Pealelend: Paul-Eerik Rummo, „Brandi” tõlkija

TAMBET KAUGEMA

VAT-teatris esietendub 16. septembril Henrik Ibseni värssdraama „Brand”, mille on koos Sigrid Toomingaga tõlkinud Paul-Eerik Rummo.

Kuhu paigutub „Brand” Ibseni muu loomingu taustal?
„Brandist” sai teos, mis tõstis oma teemat, tooni ja oma sügava, niihästi isiksusliku kui ka ühiskondliku rahulolematuse juuri kaua otsinud autori üleöö suure ühiskondliku tähelepanu fookusse. Siit sai alguse Ibseni (esimese hooga omajagu skandaalne) kuulsus.
„Brandiga” seostub mõndagi paradoksaalset. Selle kohati lauspateetiline värsskõne paigutaks selle justkui ühte ritta mitukümmend aastat varasemate „tormi ja tungi” draamadega, näiteks Schilleri teostega, või siis, ütleme, Goet­he „Fausti” II osa üleva abstraktsusega. Seejuures tunneb nii „Brandi” tegelastes, konfliktides kui ka probleemides selgesti ära kõik autori hilisemate proosalis-realistlike kodanlasdraamade põhimotiivid, nagu erandliku indiviidi ja kas siis tuima ja nüri või mugavalt konformistliku sootsiumi konflikt, pärilikkusest tulenevad paratamatused või fundamentaalsete printsiipide moondumine „eluvaleks”.
Tegelikult mängib ka „Brand”, erinevalt fantasmagoorilisest „Peer Gyntist”, realistlikus keskkonnas. Selle eriline pingestatus tulenebki suurelt jaolt sellest, et peategelasi kirikuõpetajat Brandi ja tema abikaasat Agnest esitletakse võib-olla küll erandlike, kuid siiski inimmõõtu inimestena teiste inimeste (kehva rannaküla talumeeste ja kohalike asjameeste) hulgas – seejuures aga ka üleelusuurusi printsiipe ja nõudeid kehastavate titaanidena.
Ibsenist sai juba eluajal legend kui realistliku, paiguti lausa ajakajalise näitekirjanduse rajaja ning sellele vastava teatri tekke esilekutsuja. Siiski on teada, et ta ise pidas jonnakalt oma peateoseks hoopis suurejoonelist kaheosalist ideoloogilist ajaloodraamat „Keiser ja galilealane” ning unistas vanas eas tagasi pöörduda sümboolsemate värss­oopuste juurde. Selles suhtes tasub kõrvutada „Brandi” ja Ibseni viimase näidendi „Kui me, surnud, ärkame” finaali, mis kattuvad pea üks ühele.

Millised olulisemad teemad selles näidendis  esile kerkivad?
Osalt nimetasin neid juba eelmises vastuses. Väga üldistatult öeldes on tegemist küsimusega kõrgete aadete järgitavusest, nende teostatavusest maa peal inimese ainulise ja ajaliku elu kestel. Nimelt teostatavusest, mitte sobitamisest maiste realiteetidega, sest viimane tähendaks kompromislikkust, mis on aate mõistega ületamatus vastuolus.
Brandi parool „kõik või mitte midagi” kõlab kokku Kierkegaardiga („emb-kumb”). Kierkegaardi ja Ibseni, eriti just Brandi-Ibseni seose üle on palju arutletud, nagu ka näiteks hoopis Kanti eetika mõju üle Ibsenile. Ühtne kandepind on kindlasti olemas mitme teisegi mõtlejaga. Seejuures on Ibsen rõhutanud, et tema pole täiuslikke süsteeme ehitav filosoof, vaid iseenda siseimpulsse järgiv poeet.
„Brand” ja „Peer Gynt” on diloogia. Ühes püüeldakse lunastuse poole karmi järjekindluse ja eneseksjäämise (ainult Jumalale allumise) kaudu, teises tähendab enesele truuksjäämine pigem pidevat maskide vahetamist kuni avastamiseni, et su „minal” tuuma vist polegi. Näib, et lunastus, vabanemine jääb saavutamata mõlemal. Seejuures on Ibsen öelnud, et Brand, see on tema ise oma parimail hetkil, ning lõpetanud oopuse lausega, mida võib võtta kui hukkuvale kangelasele lootuse andmist kõigele vaatamata.

Mis laadi materjali vastupanuga põrkusite „Brandi” tõlkides?
„Brand” oma täies mahus on ligi 6000 värssi energilist, üpris raiuvat, tihedalt läbi riimitud teksti. Sama värsimõõdu ja riimistuse jäljendamine teises, struktuurilt üpris erinevas keeles, nagu seda on eesti keel norra/taani keele suhtes, viiks väljenduse kunstlikkuseni, väljakistuseni. Pealegi on vahepealse aja jooksul hakanud algselt „tõstetust” tähistav värsilisus markeerima pigem vastupidist – triviaalsust, banaalsust.
Niisiis jätsin riimimise ära, tehes seda vaid paaris stseenis teatud stilistilise tagamõttega. Ühtlasi kasutan algtekstiga võrreldes suuremas valikus vahelduvaid värsimõõte ja ka proosakõnet, laias laastus vastavalt sellele, kes tegelastest parajasti millest ja mida taotledes räägib. Pikemalt põhjendan oma meetodit saatesõnas tõlke raamatuväljaandele, mis peaks varsti ilmuma.
Taustaks veel, et kuigi „Brandist” on mõneski keeles meisterlikke riimvärsstõlkeid, pole selle hilisemate lavastuste puhul teatrites ja televisioonis kasutatud neid, vaid ad hoc adaptsioone proosas või vabas värsis. Ootan huviga, kas väidetavalt veel sellel aastal valmivas ooperis, mida „Brandi” põhjal ta autori kodumaal komponeeritavat, kasutatakse libretona Ibseni teksti või ümbertöötlust.

VAT-teatri lavastus on  „Brandi” esimene lavastamine Eestis. Miks mängitakse Ibseni seda näidendit üldse nii harva ka mujal maailmas?
Eeskätt on tegemist lugemisdraamaga, mis oli algselt kavandatud hoopis poeemina. Maht on tohutu ja remarke täpselt järgides peaks laval olema kõrged mäed, vihm ja tuisk, tormised fjordid ja hävitav laviin. Täies mahus on „Brandi” lavastatud ajaloos vaid vahest kaks või kolm korda. Muud juhud on adaptsioonid, kus enamasti keskendutakse põhiliinile ja lisatakse sellele valikuliselt kohti, mis on lavastaja vaatenurga tabamiseks või värvingu andmiseks olulised. Esitatud on ka katkendeid või õige vabu variatsioone.
On kardetud, et tugevasti religioosne kood, milles oopus on läbi viidud, jääb tänapäeva vaatajale kaugeks. Selles suhtes arvan pigem vastupidi: eks ole ju huvi vaimsete/hingeliste asjade ja igaveste küsimuste vastu, olgugi vahel õige kummalistes vormides, ühiskonnas taas märgatav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming