50 aastat lavastusi ühes raamatus

Autori natuurist tulenevalt on Pille-Riin Purje raamat „Olla!“ naiselik: tundlik ja tundlev, poeetiline ja leebuv.

MARIS BALBAT

Kui avada see soliidses kujunduses kõvakaaneline raamat teadmisega, et tegemist on väljaandega kunagise Noorsooteatri ja nüüdse Tallinna Linnateatri 50. sünnipäevaks, võib algul ehk arvata, et hoitakse käes selle ühendteatri ajalugu. Nii see siiski pole. Raamat sisaldab ülevaateid ja arvustusi selle teatri lavastustest: poole sajandi jooksul tehtud 403 tööst on võetud vaatluse alla umbes neljandik.

„Olla!“ alapealkiri näikse viitavat, et oma praegusi mälestusi on siin jaganud Noorsooteatri ja Linnateatriga seotud inimesed. Ka see pole nii: kõik kriitikute, lavastajate, näitlejate arvamused on juba varem trükisõnas ilmunud või raadio- ja telesaadetes kõlanud. Kümmekond aastat tagasi selle teatri 40. sünnipäevaks ilmunud teos „Minu Linnateater“ (Tallinna Linnateater, 2006) sisaldab aga just selle raamatu tarbeks kirjutatud pikemaid mälestusi, intervjuusid-vestlus­ringe ja valikuliselt ka lavastuste vaatlusi. Pille-Riin Purje raamatus kuuluvad mälestused ja mälestuste mälestused autorile, kelle põhiosas selleks raamatuks valminud tekst moodustab arvustuste ja muu kõrval kandva osa teose sõnalisest mahust.

Miks siis sellisel juhul 50 mälestust, ehkki vaatluse alla võetud lavastusi on peaaegu poole rohkem? Ilmselt silmas pidades Noorsooteatri ja Linnateatri juubelit on autor jaotanud lavastused viiekümnesse peatükki. On peatükke, kus vaadeldakse vaid ühte lavastust, kuid ka neid, kus ühiseks pundiks on kas autori, lavastaja, teemaläheduse või muudel näidustustel seotud kaks või rohkem lavastust. Iseenesestmõistetavana on koos käsitletud ühe ja sama teose lavastusi („Romeo ja Julia“, „Kes kardab Virginia Woolfi?“, „Ma armastasin sakslast“, „Buratino“). Ühte peatükki on koondatud kõik neli selle aja kestel lavastatud „Hamletit“, lisaks „„Hamleti“ lavastamine Alamkolka külas“ ja „Elizabeth – naine juhuse tahtel“. Peatükkide pealkirjad annavad kohati märku, millisest lavastusest juttu tuleb, aga mitte alati.

Lavastused pole järjestatud kronoloogiliselt ega ka teatrite kaupa. Selles järjestuses on kohati ka kõrvalseisjale tajutavat loogikat, aga mõnikord on autor sättinud seda järjekorda mitte nii kergesti tabatava kõhutunde järgi. Eks oleks 403 lavastusest tehtud valik võinud olla ka pisut teistsugune (näiteks võinuks vaadelda ka tudengilavastusi), ent kõige olulisemad on siiski esindatud. Küllap mängis kaasa ka asjaolu, milliseid neist on raamatu autor näinud.

Pisut ehk ootamatultki on raamatu avalavastuseks Anu Lambi juba Linnateatri ajastust pärit „Keskööpäike“. Raamatu autor kirjutab: „„Keskööpäikeses“ kumab Noorsooteatri/Linnateatri läbitud poolsajandi kvintessents. Hargneb teatrimäluseoseid.“ Ning seletab öeldu lahti. Muidugi, miks mitte, oli tõesti omapärane ja teistest kuidagi eraldi lavastus. Edasi järgnevad Noorsooteatri ja Linnateatri lavastused vaheldumisi: raamatu algupoole rõhuasetusega esimesel, lõpuosas teisel. Viimaseks lavastuseks raamatus on Linnateatri unustamatu „Arkaadia“.

Noorsooteatri osas pole raamatu avalavastusteks mitte teatri esimesed lavastused, vaid hoopis lastelood Karlssonist ja Mary Poppinsist. Siin on mängus autori enda vaatepunkt: 19. augustil 1965, Noorsooteatri avakoosoleku päeval, sai Pille-Riin Purje kaheaastaseks. Nood lastelavastused on esimesed, mida ta on näinud ja pisut ka mäletab. Üldse on ta enamikku raamatus vaadeldavatest lavastustest näinud, kui mitte laval, siis tele- või raadiosalvestusena. Vaid vähestel kordadel on tulnud tal tugineda ainult omaaegsetele arvustustele või muudele materjalidele. Autori kirjeldused ka ammu nähtud lavastustest on sedavõrd detailirohked ja täpsed, et peavad ilmselt põhinema ta enda etendusjärgsetel märkmetel.

Raamatu algul naljatab autor „Kesköö­päikese“ oksüümorone laenates: saagu üllitatav raamat palju-eimillestki-teadev ning kõike-ei-midagi-suutev, kuna teema on kirjutajale selge nagu seebivesi. Muidugi pole teema autorile mitte ainult selgem kui seebivesi, vaid tõenäoliselt polegi kedagi, kes oleks selle teema käsitlemiseks Pille-Riin Purjest sobivam. Arvatavasti on ta praegu Eestis kõige rohkem teatrit näinud inimene. Ta vaatab lavastusi mitmeid (kui mitte kümneid) kordi ning tänu oma fenomenaalsele teatrimälule, mida on aidanud kinnistada ilmunud raamatud (neid on tal koos siinsega kaheksa), opereerib ta ka selles teoses nagu mängeldes lavastusi, näitlejate rolle sidudes-kõrvutades, mälu toob välja ootamatuidki assotsiatsioone teoste-lavastuste vahel.

Seejuures ei anna autor lavastusi võrreldes neile hinnangut – see on parem, too halvem. Ta ei võrdle neid hindavalt ka ühegi lavastaja loomepildis (üks väheseid erandeid: Roman Baskini lavastust „Rozencrantz ja Guildenstern on surnud“ peab ta õnnestunuimaks tema Noorsooteatris ja Linnateatris tehtuist). Autori paar üksikut kriitilisevõitu seisukohavõttu piirduvad ütlemistega nagu „lavastus ei kujune hiilgavaks sündmuseks“ („Elizabeth – naine juhuse tahtel“) või „lavastus pole teab mis sündmus“ („Sherlock Holmes ja doktor Watson“) või Nüganeni „Hamleti“ puhul „mõndagi on lavastuses vaatemängulist, tehnilist“ või Võigemasti „Hamletist“, et tervik, „mille nimel“, kipub lahustuma. Alati on autor kompenseerinud oma kriitika aga kiitusega mõne näitleja aadressil.

Autori natuurist tulenevalt ongi raamat naiselik: tundlik ja tundlev, poeetiline ja leebuv, mitte analüütiline ja üldistav. Põhiliselt on autori tekst lavastuste osas puhtalt kirjeldav. Suur töö on tehtud lavastuste kohta ilmunud või nendega seotud materjalide otsimisel ja kasutamisel ning paistab, et käepärast on olnud kõik olemasolev. Küsimuseks võib kohati tõusta vaid valik materjalide (arvustuste) kasutamisel: autori leebuv hoiak on siin mõnikord osutanud ajaloolisele tõele karuteene, sest kriitilisemaid arvustusi või nende teravamaid osi on välditud. Drastilisemateks näideteks on siin Valdeko Tobro arvustus Panso (minu arvates nõrgimale) lavastusele „Sina, minu aeg“ ning Mihkel Muti seisukohavõtt Nüganeni „Pianoola“ osas. Tobro teravast ja läbinisti negatiivsest arvustusest on raamatus ära toodud vaid ainus lõik, kus kriitik näeb lavastuses midagi positiivset (et lavastuses on kasutatud filmi) – mulle näib see arvustuse mõtte pea peale pöörav kärbe ebaõiglasena kriitiku suhtes, kes ennast pealegi enam kaitsta ei saa.

Mihkel Muti karedavõitu seisu­kohavõtt arvustajate ülistatud „Pianoola“ kohta vallandas meie oludes erakordse kriitikute diskussiooni, mille käigus ka Mutt ise uuesti selgitavalt sõna võttis. Selle loo kohta ei ole raamatus „Pianoolaga“ seoses vihjetki. Raske öelda, kas analoogilisi juhtumeid on veel, aga see on võimalik. Toosama Tobro näiteks oli kriitiline mõnegi Mikiveri varasema lavastuse suhtes, kuid raamatusse pole märke sellest jõudnud.

Tänuväärselt on see raamat aga meenutanud meile mitmeid kriitikuid, kes praeguseks vaikivad. Omanäoline arvustaja oli teatrifanaatik Mira Stein, kelle kogu mõttemaailma täitis teater (võin seda kinnitada ühe ühise Moskva sõidu põhjal). Ta ei kirjuta enam ammuilma, kuid kuuldavasti käivat ka nüüd üle 90aastasena endiselt teatris. Raamatus esinenuist ei kirjuta enam teatrist Kadi Vanaveski, Lilian Vellerand, Mihkel Mutt (kõik omaaegsed teatrite kirjandusala juhatajad), Tõnu Karro, Margot Visnap, Avo Üprus ja teisedki (mitmeid meie hulgas enam pole). Juba Noorsooteatri-aegsetest kirjutajatest jätkavad Jaak Allik ja Ivika Sillar. Pärast pikka vaikimisperioodi on hakanud uuesti kirjutama Rein Heinsalu.

Raamatus on hoolikalt koostatud lavastuste register ning nimekiri Noorsooteatri ja Linnateatri peanäitejuhtidest, lavastajatest, näitlejatest, kunstnikest, direktoritest, kirjandusala juhatajatest, dramaturgidest, näitekirjanikest, muusikaala juhatajatest ja trupijuhtidest koos ajaga, kui nad seal töötasid/töötavad (lavastusteregister kuni hooajani 2005/2006 sisaldub juba „Minu Linnateatris“). Puudub küll nimeregister, mis praegusel juhul olekski võib-olla kujunenud mõttetult ülekoormatuks. Tõsi, nüüd on huvilisel üpriski raske leida, kus või millal on kirjutanud või sõna võtnud teda huvitav kriitik või lavastusega seotu. Fotosid on palju, need on suured ja hea kvaliteediga. Avafotoks Noorsooteatri kollektiiv teatri pidulikul avamisel 13. veebruaril 1966, lõpufotol Linnateatri pere 12. augustil 2014. Raamatu kauni ja heatasemelise kujunduse autor on Kersti Tormis.

Raamatu viimases peatükis kirjutab autor raamatule pealkirja saamisest. Üks huvipakkuvamaid nimevaliku põhjustest: Noorsooteatri esialgsete nimevariantide hulgas on Lea Tormise mäletamist mööda olnud ka Olla. Autor kirjutab sellestki, kuidas raamatu idee alguse sai. Nimelt oli Raivo Põldmaa Pille-Riin Purjega Viljandis ühel Ugala etendusel kohtudes teinud talle raamatu kirjutamiseks ettepaneku. Ei teagi, kas Linnateatri direktor pidas silmas teatri ajaloost või lavastustest rääkivat raamatut, aga küllap ta on tulemusega rahul.

Jääb oodata, et kunagi ilmub ka mõlema teatri ajalukku põhjalikult süüviv raamat kõigi teatri peanäitejuhtide, lavastajate ja teiste vahetumistega, näitlejate vabatahtlikult ja sunniviisiliselt lahkumistega, uuenemiste ja kon­fliktidegagi. Mahukas eeltöö selleks, millele tugineda, on mõlema raamatuga – „Minu Linnateater“ ja „Olla!“ – nüüdseks tehtud. Kuid muidugi oleksid põhjalikuks ajaloo valgustamiseks vajalikud uued rohked ja asjaolusid mitmeti kujutavad mälestused ja mälestuste mälestused. Seetõttu ei tohiks selle töö alustamisega enam liiga kaua viivitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming