Sosinal karjumise sümfoonia

VEIKO MÄRKA

„Häälte” dialoog balansseerib pidevalt mõistmise ja mittemõistmise, konkreetse ja abstraktse piiril. Theatrumi „Hääled”, autor Jaan Kruusvall, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kristiina-Hortensia Port. Mängivad Garmen Tabor, Aleksander Eelmaa ja Johannes Sarapuu. Esietendus 1. VIII Esna mõisas.

Jaan Kruusvalli (1940–2012) „Hääled” pole terviklik näidend. Lavastuses on kokku pandud kaheksa dialoogi, ent kõik need on sisult ja vormilt sarnased – sellele viitab ka alapealkiri „Lahkumised kaheksas pildis”. Piltide järjestus meeleolu alusel ja iga pildi emotsionaalne ülesehitus on oivaliselt läbi komponeeritud ning võrdlus muusikalise suurvormiga ei mõju pingutatult.
Liikumist ja rekvisiite on vähe, mängupaik ei nõua eritingimusi. Nii võib „Hääled” viimase paari aasta moesõna kaudu defineerida stand-up tragedy’ks. Aga nagu tõeliselt heas komöödias leidub ka valu, pisaraid ja ängi, nii ei puudu „Häältel” koomiline varjund. Seda eriti teises ja viiendas pildis, mis pole mitte ainult kõige vaimukamad, vaid ka hoogsamad ning sisutihedamad. Stand-up’i peaeesmärk peaks olema jõuda näiliste pisidetailide serveerimise kaudu üldistavate tõdedeni ning seda pakuvad „Hääled” igas pildis.
Positiivset leitakse ka pisiasjadest. Tüdruk lõhub vana mehe prillid ära. Mees: „Klaasid on purud, raamid jäid.” Raamidest saabki hinnaline mälestusese. Isegi dialooge ühendav termin „lahkumised” pole jäägitult kurb. Kaugelt ongi huvitavam austada ja armastada kui lähedalt. Seejuures leidub ka vastupidist tendentsi, pealtnäha meeldiv tegevus polegi seda: „Sõime, aga kõht jäi ikka tühjaks.”
Naine: „Millest kaugenen, millele lähenen? Võib-olla ei liigugi?” Mis tõsiseltvõetavast lahkumisest sellisel juhul ikka rääkida. Kruusvall ei anna olulisi viiteid kõnelejate senisele saatusele. Publiku seisukohalt kõik nad alguses kohtuvad ja siis lähevad lahku ehk valitseb emotsionaalne tasakaal. „Kust sa tulid meie kanti?” küsib mees. „Kust ma tulin? Üle kõrrepõllu,” vastab naine. Nii palju siis minevikust.
„Enne oli see, mis olema pidi. Nüüd on see, mida olema ei peaks,” ütleb tekst. Aga kui kõik oleks nii nagu peab, poleks näidendil ju mõtet. Sama võiksid nentida ka Sander „Pisuhännas” ja Vanaema „Libahundis”. Sealt, kus algab „see, mida olema ei peaks”, lähebki just asi huvitavaks ja üldse mitte üleliia kurvaks. Mees: „Su palitu on lühike. Ma olen ära teeninud põrgu.” Kaks üheselt kurba fraasi, aga niimoodi järjest öelduna ajavad ka kergelt muigama.
Õigupoolest on „Häälte” kõige traagilisem külg see, et rääkijaid on alati ainult kaks. Kahekesi võivad inimesed väga üksi olla. Kolmandatest tegelastest figureerib kõige rohkem, kahes pildis müütiline Gustav, aga midagi positiivset temas pole, ainult üks konfliktide ja lahkumiste allikas. Tühjus rääkijate ümber on liiga suur, liiga talumatu.
Kuigi kuus pilti „Häältest” on varem lavastatud Eesti Raadios kuuldemänguna (2008, režissöör Aleksander Eelmaa), pakub lavastus palju ka visuaalsest küljest. Alates esimesest stseenist, kus naine tegeleb nii kummalise asjaga nagu vana kleidi ribadeks kiskumine ja ribade keraks sõlmimine. Näeb välja nagu rõiva valmistamise vastandprotsess.
Garmen Tabor on kõikides naisosades kütkestav. Seda just sõnadesse pandud sisemise jõu poolest. Ikka on tema see rahutum pool, kes segadusi korraldab, aga ka elavust tekitab. Eriti siiras ja temperamentne on tema tegelane teises pildis („Ära kuula mind! See on monoloog!”). Aleksander Eelmaa muutumised on pisemad, ta on pigem taust partnerile – ehkki väga soliidne taust, nagu üks tõeline härra tõelisele daamile olema peab. Tabor sõelub nagu süstik kapriiside ja tõsiste tundmuste vahel, kuid annab neid edasi loomulikult, markeerivate žestilisanditeta. Viimased puuduvad ka Eelmaal, kuid tema lavakujud ongi rahulikumad ja järjekindlamad. Kokkuvõttes on näitlejate partneritunnetus suurepärane. Mõlemad mängivad kehaga, mitte kätega.
Iga dialoogi kogumulje on eksistentsiaalselt raske, selle mulje loomiseks kasutatakse aga nii sõnalist leidlikkust, mõtteuperpalle kui ka muid „kergeid ja õhulisi” elemente. Eriti tüüpiline on viies pilt, kus jutuajamine hargneb varjude vahel voodilina taga, lõpuks jõuab üks kahest aga ikka karmi reaalsusesse. Dialoog balansseerib pidevalt mõistmise ja mittemõistmise, konkreetse ja abstraktse piiril, mistõttu on seda sama pingeline ja huvitav jälgida nagu head poliitilist teledebatti. Kuigi algusest lõpuni kasutatakse dialoogivormi, ei varjuta hääl pilti. See, kuidas räägitakse (kehakeel), on sama oluline kui see, mida räägitakse; mingit kuuldemängustampi ei teki hetkekski. Veel enam: häältele kuju andmine on ju suur meistritöö, vaat et imetegu. Ja mingi ime lummus hõljub lavastuse atmosfääris pidevalt.
Näidend otse kisub võrdlema kolm suve tagasi Saueaugu teatritalus mängitud „Tasandikkude helinatega”. Esiteks sama autor, teiseks „peaaegu” sama trupp („Tasandikkudes” oli osalisi küll nelja võrra enam ja Eelmaa hoopis lavastas), ka üksildane maalähedane mängupaik puitehitises. On sarnaseid motiive –
näiteks mahajäetud kiriku oma. Pealkirjadeski esineb mõisteline sarnasus.
Kuid sama hästi võiks välja tuua olulisi erinevusi. Ning veel edukamalt võib „Hääli” võrrelda hoopis Theatrumi teise tipplavastusega – Jon Fosse „Ma olen tuulega”. Samasugune dialoog kahe vastandliku, kuid mitte vaenuliku inimese vahel, sama konkreetse ja abstraktse piiril balansseeriv probleemiasetus, sama jälgimatu, kuid siiski tajutav narratiiv. Me ei tea, mis täpselt toimub, aga midagi kahtlemata toimub. „Häälte” tegelased on täpselt samasugused tuule-inimesed, kes tulevad ei tea kust ja kaovad ei tea kuhu. Me ei näe tuult, kuid näeme puulehtede liikumist; lavastuses me ei näe kogu inimest, kuid me näeme nende inimeste sõnadeks haihtunud jälgi. Nimed, mis vahetevahel tekstis kõlavad (Diana, Kristu) on vajalikud vaid selleks, et eri dialoogide kohati korduvaid, kohati ühekordseid tegelasi mitte segi ajada. Küllap see ongi kõrge kunsti tunnus, et ta võimaldab tõmmata paljutähenduslikke paralleele ja põimida kõnekaid seoste­ahelaid. Ainult kitš on igalt poolt vaadates ümar ja pidetu nagu õhupall.
Kõige hea kõrval on „Häältel” siiski üks oluline puudus: lõpp vajub ära. Või venib pikaks. Viimane pilt on liiga metafüüsiline, liiga sofistlik, liiga deklareeriv. („Ma ei ole see, kes ma olen.” – „Ka mina pole see, kes ma olen.”) Vihjeid, mänglevust, saladuslikkust, „sosinal karjumist” asendab lõplike tõdede pealesurumine. See kajastub ka näitlejate mängus, täpsemalt selle puudumises. Ometi on lavastusel suurepärane finaal enne seda olemas: kuuenda pildi ootamatult korduma hakkav tekst, mis viib näidendi hoopis uude dimensiooni. (Sõnad pole mitte ainult äärmiselt tundlikud, vaid ka taaskasutatavad instrumendid.) Sellega liitub epiloogina mõjuv seitsmes pilt, kus eelnevas hullu tütarlast ja koguduseta jäänud kirikuõpetajat võõrustanud pereema ja -poeg nähtut-kuuldut avardavad ja lahti mõtestavad.
Seejärel hakkab seni sõnamaagia serveerimisel publikule aina uusi maitseelamusi pakkunud tekst end kordama. Viimane pilt ei mõjuta küll vähimalgi määral kõike positiivset eelmistes, kuid see mõjub täpselt nagu Russalka kujule saba lisamine. Viimane ei segaks Adamsoni skulptuuri muude komponentide graatsilisust, ülevust ja harmooniat ju mingil moel. Aga ilma on siiski parem.
Tore on aga see, et need eesti teatri sõbrad, kes augusti esimesel poolel Esnasse (15 km Mäo ristist) ei jõudnud, ei pea ootama järgmist suve. Theatrumil on kindel kavatsus mängida „Hääli” ka Tallinnas ja seda niipea kui võimalik – sobiva ruumi leidmisel. Seni võib end lohutada Kruusvalli tõdemusega: „Homme algab uus elu. Või õigemini, vana jätkub.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming