Laulupeo pausi mõtestamine Karepal

KAJA VISNAPUU

Nali ja naer on ikkagi ja alati kuulunud ellu, aidanud eluga edasi minna ka raskel ja keerulisel ajal. „Karistai ja Lorelei”, autor Toomas Kall, lavastaja Üllar Saaremäe ja kunstnik Kristi Leppik. Mängivad Liisa Aibel, Erik Ruus, Alo Kurvits, Marge Niller jt. Esietendus 10. VII Karepal Sagritsa muuseumis.

Järjekordne külaskäik Sagritsate koduõuele Kalamel algab esietenduvat „Karistai ja Loreleid” sisse juhatades üksjagu ootamatult ja isegi ehmatavalt. Alustuse kammertoon annab täpselt kätte ajastuse, võimaldades teatrivaatajal meie vaba riigi sumedas suveõhtus 1950. aastate Eesti olustikku kiirelt kohale jõuda, tollasesse elutegelikkusesse, (loome)inimeste valikute dilemmasse uutes, drastiliselt muutunud  oludes, elu- ja riigikorralduses. Nende aastate vaev ja valu, mille väljendamiseks vastlauldud suur laulupidu otsustas kõnekalt vaikida, lauldi lahti just siin, väikeses taluõues. Lauljaks muidugi üks nimetutest „nendest”, nagu kavalehelt lugeda, ajastukohases kostüümis lauljatar Marge Niller, kes esitas meisterlikult eri kooriliikide ja lauljate häälevärvinguid, nagu need võisid kõlada 1950. aasta laulupeol.
Sündmustik, mis areneb vestlusena Kalame perenaise, maalikunstnik Ri­chard Sagritsa abikaasa ja naabertalus peatuva ning parasjagu järjekordset Loomingu numbrit toimetava kirjamehe August Alle vahel 1950. aasta septembrihommikul, pakub raskest ajast ja keerulisest teemast hoolimata soojalt inimlikku ja humoorikat kaasaelamist. Õnnestunud traagilise komöödia puhul on põhjust tunnustada nii kultuurilooliselt detailirohke teksti autorit Toomas Kalli, lavastaja Üllar Saaremäed kui ka produtsent Teet Veispakku. Kunstnik Kristi Leppik on lavastuses loomulikult ja leidlikult kasutatud kohapealset ehedat keskkonda, seda vaid stiilitundlikult detailides täiendanud. Kogu trupp ja korraldusmeeskond on teinud terviku nimel head koostööd. See lavastus on järg Teet Veispaku algatatud ja kirjutatud, sealsamas mängitud kultuurilooliste lavastuste sarjale: „Minu kunstnikud” (2009), „Tagasi kodus” (2010), „Rahukevad” (2011, lavastaja Üllar Saaremäe) ning „Minu Rihi” (2013, lavastaja Urmas Lennuk). „Rahukevadet” on mängitud ka Rakveres Virumaa Muuseumide näitusemajas korraldatud Richard Sagritsa juubelinäituse raames.
Kui Liisa Aibeli Alice Sagritsa värvikas roll on saanud kujuneda ja vormuda juba mitme monoetenduse vältel, siis seekord rõõmustab Aibeli ja Alle osatäitja Erik Ruusi nauditav partnerlus. Alle kehastamise puhul on tegemist tähelepanuväärse näitlejatööga Ruusi lavaloomes. See annab taas tunnistust tema andest ja oskusest mängida nüansirikkalt ning seejuures nii orgaaniliselt nõudlikku rolli. Tajutav on meie lavalaudadel üsna harva nähtav näitleja „teine plaan”.
Alice’i ja Augusti mõttevahetuse käigus suvekodu õuel ja trepil läheb sujuvalt nii Loomingu kui ka koduste toimetuste toimetamine. Murelikud mõtted elust, kunstist ja kirjandusest läbisegi viinaviskamisega. Ikka teeklaasiga, nagu tol ajal kombeks oli, kuid pidulikul puhul ka Peterburist vanematele pulmakingiks toodud allesjäänud pitsidest. Sekka ka elurõõmsat seltskondlikkust ja seltsimehelikku tähelepanu ning naiselikku meeldidatahtmist. Kuidas siis teisiti saakski, kui õhupäike, mis sama hästi võib olla ju ka hommikupäike, langeb lahtisel verandal seisvale kaunile siidkleidis muusaks olla tahtjale ning läheduses on luuletaja, kes ju võiks midagi pühenduslikku kirjutada … Aga tellimise ja kella järgi Alle ei saa, ei saa luua ega ka Loomingut toimetada, üldse tööd teha. Erinevalt kõvast töömehest Rihist, kes aimatavalt ateljees, ühtpidi Alice’i õhutusel ja teistpidi veidi ka hirmust, joonistab ümber illustratsiooni venekeelsele „Kalevipojale”, et Sarvikus ei oleks võimalik ära tunda vahepeal juhtivale kohale tõusnud tegelase näojooni.
Nimetatagu seda üheaegset kunsti­tegemist ja tekstitoimetamist kas või sotsialistlikuks võistluseks, nagu lastakse Alice’il kujukalt kahte kunstijüngrit nende tegevuses ajastuomase võrdlusega iseloomustada. Lavastuses on näha ja tunda inimlikku rähklemist ja mõtlemist, kahtlemist ja põhjendamist, endaksjäämise raskust ja enesesalgamise painet. Kujukas on oma lennukate mõtete ja juba nagu päris usutavana kõlavate põhjenduste juures Alle nii füüsiline kui ka ülekantud mõttes vaimne põlvililaskumine aeg-ajalt välja ilmuva Alo Kurvitsa kehastatud väikesekasvulise „tema” ees, kes nahkkuues ja kurjakuulutava märkmeplokiga kujutab teadagi keda „nende” hulgast.
Loovalt on lavastusse põimitud ka paralleele tänapäevaga: olgu siis Õhtulehe ja Sirbi lugemine või unistamine väikesest telefonist, et ei peaks iga helistamise pärast asja ees, teist taga kohe telegraafimajja tõttama. Olustikulise detailina tundub Alice’i märja käteräti hoogne viibutus pesupesemisel otsekui ajaülene tervitusviibe siinsamas õues toimetanud ja samamoodi sukki käes keerutanud perenaisele – Vahingu „Suvekooli” (2004) emale. Kiviktaimla kivi mängutoomine on kui tähelepanuavaldus Alice’ile, tema lille- ja kiviarmastusele nii näidendis kui ka päriselus.
Ja kuigi lavastuse lõpus, juba jahenenud suveõhtus, jääb rannamändidega ümbritsetud taluõues kõlama „nende” otsekui „Töölise ja kolhoositari” monumentaalsuses lauldud „Taigataiga”, mis mõjub nukralt ja kurvalt, on esietenduselt meeles ikkagi seesama inimlik puudutus – nagu sellel suvel meile on antud ja me iseendale korduvalt tunda oleme andnud. Meelde tuletamaks sedagi, et nali ja naer on ikkagi ja alati kuulunud ellu, aidanud eluga edasi minna ka raskel ja keerulisel ajal. Seejuures on õnnestunud naljategemine teadupärast tõsine asi, keeruline ja peenike kunst, mida seekordses lavastuses iseloomustab enamasti täpne naelapea tabamine.
Näidendi tiheda, kultuurilooliselt läbipõimunud teksti jälgimiseks, lavastuslike nüansside kinnistumise ja näitlejate mängu mõnule kaasaelamise pärast tasus Karepale sõita. Aga miks mitte, seda lugu võiks mängida ka Tallinnas, kuhu kolis ja kolib talveks ka (loome)rahvas. Näiteks Kirjanike Maja musta laega saalis, hoones, mille alumisel korrusel, hoolimata vahepeal juhtunust, toimetatakse ikka ja järjepidevalt Loomingut. Lavastus mõjuks üldistusena, lähiminevikku taasmõtestavana ja olemasolevat väärtustavana ka väljaspool oma sellesuvist etendamiskohta. Kuigi, parim paik etenduse vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks on nii loomeinimeste kui ka lavastuse päriskodus Karepal Kalame talus Ri­chard Sagritsa muuseumi keskkonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming