Kunstnikul on vaja liikumapanevat jõudu

ERNI KASK

XXII „Notafe” koos rahvusvahelise suvekooliga 7. – 13. VII Viljandis. Esmakordselt nädal aega kestnud festivalil osales 13 õpetajat ja sadakond etenduskunstnikku üle maailma. Festivalil esitleti raamatut „Imagine A Body Dancing” ehk „Kujutle tantsivat keha”, mis koosneb eelmise kahe festivali esinejate ja õpetajate juhitud jutuajamistest ning mille on koostanud Rootsi etenduskunstnik  Sybrig Dokter.

Kuidas on akadeemiline haridustaust mõjutanud teie teed esinejana?
Jan Ritsema: Minul akadeemilist tausta pole. Ma käisin kunstikoolis. Nii et ma eelistan eristada akadeemilist kooli ja kunstikooli. Kool õpetas mulle kõiki neid asju, mida pole vaja teha. See oli 60ndate lõpus ja mina olin üks streigi juhte oma koolis. Me peatasime kooli tegevuse ja nõudsime muutusi: rektori ja osa õppejõudude lahkumist, teistsuguste õppejõudude asemeletulekut … Kui veab, on koolil sulle pakkuda maksimaalselt üks või kaks olulist õpetajat, kellega tunned sidet ja kes ütlevad õigeid asju. Või avavad õigeid uksi, kust saab ise edasi minna. Minul on need olemas. Kool iseenesest on tarbetu nähtus – kooli minnes sa juba alustad kaotatud positsioonilt. Kooli pole vaja, eriti mis puudutab kunsti. Kui arvad, et kool saab sulle midagi õpetada, siis oled eksinud (vt TMK 2014, nr 6-7).
Tove Sahlin: Minu tunne on üsna samasugune. Mitte selles mõttes, et kõik oleks toimunud 60ndatel, aga ma kuulusin samuti gruppi, kes pidevalt vingusid ja tahtsid kooli muuta.
Me polnud rahul õpetamise vananenud tehnikaga – pidevalt olid ühed ja samad tunnid. Ainuke hea asi minu kooli puhul oli see, et pidime igaks reedeks soolo ette valmistama. Neljapäev oli aeg, kus sai natukenegi omaette mõelda, ilma õpetajateta. Ja ma olin ka erakordselt halb õpilane.
Diego Agulló: Mulle tundub, et pole mõtet haridust haridusasutustega kokku siduda. Kõik, mida mina elus olen õppinud, olen ma õppinud iseseisvalt töötades, teistelt inimestelt või kogemuste kaudu. Mõnikord on need kogemused olnud juhuslikud. Sa isegi ei oota, et hakkad sinna suunda minema, aga siis avastad, et sellest on saanud sinu peamine tegevus. Mina pole kunagi käinud üheski kunstikoolis, ma olen õppinud filosoofiat. Mind ei huvitanud karjäär. Ma otsustasin akadeemilise tee lõpetada, sest seal on kõik sammud ette ära otsustatud. Järgides seda mustrit, polnud mul võimalik oma õppimise protsessist aru saada. Niisiis kolisin Berliini ja otsustasin lihtsalt ära kaduda. Minu õppimisprotsess algas seal.
Sahlin: Ma pean täpsustama. Kui ma ütlen, et „olin halb õpilane”, siis see oli loomulikult õpetajate hinnang mulle. Minu edasiviivaks jõuks oli teha vastupidi sellele, mida nõuti. Näiteks ma mäletan, et mingid hiinlased tulid meile õpetama Pekingi ooperit ja ma keeldusin. Seetõttu ei lubatud mind terve semestri vältel kooli tagasi. Proove lubati teha keldris, mis oli minule parim lahendus. Aga õppejõud olid väga mures, et mind nähakse. Ma tahan sellega öelda, et ka läbikukkumine võib olla oma tee leidmine.

Kas teie meelest on igapäevane tegevus etenduskunstides esinejale piisav treening? Näiteks siin, „Notafel”, panustame me palju sellesse, et draamanäitlejad jõuaksid festivali õpitubadesse. Enamasti nad aga ei jõua ja arvavad, et enesearendamiseks piisab igapäevasest praktikast.
Ritsema: Igapäevane praktika võib olla vajalik tehnilistel põhjustel. Tehnilisi asju õpitakse läbi korrates. Aga tehnilisel praktikal pole midagi pistmist kunstilise praktikaga. See on midagi muud. Miks sa tahad olla kunstnik? Miks sa tahad olla laval? Kui aga rääkida teatri- või tantsukoolidest, siis on olukord keeruline, sest on võimalik olla ka n-ö läbiviija, kelle vastand on kunstnik, kes loob. Sa teed seda, mida looja – lavastaja või koreograaf ütleb. Sellised inimesed otsivad alati võimalust tehnikaga tegelemiseks, et olla loojate loomingu jaoks saadaval. Minu meelest on see pisut vanamoodne süsteem, sest suurte loojate aeg on möödas. Isegi sellised suured loojad nagu William Forsythe või Anne Teresa De Keersmaeker ei saa enam lavastades üksi hakkama. Neil on vaja tantsijaid ka loomisprotsessis ja tantsijad on sellest teadlikud. Niisiis „läbiviija” ja „looja” piir  üha hägusam. Ma õpetan ise teatri- ja tantsukoolides ja võin öelda, et tantsijatel on tehnilised oskused olemas ja nad oskavad õpitut ka säilitada. Näitlejad seda ei suuda. Näitlejad oskavad ainult kõva häälega rääkida või juua või ajada lolli juttu. Kindlasti ei ole nad loodud oma instrumenti hoidma, kuigi ka neil on instrument nagu tantsijatel – nemad ise. Sellepärast tegelevadki nad etenduskunstidega, mis tähendab muuhulgas ka seda, et kunst, mida nad teevad, on neil tehtud kogu oma kehaga, kogu oma olemusega ja vahepeal, keha ja mõistuse vahel, pole vahekihti. Kordan veel kord: näitlejad armastavad liiga kõvasti rääkida ja liiga palju juua, mis on ka arusaadav, sest näitlemine on väga raske. Neil tuleb ennast pidevalt kaotada, näitlejatel pole kindlat pinnast. Nad peavad olema valmis kameeleonlikult muutuma millekski muuks. Nad ei tea, kus nad on.
Sahlin: Mõned teatrivormid taolise kameeleoni-asjaga üldse ei tegelegi. Kas jutt on sellest, mida näitlejad teevad teatriinstitutsioonides?
Ritsema: Ei, ma räägin näitlemisest kui tööst. Eksperimentaalgruppides on asi natuke teisiti. Näitleja instrumendi hoidmine on kaugel näitleja enda arusaamast, kuidas tuleks instrumendi eest hoolt kanda või mis talle tegelikult professionaalses mõttes kasulik oleks.
Sahlin: Mina tunnen institutsionaalsetes teatrites sama asja. Minu leib tuleb põhiliselt sellest, et olen teatrite lavastuste juures koreograaf. Alati on see jutt, et oi, ma ei ole piisavalt painduv. Aga miks sa siis ei ole? Sul on su töö, kas sa ei peaks treeningutega selle eest hoolt kandma?

„Notafe” on festival, mis peaks kokku tooma etenduskunstide inimesed, kes soovivad ennast täiendada, kohtuda uute inimestega, vahetada kogemusi, avada uusi uksi, kohtuda uute õpetajatega …
Ritsema: Aga miks on siin siis pidevalt ühed ja samad õpetajad? Tegelikult oleks vaja uusi õpetajaid ja uusi süsteeme.
Enesetäiendamine iseenesest ei ole oluline. Selleks pole vaja festivali korraldada. Võtame väga hea näitena ühe väga hea näitleja, kes suhtus oma töösse erakordselt tõsiselt – Marlon Brando, tema ja Francis Ford Coppola loo. Režissöör läks Brandole külla, et pakkuda talle don Corleone rolli – ja Brando tuli juba uksele vastu don Corleonena. See on näide, kuidas oma tööd võetakse väga tõsiselt.
Küsimus polegi niivõrd tunniskäimises – tuleb olla ärkvel. Ükskõik, mis elualal. Peab olema erk uute lähenemiste, uute leiutiste suhtes, sest vana maailm sinu ümber muutub.
Agulló: Kuni kolmekümnenda eluaastani ei osalenud mina üheski töötoas.Nendele, kes „Notafele” sel aastal õppima tulid, ütleksin, et ta läheks järgmisel aastal festivalile, kus poleks midagi pistmist etenduskunstidega. Eeldusel, et tal on tõepoolest soov ennast arendada. Ma tegeleksin millegagi, mis poleks ilmtingimata osa nn kunstiharidusest. Nii leiad selle, mida oled otsinud, aga teistmoodi. Ma ei ole kunstihariduse austaja õpitubade ja institutsionaalsete koolide mõittes. Ma pigem soovin, et indiviid suudaks võimalikult palju „varastada” igasugusest kontekstist, igast tegevusest. See ei pea olema ilmtingimata kunstiga seotud. Ei ole nii, et kui ma tahan olla kunstnik, pean minema sellesse kooli, saama selle kraadi ja nii edasi. Niimoodi see ei tööta.
Sahlin: Ma olen nõus. Kui juba olla etenduskunstnik, siis  peab olema võimeline ka tegema sõltumatuid töid teiste kunstnikega koos, kokku puutuma inimestega, kes pole sinusugused. Mina vähemalt püüan seda teha, mulle on see erakordselt oluline. Ma olen ise põhiliselt oma projektide algataja, aga ma olen ka rõõmus, kui saan teiste asjades osaleda. Aga inimesed võiksid olla ootamatud, nende inimeste vahel võiks olla rohkem ruumi. Ma tunnen ennast natuke ebamugavalt, kui mul palutakse õpetada, sest ma lihtsalt ei ole selline inimene. Mulle meeldib, kui inimesed üksteist töö käigus õpetavad.
Ritsema: Kui ma enne rääkisin tantsijatest ja näitlejatest ja nende suhtest oma instrumendiga, siis ma ei mõelnud, et nad peavad arendama ainult spetsiifilisi tehnikaid, mida on vaja tantsimiseks või näitlemiseks – kogu olemus peab arenema. Mina näiteks osalen „Notafel” Jan Ritsema vestlusklassides ja need vestlused ei näe välja nagu kunst, ei tegeleta tantsu ega näitlemisega. Tegemist on palju üldisema lähenemisega. Samuti puudub kindlapiiriliselt õpetaja ja õpilase suhe, ehkki ta on kusagil olemas. Ma ei taha õpetada. Ja kindlasti ei taha ma õpetada oskusi. Sellised põhimõtted on erakordselt olulised elukutsesiseseks uuenemiseks, arenguks, liikumiseks.

Milliseid oskusi vajab homne etenduskunstnik?
Ritsema: Kunstnikul pole vaja oskusi, kunstnikul on vaja liikumapanevat jõudu. Kunstnik peab panema midagi kaalule, kui ta otsustab maailma kunsti juurde luua. Olgu see siis maal, skulptuur, romaan või tantsulavastus. Kunstnikul on vaja olla seotud millegagi, mis on suurem kui tema. Või olla seotud kõige väiksema osaga endast, sest vaid spetsiifilisi asju on võimalik ära tunda. Ja siin ongi probleem, sest kõik kunstikoolid on täis õpetajaid, kes õpetavad oskusi. Nad õpetavad seda, mis on juhtunud nende eluajal või oli oluline enne neid. Neid ei huvita nende õpilased, nad kurdavad oma õpilaste üle. Õpetajad hoiavad koole tagasi. Aga noortel on sellest täiesti suva. Nemad tahaksid teha midagi väga muud. Kui õpetajad oleksid viimased viiskümmend aastat olnud huvitatad sellest, mida õpilased tahavad, oleks meil praegu täiesti teistsugune teater.

Aga selle asemel tulevad uued õpetajad, kes on eelmiste õpetajate õpilased …
Ritsema: … ja meil ongi lõputu repressiivne kett: ühte represseeriti ja see represseerib järgmist.
Agulló: Ühiskonda pisut jälgides võib öelda, et kunsti roll võiks olla palju rohkem integreeritud. Minu arvates elab eriti palju omas maailmas tants. Ja kuna me räägime kunsti ja hariduse suhtest, siis tulevik võiks kaasa tuua selle, et nii haridus kui kunst on inimese personaalse kujunemislooga seotud osad. Tänapäeval surutakse rohkem peale teadusi. Mina läheksin tagasi Schilleri ja valgustusfilosoofia juurde, kus usuti, et teadmised kunsti kohta on iga hariduse vundament. Aga näitkes „Notafele” oleks huvitav kutsuda rohkem inimesi, kellel pole mingit seost tantsuga. Siin võiksid teha õpitubasid äriinimesed, teadlased …
Näiteks Jan Ritsemat on väga lihtne leida –
sa lähed PAFi. Aga kuidas leida inimesi, kes sinu horisondil ei ole? Kuidas murda ootusi? Parem kuulame kedagi, kelle kohta me ei oska isegi öelda, kes ta selline on.
Ritsema: See, mis Diego räägib, on õige. Kuulata inimesi teistelt elualadelt, aga mitte selleks, et saada oskusi äriajamiseks, vaid õppida neilt, kuidas efektiivselt nähtustele läheneda, teatud mustreid järgida ja nii edasi. Minu meelest võiks kõik alata sellisest koolist, mis ei tee muud kui varustab vahenditega – stuudiod, värv, marmor, kui me räägime kujutavast kunstist. Ja kõik. See on nüüd natuke lihtsustatult öeldud, aga oluline oleks see, mida õpilased suudavad õpetada oma õpetajatele. Mitte vastupidi.
Sahlin: See meenutab mulle lugu mu oma kooliajast. Mind nii väga ei huvitanud asjad, mis toimusid Stockholmi koolis. Niisiis võtsin oma auto ja sõitsin ringi Euroopa festivalidel. Tagasi tulles olin täiesti veendunud, et mu õpetajad on minu kogetust huvitatud, et saan seda teistega jagada: pidada loengu, näidata fotosid selle kohta, mis Euroopas toimub, pakkuda võimalusi koostööks näiteks inimestega Zagrebist. Aga ei, neid ei huvitanud kõik see ja tol hetkel purunes kooli müüt minu silmis täielikult.
Agulló: Kui palju Jan Ritsema ise oma neljast töötoa päevast õppis?
Ritsema: Palju. Ma isegi jäin mõtlema, et võib-olla on see probleem, et mina õppisin kõige rohkem.

Milline töötuba see olema peaks, millest Jan Ritsema ise osa võtta tahaks?
Ritsema: Just nimelt selline, nagu ma kirjeldasin – kus mind ei õpetata, kus on tark avatud ruum teadmiste vahetuseks. Selline täpsustus on vajalik, sest asi ei ole lihtsalt avatuses – kogu aeg peab olema mitu perspektiivi, peab olema palju sidemeid. Ma otsin tarkust ja tarkus ei ole midagi muud kui erinevuste märkamine ja nende integreerimine. Meie intelligentsus töötab võrdluse pealt, see oskus on kõigil olemas. Ma ei räägi tarkusest teadmiste või reageerimiskiiruse mõttes.
Sahlin: Te olete ise mitmeid selliseid ruume käivitanud, kas pole? PAF ja teised projektid. Kas teiste inimeste loodud platvorme on kerge usaldada? Kas olete olnud ruumis, millega ei saa nõustuda, aga milles te osalete?
Ritsema: Hea küsimus. Jaa, loomulikult. Ma harin ennast kogu oma elu. Kuna mind teatud asjad huvitavad, siis käin konverentsidel, loen ja nii edasi.
Agulló: Ma hakkasin mõtlema „tarkuse” peale … Mina mõistan seda pigem kui läbilaskevõimet. Kui rääkida tarkusest või õppimisest, on käsna kujund väga hea. Me mitte üksnes ei seo vedelikku, vaid me ka viskame seda välja, pigistame ennast. Toimub sidumise ja väljaandmise n-ö topeltliikumine ja see toimub kogu aeg. Ei saa olla nii, et õpetaja muudkui annab – ühel hetkel on ta lihtsalt …

… tühi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming