tähelepanekut, mille kohaselt leidub kõige vähem ehtsat seksuaalsust neis ühiskondades, mis on küllastunud arutlustest seksuaalsuse üle1. Lotmani lause sobib hästi ka Paku näidendi moraali avamiseks: don Juan eelistab tagasi põrgusse naasta, sest eheda loova seksuaalsuse puudumine takistab tal oma mehemüüti  realiseerida. Paku osutus on tõlgendatav ka sügavama kultuurikriisi allegooriana, juhul kui eheda seksuaalsuse puudumises näha ka triksterliku mängulisuse kadu ühiskonnas, mis on lukustunud netikommentaariumide „tõdedesse”, eneseabikoolitustesse või turundusmullidesse. Kahju, aga lavastajad Rein Pakk ja Ain M äeots pole suutnud autor Paku vaimukust laval tekstile vääriliselt avada.

Mäeots on kirjeldanud „Don Juani” lavastusprotsessi järgmiselt:  „„Don Juani” puhul oli mõte see, et üritame koos Rein Pakuga teha jõuliselt süüdimatut teatrit … Mis täpselt välja peab tulema, seda me ei planeerinud – see oligi lähtekoht …”2 Peab ütlema, et lavastajad on olnud oma lähtekoha realiseerimises ositi edukad. Lavastuse kompositsioon on logisev ja lodev, kohatult tihti näeme laval tehnilist personali, kes mööblit ümber paigutab (tahtmise korral võinuks seda disproportsiooni veelgi võimendades  ka tähendusliku nihkeni jõuda), näitlejad esinevad peamiselt Paku loengut näitlikustavates stseenides, mis on lavastatud publiku ootuste madalamatest ühisnimetajatest lähtudes. Süüdimatu, ESTO-TV või „Borati” võtmes publiku piinlikkustunnet ekspluateeriva teatri tegemine ei ole iseenesest halb taotlus. Halb on see, kui publikul on piinlik etenduse pärast ja mitte selle tõttu. Võib-olla mõjuks see lavatükk paremini intiimsemas, kabareelikumas  atmosfääris, kus Paku huumoriteravik vahetumalt ja vältimatult torkima pääseks, või siis vastupidi, sundimatult suvetuurilaval. Traditsioonilises teatrisaalis kippus aga Ott Sepa don Juani nõutus lõpustseenis, kui ta vaatas tühja taevast ehk lavaruumi, vägisi lavalt saali üle kanduma. Ott Sepa valik don Juani rolli on kenasti kooskõlas Paku nägemusega don Juanist kui äbarikust hellhingest, Lumiste küps  macho’likkus annab Casanovale vajaliku usutavuse, kui ta oma elevantlikust meheuhkusest vestab. Näidendi autor Rein Pakk ise mängib ehk liiga tuntava omanditundega, mis konferansjeest Saatana puhul ei häiri, ent Ihamaru Tõivetilt elulisuse röövib. Näitlejad kahjuks lavastust päästa ei suuda ja Paku sotsiaalkriitika muutub kehva lavastajatöö tõttu enesekohaseks. Lavastajad lasevad enesekindlalt teatriköiel lohiseda, viljeldes sama klišeelikku  pealispindsust, mida autor on leidlikult pilganud.

1 Vt Jüri Talveti eessõna Tirso de Molina 2006. aastal eestindatud näidendile „Sevilla pilkaja ja kivist külaline”.

2 Teater. Muusika. Kino 2010, nr 3, lk 20–25.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming