Kuidas käivitada uut teatrit?

KRISTIINA REIDOLV, INGA KOPPEL

BIT Teatergarasjeni kunstiline juht Sven Åge Birkeland: „Soovin, et publik oleks avatuma meelega, uudishimulikum, seikluslikum ja mängulisem, et neid huvitaks elu selle erisugustes avaldumisvormides.”1980. aastate keskel tekkis Norras Bergenis akadeemiliste ringkondade ja kunstnike sünergiast viljakas kultuurikeskkond, mis oli norra nüüdisteatri arengus üliolulise tähtsusega. Sellelt pinnaselt sündis BIT Teatergarasjen,1 nüüdseks 25 aastat tegutsenud teatriorganisatsioon, mis koos Oslo teatriga Black Box ja Trondheimi Avant Gardeniga on kaasprodutseerinud juba palju aastaid kunstiliselt kõrgetasemelisi rahvusvahelisi lavastusi.Norra vanima ja prestiižseima rahvusvahelise teatri BIT Teatergarasjen kunstiline juht on Sven Åge Birkeland, kelle eestvedamisel korraldatakse seal ka kahte hinnatud festivali: nüüdistantsule pühendatud biennaali „Oktoobritants” („Oktoberdans”, tänavu on see 16. – 25. oktoobrini) ning etenduskunstide festivali-biennaali „Meteoor” („Meteor”).2 Lisaks neile kureerib Birkeland nii Norras kui ka välismaal festivalide, teatrite, muuseumide ja galeriide kunstiprogramme.

Tallinnas avab täna uksed teatrikeskus Vaba Lava, mis on ideeliselt sarnane BIT Teatergarasjeniga. Seetõttu on huvitav teada, kuidas käis 1980. aastatel Bergenis uue teatriorganisatsiooni loomine ja käivitus BIT Teatergarasjen?
Sven Åge Birkeland: BIT Teatergarasjen tekkis pakilisest vajadusest luua midagi uut idüllilisse linna, kus tollel ajal haigutas tummine igavus. Koos veel kahe noore mehega mõtlesin korraldada teatrifestivali, ja tore, et tegime selle mõtte ka teoks. Kõik me kolm olime siis Bergeni ülikooli teatriteaduse tudengid: peale minu Tone Tjemsland ja Preben Faye-Schjøll, kes mõlemad on praegu lavastajad, esimene Bergeni teatris Carte Blanche ja teine Stamsundis Nordlandi Figurteateris. Meie juhendaja ja vaimne isa oli Bergeni ülikooli praegune professor Knut Ove Arntzen, karismaatiline isiksus, kes on oluliselt mõjutanud norra kuulsaid teatrikompaniisid nagu Baktruppen ja Verdensteatret. Olime Arntzeniga mõttekaaslased, kes unistasid suurelt: tahtsime teha midagi tõeliselt huvitavat, rahvusvahelist teatrit, avada unise linna uksed kogu maailmale. 1980. aastatel valitses uskumatu entusiasm ja idealistlik soov muuta maailma ning näha kaugemale.
Niisiis, hooajal 1983/1984 korraldasime Bergenis esimese festivali ning vaid viis aastat hiljem rajasime ka oma teatri. Juba esimesel festivaliaastal õnnestus meil äratada oma tegevuse vastu huvi: inimesed seisid lausa järjekorras, et pileteid saada. Meie sõbrad ja austajad olid eeskätt ülikooliga seotud inimesed ja kunstirahvas.
Bergenil on pikk kultuurilugu: see on linn, kus rajati Norra esimene teater, korraldati esimene teatrifestival ning asutati esimene kutseline sümfooniaorkester. Seda paradoksaalsem, et 1980. aastate alguses polnud Bergenis kohta nüüdiskunsti ja sealhulgas nüüdisteatri tutvustamiseks. Bergeni rahvusvaheline festival, mis sai alguse 58 aastat tagasi, oli klassikalise suunitlusega, meie paleus oli aga avangard, piire purustav või vähemalt piiripealne kunst. 1983. ja 1985. aastal korraldasime festivali: esimene oli pühendatud enamjaolt performance’i-kunstile ja happening’ile, teist tehes saime inspiratsiooni Barbast ja Grotowskist.

Millised olid tookord teie vaated ühiskonnale?
Kõik me kolm olime tulised anarhistid, mitte mingid peenutsevad kunstisnoobid. Pooldasime võrdsust ja demokraatiat nii elus, poliitikas, sotsiaalsfääris kui ka kunstis. Piltlikult öeldes, meie mõttekaaslased teatris, olgu nad nii erudeeritud kui tahes, pidid kõigi muude ülesannete kõrval näitama tarvidusel üles ka valmidust tõmmata kätte kummikindad, et tualetti puhastada. Tahtsime olla oma tegevuses ausad, avatud ja läbipaistvad – see oli meie nii poliitiline kui ka kunstiline eeldus ja hoiak. Kui alustasime, olime alles kolmanda kursuse magistriüliõpilased. Loomulikult olime vaesed, meil polnud üldse raha ja läksime oma festivaliga kohe kolinal miinusesse. Võlgade tasumiseks käisime baarist baari nagu mormoonid, rääkisime oma festivalist ja müüsime sajakrooniseid toetuskirju. Kogusime nii üle 30 000 krooni ja saime võlast lahti. Muide, edukaim „müügimees”, kes kõige paremini suutis veenda lõbusas tujus baarikülastajaid sajakrooniseid luhvtitama, oli praeguse maailmakuulsa teatrikompanii Verdensteatret rajaja ja kunstiline juht Lisbeth Bodd. Tegime seda tööd õpingute kõrvalt, mingit tasu me ei saanud, rabelesime oma kunstitõe, ühistunde ja kodulinna nimel.

Kuidas ja millal sirgus festivalist BIT Teatergarasjen?
Pärast viiendat festivali, see oli 1989. aastal, otsustasime, et ei taha piirduda üksnes festivaliga, vaid hakkame aasta ringi teatrit tegema. Teatrimaja meile ei antud, vaid see tuli meil piltlikult öeldes endal vallutada. Algul polnud maja sisustamiseks üldse raha, kuid varsti hakkasime saama tagasihoidlikku toetust nii hoone, programmi kui ka kunstiprojektide tarvis. Teatrimaja käigushoidmiseks sellest muidugi ei piisanud, kulude katmiseks rentisime maja pooleks aastaks välja Norra rahvusteatrile. See oli hädavajalik samm: saime korda hoone, ehitasime välja elektri- ning küttesüsteemi. Siis tegime kolmeks kuuks uue rendilepingu ning saime vastu uue põranda ja poodiumi. Niimoodi samm-sammult ja ratsionaalselt tegutsedes liikusimegi edasi. Ainelisest kitsikusest hoolimata kasutasime ainult parimaid arhitekte, heli- ja akustikaeksperte ega pidanud kvaliteedi osas allahindlust tegema. Veelgi enam, need kõrgel tasemel spetsialistid tegid suure osa tööst tasuta, sest see oli neile nii lõbus kui ka huvitav. Tulemus sai väga hea, valmis maja, kus inimestele meeldis käia, ja ka meie programm läks neile korda. Korraldasime mitmeid meeleolukaid kontserte, seal esinesid Iggy Pop, Motörhead, Prodigy jpt.
Ent 2000. aastal tekkis meil eelarvesse ootamatult suur auk. Bergen oli siis parajasti Euroopa kultuuripealinn, meie teatri programm oli küllaltki ambitsioonikas (esinesid Wooster Group, Rosas, Castellucci jt) ning olime palju raha investeerinud ka hoonesse. Nagu pealinna-aastal tihti juhtub, tulistatakse korraga välja palju raha, ent pärast on toibumine seda valusam. 2001. aastal kärbiti paljude kultuuriasutuste eelarvet üsna kõvasti ning meil tuli kiiresti midagi välja mõelda. Kalkuleerisime, et oma programmi väljatoomiseks pidime ise teenima vähemalt 200 000 krooni. Sõlmisime rendilepingu kolme noore hakkaja näitlejaga, kes tahtsid teha kommertslavastuse, mis selgelt ei olnud kooskõlas meie teatri profiiliga. Lavastas Hanne Tømta, praeguseks tunnustatud ja omanäoline lavastaja Norra rahvusteatrist, ning tema esimene teatritöö „Naised närvivapustuse äärel” osutus Bergeni teatriilmas hitiks – müüsime üle 60 000 pileti. Õpetlik näide: lubasime oma majas etenduda kommertsprojektil, mis oli kvaliteetne ja teravmeelne. Publik sai ilmeksimatult aru, et see pole meie lavastus, sest eksperimentaalkunsti suunitlusega BIT Teatergarasjeni profiil on hoopis teistsugune.
Kommertsi puhul on oluline kvaliteet, selles osas ei tohi hinnaalandust teha. Teatrimajas korraldati kunagi näiteks mootorratturite suurkogunemine, kus osalesid loomulikult ka Hell’s Angelsi mehed. See oli päris lõbus, politseinikke ja motomehi oli kohal enam-vähem ühepalju. Ent see oli efektne ja intrigeeriv ettevõtmine, tõmbasime endale palju tähelepanu. Parem lubada majja ettevõtmisi, mis on tõesti stiilsed ja originaalsed, kui anda ruumid rendile mõnele keskpärast teatrit tegevale trupile. Rendietenduste ja oma programmi vahel tuleb leida mõistlik kompromiss – esimene aitab rahastada teist.

Kuidas panete kokku BIT Teatergarasjeni omaprogrammi?
Kui hakkasime tegema aastaringset programmi, mõistsime varsti, et pelgalt „impordi” asemel tuleb orienteeruda rahvusvahelisele koostööle ja kultuurivahetusele. Kõigepealt tegutsesime mänedžeridena ja viisime norra teatritruppe rahvusvahelisele turule: organiseerisime neile külalisesinemisi kogu Euroopas ja ka Ameerikas. Mõne aasta pärast võtsime suuna rahvusvahelistele kaasproduktsioonidele ja praegu on meie programmis nende osakaal 70–80 protsenti. Ühisproduktsioonid on meile mitmel põhjusel olulised: need tagavad meile rahvusvahelise reputatsiooni ja on ka majanduslikult kasulikud. 2012. aastal müüsime Bergenis 12 000 piletit, seevastu meie rahvusvaheliste ühisproduktsioonide ringreiside piletimüük küündis üle 50 000. Väikese riikliku, regionaalse ja Bergeni linna toetuse kiuste on aastas 62 000 müüdud piletit tubli tulemus.

Paistab, et teil on hea nina leidmaks noori kunstnikke ja truppe, kellel on eeldusi tulevikus midagi korda saata. Kuidas te neid sõelute?
Võib-olla tõesti, näiteks Romeo Castellucciga tegime koostööd juba 1991. ja 1992. aastal, kui teda väljaspool Itaaliat veel ei tuntud. See pole nii, et reisin eesmärgiga avastada uusi talente, pigem on mul kodutöö hästi tehtud. Enne internetiajastut ajasid oivaliselt asja ära faks ja vanad head kirjad, see tähendab, et kõige olulisem on ikkagi informatsiooni jagamine.
Üldiselt ma usaldan truppe, kellega koos töötan, ja usun, et nad teevad oma tööd korralikult. Vahel ütlen mõne projekti kohta oma arvamuse välja taotluste kirjutamise faasis, mõnikord käin proovides, ent seda juhtub harva. Mõnikord on minu soovitused olulised, aga teinekord tuleb kasuks trupi täielik autonoomia. Enamasti vaatan lavastust esimest korda siis, kui see on täielikult lavaküps. Ütlen oma arvamuse ja kommentaarid kas vahetult enne esietendust või kohe pärast seda. Truppidega suhtlemisel on tähtis vastastikune austus. Iga lavastuse valmimine on ainulaadne, ei ole mingit kindlat retsepti.
Oslos ja Trondheimis on selgelt olemas oma teatri- ja tantsupublik, seejuures aga Bergeni ja eriti BIT Teatergarasjeni puhul tuleb rääkida pigem publikust, keda huvitab nüüdiskunsti diskursus laiemalt. Meie eesmärk on pakkuda programmi kunstiteadlikule publikule, kes on valmis kaasa mõtlema, esmatähtis pole müüa võimalikult palju pileteid. Näiteks Bergeni tantsuteatri publik, kes käib vaatamas Norra rahvusliku nüüdistantsukompanii Carte Blanche lavastusi, ei ole otseselt ka meie publik – nende eelhoiaku kohaselt on meie suurlavastused liialt provokatiivsed ja hämarad.

Ka eesti publik suhtub uutesse kunstivormidesse ettevaatlikult. Millest see tuleb?
Selline suhtumine on tõepoolest levinud, seda võib kohata igal pool, aga minu arvates pole tegemist mitte umbusuga uute kunstivormide vastu, vaid skepsisega kõige suhtes, mis ei ole „oma” ehk rahvuslik – välismaist kunsti sageli alahinnatakse a priori. Inimeste põhimass on, teadagi, rahvuslikult meelestatud ja protektsionistlik, enamasti eelistatakse omamaist kultuuri, kunsti ja kunstnikke –
seda peetakse vaikimisi paremaks. Soovin, et publik oleks avatuma meelega, uudishimulikum, seikluslikum ja mängulisem, et neid huvitaks elu selle erisugustes avaldumisvormides.

BIT Teatergarasjenil on plaanis avada uus teatrimaja. Milliseid tulevikuplaane olete seoses sellega teinud?
Tulevikuplaanid on otseselt seotud strateegiaga järgmiseks seitsmeks aastaks ehk aastani 2021. Oleme arvestanud sellega, et meil tuleb olla järgmised kolm aastat nomaadid ning siis läheb veel kolm aastat, et uus maja korralikult tööle saada. Loomulikult annab uus maja ka võimaluse vaadata värske pilguga üle programm. Kui teatrihoone lõpuks valmis saame, on eeliseks see, et sisu on juba enne läbi mõeldud ja ette valmistatud – võime kohe pakkuda terviklikku ja mitmekesist programmi. Meil on nii kohalikke kui ka välismaiseid lavastusi, on piiriüleseid kaasproduktsioone ja eelkõige on meil olemas oma selgepiiriline teatripoliitiline nägemus.
Jätkame tulevikus sellega, mida oleme seni teinud, ainult suuremas mahus. Tahame olla veel seikluslikumad ja mängulisemad. On tõsine proovikivi hankida ja teenida piisavalt raha, et laiendada teatri programmi ning hoida maja iga päev pidevas kasutuses. Meil saab olema 300 kohaga suur saal, 100-kohaga black-box, väike stuudio ning lounge-teatrikohvik. Peame suurendama oma administratiivset ja teenindavat personali. Praegu on meil tehniline juht tööl poole kohaga ja kõik teised töötajad on palgal projektipõhiselt. Olukorras, kui meil parajasti oma maja puudub, on see mõistlik, aga tulevikus tuleb suurendada palgaliste töötajate osakaalu.
Kui 2008. aastal lammutasime maha BIT Teatergarasjeni vana hoone, siis kohtumisel linnavalitsuse esindajatega möönsin, et periood ilma majata saab meile olema raske: kaotame ajutiselt suure osa oma publikust ja seega kaotame ka raha, aga ma pole nõus tegema sellel ajal odavamat programmi. Tahame pakkuda sama kvaliteeti, millega publik on harjunud. Riigivõimu esindajad olid nõus meid toetama ja seega saame ka praegu kutsuda tuntud rahvusvahelisi kunstnikke nagu näiteks Gisèle Vienne. Tavaliselt esineb ta 400–1000 kohaga saalides, kuid meil 140 kohaga saalis. Peame riigile ja linna poliitikutele olema mõistva suhtumise eest tõesti tänulikud.
Üks asi on mulle küll selgeks saanud. Loomulikult on eelkõige vaja visiooni ja missioonitunnet, ent on ülioluline, et teatril oleks nõukogu, kellega on vastastikune usaldus ja mõistmine ning kes aitab välja töötada teatri toimimise parimat mudelit. Olen alati tahtnud nõukokku erisuguste erialaoskustega inimesi, kes toimivad ekspertidena. Pole mingit mõtet kutsuda nõukokku istuma parteipoliitikuid. Norras on see üleüldine tendents, et teatrite ja ka teiste institutsioonide nõukogudes on eri elualade esindajad.

Kes kuuluvad BIT Teatergarasjeni nõukogusse?
Meie nõukogus on dramaturg, kes oli varem rahvusteatris lavastaja, kuid nüüd teeb ta sama tööd Oslo rahvusooperis; kaks ärimeest, kes investeerivad ettevõtetesse ja viivad need börsile; psühhiaater, kes on olnud tegev ka poliitikas; üks noorpoliitik; veel üks poliitiline nõustaja; on ka ülikooli professor ning turundus- ja kommunikatsiooniekspert –
minu meelest hea kombinatsioon. Need inimesed teevad seda tööd missioonitundest ja täiesti tasuta. Muide, nõukogu ei sekku kunagi kunstilistesse küsimustesse. Selles suhtes on mul nõukogu täielik usaldus – nemad teevad oma tööd, mina oma.

Kuidas BIT Teatergarasjenit rahastatakse?
Saame raha kõigilt kolmelt administratiivtasandilt: on riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse toetus. Oleme osalised kahes suures, viis aastat kestvas Euroopa Liidu projektis, ühes neist on üheksa ja teises kümme partnerit. Mingil määral saame tulu ka piletimüügist ning meil on soodsad sponsorlepingud, näiteks ühe ajalehe ja hotelliga. Eelmise aasta käive oli 1,5 miljonit eurot. Võiks arvata, et sellise rahaga on võimatu midagi teha, kuid me saame hakkama. Norras on teatreid, kus makstakse kõrgemat palka kui BIT Teatergarasjenis, ent ka meie palgad on päris viisakad. Loodetavasti, kui saame uue maja, meie käive kahekordistub. Maja enda aastaringsed kulud saavad olema miljoni euro kanti. Praegu meil seda raha veel pole. Riskime ja võtame pangalt laenu, mille tasumisel on abiks eespool nimetatud kolmetasandiline toetus.

Kas ka pärast uue maja valmimist jätkate senise väljarentimistaktikaga?
Ilmselt küll, kuid, nagu öeldud, rentnikke valides peab sõel olema tihe. See, mis meie majas korraldatakse, peab olema tasemel ega tohi kompromiteerida BIT Teatergarasjeni oma programmi. Neid, kes teevad huvitavaid projekte, on alati rohkem kui esinemispaiku, potentsiaaliga asjad tuleb lihtsalt üles leida.
Loodan väga, et inimesed ei tule meie majja mitte ainult etendusi vaatama, vaid ka lihtsalt aega veetma, einetama, raamatuid vahetama, vestlema –
et kujuneks mõnus ja loominguline keskkond. Tegelikult on iga paari aasta tagant oluline korraldada midagi vastuolulist või sensatsioonilist, heas mõttes „skandaalset”, mis käivitaks laiema dispuudi. Lihtsalt tuleb olla nähtav ja publikule intrigeeriv. Selle nimel tuleb teadlikult tööd teha, sest miski ei püsi iseenesest sama kvaliteediga ning ka publik vajab aeg-ajalt „äratust”.

Kui olulised on BIT Teatergarasjeni kaks Bergeni festivali?
Väga olulised. Enne esimese teatrimaja valmimist tegime lühikest aega ainult festivali. Kui maja 1990. aastal valmis, siis läks esimene hooaeg ilma festivalita, kuid hakkasime sellest erilisest atmosfäärist ja tähelepanust kohe puudust tundma. 1997. aastal tulime välja „Oktoobritantsu” ideega, see on praegu Põhjamaade üks olulisemaid ja enam tähelepanu pälvivaid festivale. Norra kunstnikud vajasid foorumit, mille abil saada nähtavaks rahvusvahelises kontekstis, siinne tantsuteater ja kunstipublik vajasid aga ettevõtmist, kus kohtuksid norra ja rahvusvaheline tipptasemel lavakunst. Niisiis, kümnel päeval oktoobris korraldatakse meil suur teatri- ja kunstisündmus, kus osalejateks norra ja rahvusvahelised tantsuviljelejad, visuaalkunstide esindajad, teatri- ja kunstiteadlased ning poliitikategelased.
„Oktoobritants” kujunes kiiresti nii edukaks, et meil tekkis mõte korraldada veel teinegi biennaal. See sai nimeks „Meteoor” ning on pühendatud teatrile ja etenduskunstidele. Kui teha kaht biennaali vaheldumisi, sünnib igal aastal midagi põnevat. Festivalidega püüdleme selle poole, et need puudutaksid nii emotsioone kui ka intellekti ning etenduste kõrval on festivaliprogrammis loenguid, seminare, kohtumisi kunstnikega jm. Tahame, et festivalipublik mõtleks aktiivselt kaasa ega oleks passiivne tarbija.

1 Vt bit-teatergarasjen.no
2 Madli Pesti, Suur sulatusahi. – Sirp 14. XI 2013.

Pressifoto

Sven Åge Birkeland: „BIT Teatergarasjen tekkis pakilisest vajadusest luua midagi uut idüllilisse Bergenisse, kus tollel ajal haigutas tummine igavus.”

Pressifoto

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming