Lugu enesele kindlaksjäämisest

Mait Talts

Oma isikumüüdi loomisel on vend Vahindra olnud vähemalt eestlaste seas ilmselt kõigi aegade edukaim. R.A.A.A.Mi „Vaga vend Vahindra”, autor Mihkel Seeder, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp. Mängivad Tarvo Vridolin, Tanel Ingi, Janek Vadi, Kristian Põldma, Karl-Edgar Tammi, Kristjan Lüüs ja Lauri Mäesepp. Esietendus 1. VIII Eesti Maanteemuuseumis Varbusel.

Karl Tõnisson alias Karlis Tennisons alias vend Vahindra, rahva seas tuntud ka kui paljasjalgne Tõnisson, oli vaieldamatult Eesti esimene praktiseeriv budist.
Vahindrasse suhtumisel on Eestis ikka domineerinud kaks selgelt vastandlikku suunda: siinsetele budistidele on ta suur müütiline eelkäija, kelle isikumüüdi kritiseerimine on kohatu (või isegi mõttetu), paljude teiste (nii omaaegsete lehemeeste kui ka paljude tänapäeva arvajate) meelest oli aga tegemist lihtsalt hullu või n-ö tüüpilise vähese hariduse ja hea kujutlusvõimega külamüstikuga, kes püüdis end fantaasia ning luiskelugudega huvitavaks teha. Tõde peaks kulunud väljendi kohaselt olema ilmselt kusagil vahepeal. Ühtlasi tundub, et tema isikumüüt on andnud igaühele põhimõttelise võimaluse luua omaenda Vahindra-pilt ning määratleda, millisesse nende kahe vastandi vahelisse spektriossa see paigutub.
Oma isikumüüdi loomisel on vend Vahindra olnud vähemalt eestlaste seas ilmselt kõigi aegade edukaim. Ta on olnud self-made man ka selle väljendi sõnasõnalises mõttes: mees, kes on suutnud ise luua kõigest kogetust, läbielatust, loetust, mõeldust ja võib-olla ka nägemuslik-ilmutuslikust kunstiteose väärilise eluloo, milles reaalsed ja mütoloogilised elemendid on sedavõrd kenasti ühte põimunud, et nende eraldamine pole kohati enam võimalikki. Vähemalt mulle tundub, et Vahindra puhul ei olnud tegemist ei lihtsakoelise kelmi, klassikalise luiskajast võllaroa ega ka päris tüüpilise hulluga. Kuigi seda ei saa kuidagi tõestada, kipun arvama, et vähemalt elu lõpuaastail suutis Vahindra oma isikumüüdi niivõrd edukalt internaliseerida, et uskus ka ise oma nüüd juba laitmatuks tervikuks kujunenud sünkretistlikku biograafiat igas pisimaski detailis. See uueks loodud elulooline tervik hõlmab intertekstuaalseid viiteid teiste (muu hulgas ka Buddha Shakyamuni enda) eluloole ning ongi tegelikult avatud erisugustele interpretatsioonidele.
Vahindra on muidugi olnud ka self-made man selle sõna traditsioonilisemas tähenduses: vähese haridusega iselugeja ja -mõtleja, end omal käel harinud ja vaimselt üles ehitanud mees. Tema puhul torkab eriti silma püüdlus olla moodne mõtleja, käia kaasas oma aja vaimliste liikumistega nagu teosoofia, saientism (usk teadusse), biokosmism, egofuturism, uuspaganlus, autoritaarsed poliitilised utoopiad jpm. Noorpõlves jõudis ta flirtida ka kristliku eshatoloogia ja tolstoilusega.
Arvan, et ka Vahindra 1920. aastate kohatise antisemitismi võib kirjutada peamiselt ajaga kaasaskäimise püüdluse arvele, kuigi juudivastasust nõudis temalt ka võitleva anti-kristlase positsioon. Sellest hoolimata on tema loodud „ideelises kompotis” ikkagi ka midagi täiesti isikupärast. Omal kombel annab see tunnistust end ise harinud („loonud”) inimesele iseloomulikust arvestatavast lugemusest, heast sotsiaalsest närvist, isemõtlemispüüdest, aga ka millestki veel. Tema isikumüüt on kõigele lisaks olnud nii koloriitne, et tema kõrval kulgenud, temast märgatavalt andekam ja mõneti intelligentsem, aga seejuures ka kuivem Friedrich V. Lustig tundub paljudele Vahindra müüdist haaratutele lihtsalt hall ja igav.
Praeguseks ongi ta tänu elavale pärimusele, müüdi hilisematele elushoidjatele (Gennadi Gerodnik, ajakirjandus, mõned Eesti budistid jne) kujunenud osaks Eesti tänapäeva folkloorist, samasuguseks kujuks nagu Kalevipoeg, murueide tütred, Rummu Jüri, Nukitsamees, Joosep Toots või Vargamäe Andres. Igal juhul on ta ületanud elust suurema omamüüdi loomisel vahepeal palju viidatud Aleksander Kesküla või mõne teise eestlase vastavad teadlikud püüdlused. Kas päriselt hull inimene oleks ikka seda kõike suutnud teha ja ette näha?
Noore näitekirjaniku Mihkel Seedri ja kogenud lavastaja Taago Tubina koostöös valminud ning R.A.A.A.Mi turundatud „Vaga vend Vahindra” paigutub kenasti kodumaise Vahindra-traditsiooni kuldsele keskteele. Mütoloogilist ja ajaloolist Vahindrat ei püüta kõnealuses lavastuses rangelt lahus hoida ning sidusa teatrilavastuse formaadis oleks see ju ka tegelikult mõeldamatu. Nii ongi lavastuse formaat omal kombel määranud kindlaks lähenemissuuna. Teatrisse minnes oli mul esialgu väike kahtlus, kas tekst hakkab teatrilaval mängima millegi enamana kui üksnes tema eluloo ja elulooliste müütide illustratsiooni või ääremärkustena, kuid kartus osutus asjatuks. Dramaturgiliste vahendite ja näitlejameisterlikkusega oli tegelaskujudesse suudetud elu sisse panna, näitlejatel anda karakteritele kindel roll millegi enama kui lihtsalt tähendusliku teksti ettekandjana.
Lavastus ise balansseeris üsna kenasti rahvatüki ja tõsisema teatri piiril (nii nagu hea suvelavastus olema peabki!) ning lõppes visuaalselt võimsa, mõneti üllatusliku, kuid sisuldasa vägagi õigustatud puändiga, milles isegi loodus kaasa helisema pandi. Mis aga kõige olulisem, lavastus suutis lõpuks tõusta eluloolisest n-ö tühjast-tähjast (mida säärase isiksuse puhul nagu Vahindra ei saa kuidagi pidada teisejärguliseks!) ikkagi teatava üldistuseni teise vaatuse lõpuosas. Neo-absolutistliku, neo-natsionalistliku, teokraatliku Pan-Baltoonia riigi idee näol on näidendile leitud ka läbiv telg, mis hoiab koos muidu veidi kaleidoskoopilist tegevustikku.
Kahjuks (aga võib-olla hoopis õnneks!) kõnetab see lavastus erisuguse informeeritusastmega inimesi ilmselt eri moel. Palju sõltub iga vaataja eelteadmistest just Vahindra ning mitte niipalju budismi ja Vahindra tegutsemisaja kohta. Tegelikult polegi nähtud lugu ju üldsegi mitte üksnes budismist, vaid ikkagi Vahindrast ja tema isikumüüdist. Vähem informeeritud vaatajale ei pruugi pärale jõuda isegi asjaolu, et osa lavastuse tekstikohti on otsesed tsitaadid Vahindra enda raamatutest, mida vaid kohati ja õige vähesel, kuid vajalikul määral on modifitseeritud. Kogesin ise, et vaataja võib nõutuks teha ka näidendis episoodiline, kuid intensiivselt esitatud antisemitismi teema. Juudi päritolu Ado (Tanel Ingi esituses) on lavastuses ainuke inimene, kelle Vahindra teeb tõepoolest terveks, kelle peal suudab ta oma „erakordseid” võimeid edukalt näidata, kuni ilmneb, et Ado on juut, kelle ees tee Nirvaanasse peaks olema Vahindra arvates suletud. Nimetatud seiga kaudu rõhutatakse taas kogu senist Vahindra-käsitlust saatnud ambivalentsuse, aga ka valusa mõistmatuse teemat.
Seejuures kõnetab lavastus ilmselt ka neid, kelle teadmised Vahindrast piirduvadki asjaoluga, et säärane mees kunagi Eestis ja Lätis ringi liikus. Puhtinimlikult võttes on tegemist lavalooga, kus kõneldakse iseendale kindlaksjäämisest skeptilise ja kohati vaenuliku ümbruskonna kiuste. Selles suhtes on ka ajalooline Vahindra pälvinud aeg-ajalt mõistmist ja vahel ka lausa imetlust. Hoolimata vaba fantaasia vaieldamatust osast on Mihkel Seedri näidend siiski pigem allikatruu kui sellest otsustavalt tõukuv. Ajaloolise Vahindraga ei ole käidud sugugi nii vabalt ringi nagu 2009. aastal niisamuti R.A.A.A.Mi lavale toodud Katrin Saukase isikupärase sõnumiga dramaturgiliselt tugevas näidendis „Tuult tiibadesse!”. Osa praegu etendunud näidendi teema­liine ja episoode pärinevad Gennadi Gerodniku krestomaatilisest raamatust „Vend Vahindra” (1973), osa omaaegsest ajakirjanduslikust materjalist, osa muudest tema kohta kirjutatud tekstidest (ka minu varasemad tekstid pole selles suhtes erand).
Kuid kasutatud allikate eklektilisusest hoolimata (või just seetõttu?) on kirjanik ja lavastaja suutnud Tarvo Vridolini mängitud Vahindra luua üsnagi sidusa ja terviklikuna. Julgen nii väita, sest tean, et konkreetne lavastus on valminud näitekirjaniku, lavastaja ja kogu trupi koostöös, mille käigus tehti ka algne tekst mõnevõrra ümber. Lavastus kätkeb endas teatud varjatumaid tähendusi (ajakirjaniku koondkuju Seinbergi näol kõigi oma nähtavate ja nähtamatute allusioonidega, isafiguuri otsimine Ashin Ananda / Friedrich V. Lustigi puhul), mida ka Vahindra eluloos paremini kodus inimene ei pruugi alati õhust haarata.
Ajaloolise Vahindra ümber sebijaid oli mõistagi palju. Näidendis on tegelas­kuju, kelle nimeks on Mees Karksi Päikesekülast (Lauri Mäesepp), nimelt tema ütleb tegelikult kõige karmimaid sõnu Vahindra aadressil („tuulelipp, laadatrikkide tegija, inimeste nöörija jne”). Päikeseküla mehe tegelaskuju tausta mõistab tõenäoliselt vaid see, kes on lugenud üht siinkirjutaja ajakirjas Akadeemia (2003, nr 8) avaldatud teksti. Seal õhkuvisatud hüpotees on näidendi autorilt vaba interpreteerimist ja uute tähendustega seostamist leidnud. Igal juhul aitab Mihkel Seedri ja Taago Tubina „Vaga vend Vahindra” tuua poolmütoloogilise paljasjalgse Tõnissoni taas selgemalt eestlaste teadvusse kui kõik uurimuslikkusele pretendeerivad kirjatükid kokku.
Tervikuna on kõnealune suvelavastus nauditav, käsitledes oma ajas nii erandliku üksikisiku eneseotsinguid kui ka kogukonda kuulumise ja sealt väljaarvamisega seonduvat. Eelkõige aga siiski Vahindra kindlameelsust ja sihiteadlikkust, mis juhtisid ta meist, lihtinimestest, täiesti erinevale rajale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming