Müüdikoormast saaks lihtsalt vabaneda

OTT KARULIN

Näidendi „Kus sa oled, Juhan Liiv?” kaks vaatust on kui eri lavastustest, kus „viimne esimesel surmasängike”. Liivi muuseumi „Kus sa oled, Juhan Liiv?”, autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa ja muusikaline kujundaja Jaan Pehk. Mängivad Raivo E. Tamm, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Esietendus 31. VII Liivi muuseumis.

Rupsil ootab vaatajat pääsulaululine rehetuba. Vaid laud siin ja klaver nurgas. Põrandal „kehva, vaene liiv”. Etendus algab rahuliku kogukondliku rituaaliga: esimeses reas istujail palutakse olla lavastuse kaasautorid; neil palutakse ohverdada kübeke oma vaatajamugavusest, et ülejäänud saaksid nägijaiks. „Sa tulid tuppa ja valgust / ja selgust sai tuba täis.” Eks sõltu etendusest ja vaatajaist, kuivõrd tõsiselt esimene rida oma ülesannet võtab: palju on neid, kes ei viitsi, või neid, kes süsteemi vastu mässama hakkavad, või neid, kes lihtsalt pulli tahavad saada. Enamik siiski näitas, „mida võib lamp nii väike”. Nagu elus, nõnda ka Rupsil. Seega on lavastuse algus poliitiliselt laetud – mitte otsesõnaline ja ühiskonnakriitiline poliitiline teater, vaid rohujuure tasandil, kogukonna liikmete südametunnistusele koputav poliitakt. „Algus nii täielik.”
Küllap mõtlesin siiski üle ning lavastuse valguslahenduse valikukriteeriumiks oli poliitika asemel vaid pragmaatika, tuleb tagantjärele tunnistada. „Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb, / kui öödevari maha jääb!” Sama tuleb etenduse järel tunnistada muuski.
„Kus sa oled, Juhan Liiv?” dramaturgiliseks käivitajaks on Juhan kui jumala poeg, kes maale kipub. „Ja tõotatud messias / on tulemisel alati” – ka siis, kui isa soovitab tal Eesti asemel pigem Poola minna. Nii lihtsalt saab müüdikoormast vabaneda, näitab Vadi, ja „mõte läheb nendega”: kui teame koolitunnist, et Liiv end vaimuhaiguse tõttu Poola kuningaks pidas, siis kuidas muutub meie arusaam tema elust ja loomingust, kui Vadi väitel oli Liivi Poola minek leppimine jumaliku õigusega, läbikukkunud isatapp. Vastust ei tule, sest see mõte jääb vaid näidendi autori Vadi nutikaks vinjetiks ning ununeb lavastaja Vadil teises vaatuses sootuks ja nii „pool omapead luusib see vetel”. Näidendi ja lavastuse suurimaks nõrkuseks ongi liigne keskendumine Liivi eluloole, mida „just nagu kuuldud ka”, selmet otsida Liivi müüdist midagi uut, nagu lubab loota lavastuse pealkiri, või siis mõnuga seda müüti lammutada nagu kirjeldatud avastseenides. Nii olidki teises vaatuses laval vaid infokandjad näitlejate kehastuses ning „seal nad ära väsisivad / isekeskis kõneledes”.
Ei hakka siinkohal arutama, kas Vadi on lavastav kirjanik või lavastaja ja kirjanik, kuigi, debütandiga pole enam ammu tegemist. Igal juhul ilmneb tema lavastajaanne pigem reaalse ja fiktsionaalse, teatraalse ja olmelise pingutamata ühendamises kui detailideni läbi mõeldud misanstseenides või näitejuhitöös, mis vaatajale nähtav näitlejate kaasahaaravates rollikaartes.
Vadi lavastustes mängivatel näitlejatel, „[k]eda kasinalt / veel ta soojendand”, on seega keskmisest enam vabadust oma rolle kujundada ja tulemus sõltub  suuresti konkreetse näitleja isiklikust ampluaast ja maitsest. „Te näete, mu lootus on vähem”, kuigi Aarne Soro on nimitegelasena tõepoolest justkui Liivi luuleridadest välja astunud: „Vaid sinu pilk, nii lapseline, vaga – / su tark ja süütu, puhas lapsemeel”, „Ja mõtteis nägu, / nii aus ta”, „kui ärahelisend hääl, / ja mure tume vari”, „siis kohisesid ise / nii rahul, armsasti”. Olla seda kõike pateetikasse kukkumata nõuab näitlejalt detailitäpset huumoritaju, mis Sorol vaieldamatult olemas.
Soro „vaikse sooviga” huumor lummab seda enam, et vastandub jõuliselt Raivo E. Tamme mitmikrollide füüsilisele koomikale. Kui Soro öeldu ja tehtu „tasa, tasa / liugleb aknale”, siis Tamme tüübid – välja arvatud Juhani maapealne isa, kes mängitud küll tammsaareliku tõsidusega, kuid siiski inimlikult, mitte müütiliselt – astuvad lavaliivale „[m]üts, müts!”. Pole kahtlustki, et vaadates, kuis Tamme tegelased „lõivad uhkest’ uperpalli, / karu kombel kukerkuuti”, on „rahvas rahu sees”. Tegelaste esmailmumisel on Tamme rollitõlgendustes muidu hillitsetud lavailma tasakaalustavat värskust, kuid teiseks vaatuseks pole Tammel nende tüüpidega enam kuhugi edasi minna ja järele jäävad vaid rutiinsed taaskohtumised. „Ma vaatan, kuni väsib silm, / mu mõtte’ tuleb vaimuilm: / tuisk jookseb võidu tuisuga, / ei teine teisest mööda saa.”
Ülejäänud kahe näitleja – Jaan Pehki ja Kaludia Tiitsmaa osaks jääb Soro ja Tamme partnerluse toetamine. Pehki jumal on mõnusalt argine: ta isegi väga ei püüa oma poja maa peale minekut takistada, sest teab ilmselt niigi, mis juhtuma hakkab. Sellest vaatenurgast ei tohikski ehk Vadile selle süžeeliini hülgamist teises vaatuses ette heita, kuid et Pehki kanda on ka lavastuse muusikaline pool, kommenteeriv hääl, on siiski kahju, et need kaks rolli tervikuks ei saanud.
Tiitsmaa rollid on küll selgelt eristatavad, aga kuna lavastuse alguses tekitatakse vaataja vastuvõtus ebakõla – lubatakse abstraktsemat, müüdiloolist mängu, aga esitatakse hoopis harjumuspärane elulugu –, ei osanud ma ilmselt õigeaegselt naistegelastele piisavalt tähendust omistada, näitlejale vajalikku tähelepanu osutada.
Nii tulebki nentida, et „Kus sa oled, Juhan Liiv?” kaks vaatust on kui eri lavastustest, kus „viimne esimesel surmasängike”. Õnneks on Vadi endiselt meister  tekstitüüpide põimijana ning uute kontekstide loojana. Argirepliiki pikitud riimid pakuvad Liivi loomingu tundjale äratundmisrõõmu, ilma et see kurnaks tekstivoogu või pärsiks luulekaugel inimesel lavategevuse jälgimist. Seda polegi nii lihtne saavutada. Muidugi võinuks ammutada inspiratsiooni Liivi vähem tuntud riimidest, et lavastus poleks vaid ladus tuletatud teos teemal „Liiv ei anna taimel toitu, / üksi ta ja murelik”, mida parmuhammustuste vahele lihtne vaadata. Olnuks ju aus, kui tegijad endagi südametunnistusele kõvemini koputaksid ja püüaksid valgustada Liivi nagu ei kunagi varem, olles sama poliitiliselt laetud, kui nad etendustel paluvad olla esimeses reas istujail? Jah, „[e]i ole rõõm, ei valu, / mis minu rinnassa: / nad võtnud üksteist hõlma”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming