Aarne-Mati Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017

Tõetunne. Lahkumistunnil kerkis paljude kolleegide, sõprade, õpilaste ja vaatajate mällu see ükskülalik joon. Püüd elada ja mängida endast parimat andes, oma tööst ja kaasteelistest lugu pidades, tõde ja täpsust taotledes, nõnda, et sellesse mahuks ühtlasi kõik loomuldasa inimlik, elu komöödia ja tragöödia, siiras naer ja hingevalu. Aarne Üksküla on tema lihtsa loomuse juures nimetatud aristokraadiks eesti näitlejate hulgas. Peale erakordse ande tähendas see ka tema usaldusväärsust – näitlejana, õpetajana, kolleegina.

1957. aastal loodi Tallinna konservatooriumis lavakunstikateeder ja selle esimesse lendu astus pärast aastast pedagoogilises instituudis õppimist ka Üksküla. 1961. aastal lõpetanud esimene lend noori näitlejaid tõi eesti teatrisse professionaalse ja värske mängulaadi. Esimeseks, Ükskülale armsaks jäänud töökohaks, kodutareks, nagu ta hiljem kord ütles, sai aastail 1961–1968 Rakvere teater. Noor näitleja sai kohe väga palju ja väga mitmekesist tööd ning tuule tiibadesse. Tema rollide hulka mahtusid nii Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulma“ nimiosa kui ka Saint-Exupéry ja Raidi „Väikese printsi“ Lendur, Shakespeare’i „Kaheteistkümnenda öö“ Malvolio ja Brechti „Hea inimene Sezuanist“ Wang.

1968–1978 olid juba meistriaastad Endlas: Delaney „Armunud lõvi“ Frank, Ibseni „Naine merelt“ doktor Wangel, Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehase“ Niilas, Molière’i „Tartuffe’i“ nimiosa, Brechti ja Weilli „Kolmekrossiooperi“ Väitsa-Mackie, Williamsi „Iguaani öö“ Lawrence. 1982. aastal mängis Üksküla tele-„Pisuhännas“ unustamatuks Vestmanni Vestmanni uulitsast, veidi aega enne seda oli ta kehastanud Endlas aga hoopis omamoodi Tiit Piibelehte.

Pärnu teatris sündis ka roll, mida võib nimetada nii Üksküla teatrielu kui ka kogu eesti teatri üheks mööndusteta tipuks: Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?“ George (1977). Terav, peen ja mitmekihiline ning sellisena inimlikult äärmiselt tõetruu portree tänapäeva inimese eksistentsiaalsest ummikust, enesehävituseni ulatuvast armastuseigatsusest, tõe ja mängu piirist vapustas nii vaatajaid kui ka teatritegijaid. Tagantjärele on seda lavastust ja Üksküla rolli nimetatud ilmutuslikuks kogemuseks, kui võimsa elamuseni võib ulatuda psühholoogiliselt täpne näitlejakunst.

Endlale järgnesid õpetaja-aastad. Üksküla töötas EMTA lavakunstikoolis (vaheaegadega) 1978–2000, oli 1978–1982 kateedri juhataja, aastast 1998 professor. 1997–1999 oli ta Eesti humanitaarinstituudi teatriala õppejõud. Ükskülal kui tippnäitlejal oli, mida erialal õpetada. Parim võimalik kool oli tema partnerina mängimine: Üksküla oli koos oma õpilastega laval näiteks Makarenko ja Karusoo „Makarenko koloonia“ peaosalisena Noorsooteatris ja Anouilh’ „Antigones“ Kreonina nii Ugalas kui ka Theatrumis. Kõige olulisemana on aga nimetatud kontakti Üksküla väärtusmaailmaga, tema isiklikku eeskuju, respekti teise inimese vastu.

Draamateatri aastad 1985–1988 ja 1993–2002 ning Vanalinnastuudio 1988–1993 andsid mitu unustamatut partnerlust, nagu Ita Everiga O’Neilli näidendis „Pikk päevatee kaob öösse“ ja Noréni draamas „Ja anna meile varjud“, Jüri Järvetiga Simoni „Päikesepoistes“. Kursusekaaslase Mikk Mikiveri lavastatud Kruusvalli „Vaikuse vallamajas“ Eestile pöördelisel 1987. aastal oli just Üksküla mängitud Gustav Kaljase kehastada ränk valik südametunnistuse ja oludega kaasamängimise vahel. Üksküla mängis Noorsooteatris, Ugalas, Theatrumis, Linnateatris, R.A.A.A.Mis ja VAT-teatris. Näitleja mitmekülgsus oli piiritu: tollesse aega mahtusid nii säravad komöödiarollid (Jamiaque’i „Härra Amilcari“ nimiosa) kui ka absurd (Pinteri „Majahoidja“ Davies), maailmaklassika (Tšehhovi „Kolme õe“ Tšebutõkin) ja tänapäeva autorid (Russelli „Rita koolitamise“ Frank), eesti klassika (Tammsaare ja Lennuki „Wargamäe Wabariigi“ Pearu) ja debüütnäidend (Kiviräha esimene näidend, Eesti Draamateatris Mati Undi lavastatud „Jalutuskäik vikerkaarel“). Inimliku ja professionaalse küpsuse meistriteosed olid härra Maurus Tammsaare ja Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa“ ning Bazarov ja Kirsanov Turgenevi ja Šapiro lavastuses „Isad ja pojad“.

Neile, kel Aarne Üksküla teatrilaval nägemata jäi, on ta kindlasti tuttav raadioteatri ning telelavastuste ja seriaalinäitlejana: „Wikmani poisid“ ja „Ma armastasin sakslast“, „M Klubi“ ja „Õnne 13“. Jäävad tema filmid, näiteks „Ühe suve akvarellid“, „Naine kütab sauna“, „Pisuhänd“, „Vana daami visiit“, „Üks mu sõber“, „Elavad pildid“. Üksküla häälega jääb alati rääkima Kingpool „Naksitrallides“ ja tiigrite juht „Jääajas“.

Kultuur on mälu. Me mäletame. Me kindlasti mäletame Aarne Üksküla, sest ta on lahutamatu eesti teatrist ja eesti kultuurist. Ükskülalik puhtus, selgus, partnerlus, huumor ja headus on eesti teatrile – ja tegelikult ju Eestile – oluline igavesti ning me hoiame seda tänulikult oma mõttes ja teos.

Eesti Draamateater

Rakvere teater

Endla teater

Tallinna Linnateater

Theatrum

Vana Baskini teater

VAT-teater

R.A.A.A.M.

Ugala

Von Krahli teater

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Teatriliit

Eesti Kinoliit

Eesti Rahvusringhääling

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Hüvastijätt Aarne Ükskülaga on 4. XI kell 11.30 Tallinna Kaarli kirikus, talitus algab kell 12. Palume lilli ja pärgi mitte tuua, vaid võimalusel teha annetus Kaarli kiriku oreli taastamiseks. Palve kirikus mitte pildistada ega filmida.

Aarne Üksküla mälestusõhtu ja elulooraamatu esitlus on detsembris.

Leinavad omaksed

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming