Infantiil-efektiivne maailmapäästmiskatse

RAIT AVESTIK

„Armastan! Armastan! Armastan!” sõnum on lihtne, üheselt mõistetav ning terve mõistusega inimest see vaidlema ei kutsu: vähem sõda, rohkem armastust.Vanemuise „Armastan! Armastan! Armastan!”, autor Avtandil Varsimašvili, tõlkija Natali Lohk, lavastaja ja muusikaline kujundaja Avtandil Varsimašvili, kunstnik Silver Vahtre, valguskujundajad Jaanus Moor ja Andres Sarv. Mängivad Jaanika Arum, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Kärt Tammjärv, Veiko Porkanen, Linda Kolde, Marian Heinat ja Tanel Jonas. Esietendus 25. VIII Sadamateatris.

Kui jagada lavastajad-režissöörid kaheks skaalal „tahan oma lavastusega maailma muuta” – „lavastan niisama”, siis gruusia lavastaja Avtandil Varsimašvili liigitub hiljuti Vanemuises esietendunud ja teatri 145. hooaja avanud tööga ilmselgelt esimesse rühma. Kuna lavastaja on ka näidendi autor, siis on eriti juba pealkirjas „Armastan! Armastan! Armastan!” tajutav mingisugune meeleheide või mure selle pärast, et neid sõnu pole inimkonnal mingil hetkel ehk enam põhjust või tahtmist hõisata. Varsimašvili sõnum on lihtne, üheselt mõistetav ning terve mõistusega inimest see vaidlema ei kutsu: vähem sõda, rohkem armastust. Või pisut segasemalt: armastus päästab maailma (mida see ka ei tähendaks).
Iseenesest on ju lavastuse idee laialt ekspluateeritud – vähem või rohkem kaudselt on iga mõistlik tegu ja mõte sellise maailmavaate teenistuses. Küll on aga lavastaja sõnum äärmiselt selge ja mõjus, seda eelkõige sellepärast, et lavastaja pole seda n-ö peitnud metafoorirägastikku. Näeme noore naise ja mehe muinasjutulist elu ühes Gruusia külas, mis muutub eksistentsiaalselt 2008. aasta paiku, kui lihtsustatult öeldes Venemaa sõdis Gruusiaga. Ajakohasusele viitamine seoses praeguste sündmustega Ukrainas (ja mujalgi) on ilmselt üleliigne. Seda enam oleks lihtne olnud tõmmata umbisikuline venelane liistule ning korraldada talle gruusia-eesti sugemetega teatraalne piinapidu. Ning veel enam – seesama venelane tapab sõjas kahe lapsega noore naise Tamta (Jaanika Arum) mehe Nikala (Reimo Sagor). Aga ei.
Lavastaja Varsimašvili, kes küll oleks võinud oma tekstile läheneda veidi kärpivamalt, räägib meile andestamisest, sellest, et esmalt teeb elu elamisväärseks elu ise, elamine. Lavastuse kohal hõljuvad justkui loosungid „Milline raiskamine on sõda elamise vaatevinklist!” ning „Elu on liiga lühike, et tegelda igasuguse jamaga nagu sõda”. Nii nagu praegu Ukrainas „puhkusel viibivad” noored Vene sõdurid pole otseselt toimuvas süüdi, nii polnud süüdi ka Vitali (Veiko Porkanen), kelle autor saadab hoopis Tamta juurde ja kellest saab tema lastele tubli isa. Siin ilmnebki kõige paremini lavastaja maailmaparandajalikkus: Tamta üleüldine armastus (ja sellest tulenev tarkus) on nii suur, et seda jagub ka endisele vaenlasele.
Lavastuse üks olulisi märksõnu on „elu terviklikkus”. Lavastaja ei räägi siin terviklikkusest ainult pere mõistes, vaid ka kui ühisest olemisest koos kõige ümbritsevaga, olgu selleks siis loodus ja loomad, minevik ja tulevik või nähtav ja nähtamatu. Kuigi sõda on ilmselt efektiivseim vahend igasuguse terviklikkuse hävitamiseks, näitab lavastaja, et efektiivseim terviku looja on armastus. Tavapärane on armastust seostada elava inimesega, olgu see armastus siis kellegi või millegi vastu. Varsimašvilil on armastus lihtsalt olemas, üldiselt, see tunne on ka näiteks hernehirmutistel, nii et võime rääkida animismist.
Eksistentsiaalsete teemade mõnevõrra ja heas mõttes vormiliselt infantiilne teatraliseeritus pole meie teatris just sagedane. „Armastan! Armastan! Armastan!” on küllaltki hea näide, kuidas kasvab tõsiste teemade mõjusus, kui esitada neid näilise kerguse, lapsemeelsusega, tavapärasele lasteteatrile omaselt, doseerides mõõdukalt ka nostalgiat. Juba sellised tegelased nagu hernehirmutis, lehm, jõgi, liblikas, koer, part, kala, kilpkonn ja vanaisa kuju annavad aimu võõritusest. Lavastusega (õigemini näidendiga) seoses on räägitud kuulsast „Romeost ja Juliast”. See omakorda sunnib nägema paralleele, seda just vormilisest küljest, Andrus Kiviräha ja Mati Undi kuulsa armastusloo kümne aasta taguse zoofiilse töötlusega. Ilmestagu kõnealuse lavastuse vormi n-ö „rääkivate loomade” kontekstis ka peaaegu kümne aasta tagused „Jänese aasta” (lavastaja Kristian Smeds) Von Krahli teatris  ja „Suur kuri hunt” (lavastaja Taago Tubin) Vanemuises.
Esmane ja kiire pilk lavakujundusele (Silver Vahtre) tekitab tõesti assotsiatsioone allegoorilise muinasjutuga estraadliku lasteteatri vormis. Lavastus on mõnevõrra estraadlik küll, kuid, nagu öeldud, kaugel muinasjutust. Ei saa salata, et animismist kantud sirmide ning Vahtrele omaste karkasside ja ohtra kangaga lavakujundus koormab mõnevõrra lavaruumi. Ent Vahtre (ei saa välistada ka lavastaja enda fiksideid kujunduse suhtes) vastupidine töö tema enda kunagi rõhutatud tõdemusele, et geniaalne kujundus jääb vaatajale märkamatuks, tundub siiski olevat hoopis edukalt infantiilsuse-kontseptsiooni teenistuses. Nagu teame, levib infantiilsus hoogsalt massikultuuri kaudu. Ja kuidas veel paremini saaks à la elu24-rahvale süstida lavastuse olulist sõnumit kui esmapilgul lihtsameelse visuaalia kaudu. Näiteks loomade flirtimine publikuga võis olla just publikule lähemalesaamise teenistuses, kuigi ka sellises metateatraalses käitumises on oma ohud. Siiski tuleb tõdeda, et „neljas sein” jäi suuresti lõhkumata ning siin on küsimus ilmselt juba lavalistes kogemustes.
Iseenesest kõlab uhkelt, et lavastuse kujunduses on kasutatud kuulsate gruusia kunstnike Niko Pirosmani ja David Kakabadze teoseid, kuid sisulise poole pealt see tõsiasi olulist rolli ei mänginud ega võimendanud gruusiapärasust. Lavastuse üldkontseptsioon ja üldpilt on aga üsnagi Pirosmani-laadne. Sest, nagu on infoväljadel öeldud, lõi kunstnik oma teosed siiras ja naiivpoeetilises maailmanägemises. Teoste tegelased on seesmiselt dramaatilised, kuid väliselt rahulikud ja romantilised, kompositsioon selgepiiriline ja staatiline, tihti mitmeplaanilinegi nii aja kui ka ruumi suhtes. Sellise pildina võime näha ka lavastust.
Olgu lavastusega kuidas on (ilmselt see kas meeldib või ei meeldi, külmaks ei tohiks küll jätta), kuid meie teatrirahvale on lavastuse võib-olla olulisim nüanss see, et tegemist on kevadel lavakunstikooli lõpetanud ja Vanemuisesse siirdunud seitsme uue näitleja esimese tööga kutselistena.
Mitmeski mõttes tark tegu tekitada lavastuse vastu suur huvi tundmatuse kaudu. Seda, kui väärtusliku ja edaspidiseks kulgemiseks olulise kogemuse said tunnustatud grusiinilt verivärsked näitlejad, teavad ainult nad ise. Paraku tuleb esineda tunnustava trafaretiga ning öelda, et nii Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov (Hernehirmutis), Kärt Tammjärv (Lehm, Jõgi, Liblikas, Lammas), Veiko Porkanen (Koer, Badri, Vitali), Linda Kolde (Part, Kala) kui ka Marian Heinat (Kilpkonn, Ni, Naabrinaine) suutsid vaatamata (kellel vähem, kellel rohkem) fragmentaarsetele söötudele vormistada end meeldejäävaks ja tõsiseltvõetavaks (kes vähem, kes rohkem). Järjest enam näitlejaküpsust ilmutav Tanel Jonas tolmava ja „kõikide isa” Stalinit meenutava Vanaisa kujuna tõi lavastusse sisse nii allegooriat kui ka ajaloolisi allusioone ning näitas noorte näitlejate taustal veenvalt, et mängi mida või keda tahes – kogemus maksab.
Ei saa välistada, et peaosalist Tamtat oleks kõik neli uut naisnäitlejat esitanud küll ilmselgelt omamoodi, kuid siiski meisterlikult. Seekord oli Varsimašvili panustanud Jaanika Arumile ja võib kindlusega tõdeda, et õnnestunult. Arumi Tamta – algul lapselik, tõrges ja süütu neiu, siis suure armastuse kütkeis, siis pulmaööl meest sõtta saatvas ahastuses, siis elule peaaegu alla vandumas üksikema, siis taas armastust ilmutamas eelkõige inimese vastu, unustamata kordagi oma hukatud meest – on esitatud puhtalt, pirosmanilikult seesmise dramatismi, kuid välise rahuga, ökonoomselt. Peaaegu nähtamatu, kuid pidev muie Tamta näos lubab arvata, et juhtugu mistahes, Arumi Tamta peab vastu, sest ta teab a-tähega salarelvast. Arumi mäng annab tunnistust lavalisest küpsusest ning loodan siiralt, nagu loomulikult ka teiste näitlejate puhul, et tulevastes töödes kohtuvad nad tugevate lavastajatega, kes on ka tugevad näitejuhid, kelle käes noored ei jää tooreks ega kõrbe ka ära.
Küsimus, kuidas teatriga maailma paremaks teha, on ikkagi õhus. Teater on küll mingi piirini võimas vahend, kuid selle maailmaparanduslik funktsioon on pigem usuküsimus. Kas midagi muutuks, kui näidata selliseid lavastusi vahetpidamata psühhopaatidest ja usuhulludest väe- ja riigijuhtidele? Mingi efekti see vahest kunagi annaks, kui sellise sõnumiga teater külastaks tihti lasteasutusi. Seoses kõnealuse lavastusega on järelkajas rõõmsalt tõdetud, et „armastus ja ilu ikkagi päästavad maailma”. Kõlab hästi ja küllap nii ongi, kuid siiski on pisut arusaamatu, kuidas peaksime reaalses maailmas käituma, et nii ka juhtuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming