Action-teater – miski pole ilus või inetu, õige või vale

Silvia Soro

Etendust ei fikseerita ega vormistata, see kujuneb ja kaob kordumatuna  

Ruth Zaporah  õpetab Action teatrit kodumaal ja mujal ilmas juba enam kui kolmkümmend aastat. ANDRES NOORMETS

 

Kui rääkisin oma põhikooliealistele õpilastele, et käin action-teatri kursustel, lõid neil silmad põnevusest särama. Kujutan ette, kuidas ma nende mõttefilmis põlevana üle autokatuste rullusin ja samal ajal automaadist narkoparunite pihta tuld andsin. See oleks midagi ägedat, mida ma neile ka võiksin õpetada! Paraku (või õnneks) pole action-teatril action-filmiga midagi ühist. Küll aga on action-teatri üks eesmärke sõnade kivistunud, harjumuspärasest tähendusest vabastamine.

Action-teater on improvisatsiooniline, füüsiline teatritreening ja etendamismeetod, mille on loonud ja patenteerinud Ameerika tantsija, näitleja ja improviseerija Ruth Zaporah. Zaporah elab Santa Fes ning õpetab action-teatrit kodumaal ja mujal ilmas juba üle kolmekümne aasta. Eestist on tema juures õppimas käinud Andres Noormets, Erni Kask ja Auli Auväärt. Kõige põhjalikumalt on asjasse süvenenud Andres Noormets, kes pärast kümmet aastat koolitusi mitmel pool maailmas omandas sel suvel Ameerikas kuuajalise treeningu järel ka action-teatri õpetaja sertifikaadi: Approved Action Theater™ Teacher. Oktoobris-novembris jagab ta kogutud tarkusi noore tantsu festivali koolis neljateistkümnele mänguhimulisele õpilasele, kes on enamasti ise tantsu- või teatriõpetajad. Juulis 2007 tuleb aga XV noore tantsu festivali ja NoTaFe rahvusvahelise suvekooli raames Viljandisse kahenädalast action-teatri koolitust läbi viima Ruth Zaporah ise.

 

 

Ruth Zaporah’ mõtteid action-teatrist

Artiklis “Whats on my mind now: frames, listening and expression”  (Contact Quarterly, Winter/Spring 2002) räägib Ruth Zaporah, et vajadus uue süsteemi järele tekkis siis, kui ta tahtis tantsijana hakata oma tantsulavastustes kasutama sõna ja koges sellega seoses palju alandust, hirmu ja häbi. Ta ei osanud häälekooli tundides õpitut füüsilise improvisatsiooniga ühendada. Kuna ta samal ajal õppis ülikoolis filosoofiat ja tegeles budistliku zen-meditatsiooniga, püüdis ta ka improvisatsioonis lähtuda müravaba, avatud meele seisundist ja leida vabadust teadlikus, ainult käesolevas hetkes toimuvas tegevuses. Üks peamisi eesmärke oli vabaneda enesekeskse “mina” pidevalt analüüsivast, liigitavast, kartvast, kahtlevast, kadestavast ja arvustavast terrorist.

Action-teatri süsteemi põhialuseks on kohalolek olevikus: tegevus sünnib siin ja praegu, liikumine toimub hetkest hetkesse. Midagi ei ole plaanitud ja paika pandud. Etendusi ei fikseerita ega vormistata, need kujunevad ja kaovad kordumatuna, jättes alles edasiviiva kogemuse. Improviseerija on uudishimulik ja kogemusele avatud, kuid ei nimeta ega analüüsi kogetut. Nimetamisest hoidumine viib tegevuse tundmatutele maastikele, mida ei saa ette ennustada või välja mõelda. Näitleja teab, mis toimub, kuid ei mõtle sellele. Teda ei juhi lugu, mõte või emotsioon. Emotsioonide asemel kogeb improviseerija tundeseisundeid, mis võivad olla emotsioonidega sarnased, kuid erinevalt emotsioonidest, mida me nimetame vihaks, rõõmuks, nukruseks jne, on tundeseisundid nimetud ega ole seotud mälestuste, ootuste või hetkeärritustega. 

 

 

Action-teatrit õppinu kogemusi ja mõtteid

 

Üks huvitav harjutus, mida action-teatri tundides tehakse, on “anuma täitmine”, kus mitu “täitjat” näitavad “anumale” pidevalt ette liikumise-heli kombinatsioone, mida “anum” peab otsekohe kaasa tegema. Nii täidetakse “anumat” pidevalt uute kogemustega ja ta võib ise mõtlemata jõuda liikumiste ja kombinatsioonideni, milleni ta üksi tegutsedes kunagi ei jõuaks. Endale sellest aru andmata on inimese tegevusmustrid alati talle iseloomulikult piiratud ja kellegi teise tegevuse jäljendamine võib ta panna sootuks uude ja harjumatusse olukorda.

Action-teatris improviseeritakse ka hääle ja sõnaga, alates hingamisest ja mitteverbaalsest helist katkematu kõnevooni ja teiste tegevuse kirjeldamiseni. Seejuures pole aga eesmärgiks elegantne monoloog, vaid kõne kui sellise kogemine või teiste ja enese tegevuse peegeldamine sõnas. Kõigil action-teatri harjutustel on peegeldav iseloom.

Minule kui näitlejale on väga vabastav tingimus action-teatri juures asjaolu, et miski, mida sa teed, pole ilus või inetu, õige või vale. Keegi ei arvusta sind ja sina ei pea arvustama ennast ega kedagi teist. Sa ei pea püüdma olla loominguline, ei pea iga hinna eest olema andekas. Lihtsalt ole ja vaata, mis juhtub. See annab hoogu rõõmsalt tegutseda ja tegutsedes läheb parimal juhul negatiivne eneseanalüüs tõesti meelest. Pärast teatrikooli lõpetamist olin noore näitlejana pikka aega hädas proovikrambiga: olin hästi selgeks saanud, mida kõike teatris teha ei tohi, mis on vale, piinlik, ebaloomulik, millised on kõige halvemad stambid teatris üldse ja minu enda puhul. Muidugi mõtlesin ma proovi minnes alati põhjalikult läbi, mida ma täna proovis teen, mida uut välja pakun, mismoodi oma rolli elu elan, aga lavale minnes haaras mind ikka sama paanika: plaanitu ei tule välja, kohe lähen ma krampi ja teen midagi piinlikku, midagi sellist, mida läbi aegade on ikka ja jälle korranud maailma kõige keskpärasemad näitlejad. Ja kui midagi hästi välja tuli, oli platsis järgmine hirm: korrata mul seda enam ei õnnestu ja ma valmistan lavastajale kohutava pettumuse.

Usun, et selliste hirmude võitmiseks ja ennetamiseks on action-teatri süsteem väga soodne, sest kui inimene suudab treeningus oma vaimu mõttetust mürast vabastada ja rahulikult  tegutseda, õpib ta ehk ühel hetkel seda kogemust ka teise süsteemi, teise olukorda üle kandma. Action-teatri treeninguid võiks aeg-ajalt läbi viia igas teatrikoolis, sest need aitaks ehk noortel oma hirmudega toime tulla. Küllap tasuks action-teatri treeningule tulla ka vanemal näitlejal, kes füüsilist liikumist ei pelga ja kel soovi oma tüütuid stampe pisut raputada. Minu meelest on teatrikoolis improvisatsiooniliste süsteemide õppimise kasulikkust toredasti tõestanud Viljandi kultuuriakadeemia teatrieriala III lennu (2001) lõpetanud, kellest enamusel on nii teatrilaval kui muusuguses loomingulises elus julgust otsida huvitavaid teid ja mitte püüda iga hinna eest sobituda ettekirjutatud mustrisse.

Mis puutub action-teatrisse kui etendamiskunsti, siis lõpetuseks kirjeldaksin ühte oma varase nooruse heledaimat teatrimälestust.

Neljateistkümne aasta eest nägin ma Kölnis Inglise-Saksa alternatiivteatrite festivalil vapustavat etendust. Kaks meest, üks naine. Kolm tooli, kaks lakke kinnitatud ketti. Jooksmine, seismine, istumine, kõndimine, kettide külge rippuma hüppamine. Mitte ühtegi sõna. Mitte mingit kindlat lugu. Pööraselt haarav etendus. Trupi nime ma enam ei mäleta, aga terve rida helisid, pilte, valgusi, isegi lõhnu on äärmiselt eredalt meeles. Need näitlejad olid metsikult elus, nende kohaloleku kontsentratsioon oli nii suur, et tõmbas ka vaataja täielikult kaasa. See oli minu esimene kohtumine action-teatriga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming