Teater kui ühendussild

Kristi Ruusna

Erivajadusega inimesest teatriharrastajaks   Meil kõigil on võrdsete ja vabade ühiskonna liikmetena erisuguseid vajadusi, ent on ka neid, kes on oma vajaduste poolest pisut erilisemad. Nägemis-, kuulmis- või intellektuaalne erivajadus ei tohiks olla tõkkeks eneseteostusele ükskõik millises valdkonnas, sh ka kultuuris. Kultuuri kogemine ning kultuuri loomine on vabadused, mis kehtivad võrdselt iga ühiskonna liikme puhul. Lavastaja Jaanika Juhanson ja koreograaf Kalmer Liimets on viimasel aastal töötanud selle nimel, et nende vabaduste teostamine oleks ka erivajadustega inimestele võimalik. Juhanson on harrastustrupi juht Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures ning Liimets andis oma lõputöö raames nüüdistantsutunde kahele kuulmispuudega noormehele.

Milliseid kogemusi on teil puudega inimeste tehtud või neile suunatud teatriga?

Jaanika Juhanson: Kõigepealt täpsustan terminit. Eelistatum on „erivajadusega inimesed”, kuna see on sisult avaram, „puuet” kasutatakse rohkem meditsiinilises või sotsiaaltoetuste süsteemiga seonduvas kontekstis. Sisuliselt on igal inimesel erivajadused, lihtsalt mõnel on need seotud konkreetse meeleelundi vms talitlusega. Ükskõik millise inimesega suhtlemisel ei saa olla aluseks, et kellelgi on midagi „puudu”, see loob juba eos hierarhia või ettehoolduse. Kõik inimesed on erisugused. See on baas, millelt alustada. Pimedate ja vaegnägijate puhul, kellega töötan, oli mul alguspunkt eelkõige see, et nad on harrastajad – see määras töömeetodid. Nägemisest tingitud erivajadused oli lisatingimus. Enne Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ) teatriringi juhendama asumist eelmisel sügisel polnud ma näinud ühtegi pimedate ja vaegnägijate esitatud ega ka neile suunatud etendust.

Kalmer Liimets: Osalesin Anneliis Jaanuse projektis „Tants kõigile – erivajadusega või mitte”. Tegime koos trenne ning lõpuks ka lavastuse. Erivajaduseta inimeste ülesanne oli projektis oma olekuga juhtida arusaama harjutustest. Juhendajad olid kui kontrollgrupp, ent kõike tehti koos: aidati üksteist trennides, vahetati inspiratsiooni. Selle projekti puhul ikka teadsin, et tegemist on erivajadusega inimestega ning et seda ei tasu vaigistada või mitte teadvustada.

Rääkige oma ettevõtmistest lähemalt.

Juhanson: Algus oli pigem juhus. Eelsoodumuse andis vahest mu Tallinna ülikooli doktoritöö teema, kuuldemängude aeg ja ruum 1990ndatel ja nullindatel. Selle raames olin planeerinud teha ka publiku-uuringu, mille üks sihtrühm on pimedad ja vaegnägijad. Eelmise aasta festivalil „Puude taga on inimene” sattusin PPÜ laua juures vestlema kuuldemängudest. Sealt oli teatrijuttudeni vaid üks samm. Eelmisel sügisel alustasin teatriringiga, kus tegelesime hääletöö, lavakõne ja improharjutustega. Väljundiks seadsime lühikese luulekava „Öö” ühingu jõulupeol. Kevadel jõudsime ambitsioonikama täispika ühevaatuselise lavastuseni Indrek Hargla romaani „Roos ja lumekristall” põhjal, seda mängime sügisel kindlasti edasi. Sellel suvel valmis Pokumaal koostöös Tallinna tehnikakõrgkooli teatriga lastelavastus „Lugu lahkest lohest Justusest” Edgar Valteri muinasjutu ainetel. Sügiseks oleme jõudmas arenguetappi, kus asutame ühingu juurde toimiva harrastusteatri, et tulevikus võiks lavastada ka professionaale kaasavaid etenduskunstiprojekte. Lavastusmaterjalide esmasel valikul välistasid ringi liikmed „pimedate raskest elust” kõnelemise. Teine eeltingimus oli, et lavastuskeel võiks olla nüüdisteatri keel, mitte rahvalik „näitemängutegemine”. See on tingitud teatriringi keskmiselt suuremast kultuuriteadlikkusest: nad käivad kahtlemata rohkem teatris kui mina ning on kursis väga erilaadsete etenduskunstivormidega Estonia ooperitest Cabaret Rhizome’i piirimurdvate lavastusmaailmadeni. Tulevikus on plaanis humoorikas ja spektaakli võtmes stereotüüpe nihestav lavastus pimedatest.

Liimets: Töötasin kahe kuulmispuudega inimesega oma diplomitöö raames. Alguses plaanisime teha lavastuse, et teised ka näeksid. Esimene kord, kui kokku saime, kirjutasin väga palju tahvlile, sest olin oma viipekeele ja suhtlemise poolest hästi arg. Olime korra kuskil koridoris kohtunud ja ei osanud midagi edasisest arvata, aga mida edasi, seda lihtsamaks läks. Võtsin teadlikult maha kõik barjäärid ja üritasin võimalikult palju suhelda keha- ja viipekeeles. Enam ei kirjutanud ega rääkinud. Rääkisime alles siis, kui tund oli läbi, kui nad tundsid, et tahavad millestki rääkida. Tantsuterminoloogiat aga viipekeeles ei ole ja see tuli meil lihtsalt ise mugandada. Pidin sealjuures arvestama nende kogemusega. Proovisaalis oli palju abi kahes seinas asetsenud peeglitest, kust noormehed said visuaalselt info ja juhised kätte. Keerulisemaks läks põrandatehnika puhul, kus selgitamist ja läbiproovimist oli rohkem. Mõte on, et saame uue õppeaasta alguses uuesti kokku. Kurtide hulgas on juba jutud liikvel, et on selline liikumistund, ja paljud tahavad seda näha. On lootust, et see motiveerib meid jälle kokku tulema ja jälle tegema. Mu õpetajatöö on küll nüüdseks lõppenud, mul ei ole kohustust seda enam teha, aga soov on olemas.

Mille poolest erineb loometöö erivajadusega inimestega teie argisest loometööst? Kas pidite ümber kohanema ning mil viisil? Millist metoodikat kasutasite? Kas kohtasite ka raskusi?

Juhanson: Spetsiifilisi eelteadmisi mul polnud. Oli vaid empaatia, mis sai tekkida seetõttu, et olen ise lühinägelik. Mittenägemise võimatustele ja võimalustele olin varem mõelnud. Minu arvates pole olemas ühtset lavastamise metoodikat. Või kas on olemas „argist loometööd”? Ma lavastan oma oskuste ja tõdemuste pealt, avastades iga kord midagi uut. Teatud „tööriistad” on mõistagi teatrikoolis õpitud või esteetilised meeldivused kellegi teatrikeele najal kujunenud. Mingi osa Komissarovit, Smedsi, Unti, kes mind isikutena on mõjutanud. Sellest ka minu isiklik pagas. Mul pole eriettevalmistust erivajadustega inimestega töötamiseks. Saadud kogemuse põhjal pole seda ka otseselt vaja, sest ma ei kasuta teatrit meetodina kellegi muutmiseks või raviks. Sellel võib olla teraapilisi omadusi, nagu igal harrastustegevusel, kuid eesmärk pole teraapia või sotsiaalpedagoogiline töö. Loomulikult muutub teatritegemise jooksul igaühes midagi, protsessi käigus toimub isiksuslik areng – nagu enamasti ikka kunstiga kokku puutudes.

Vaja oli arvestada üldinimlikke põhimõtteid eelkõige tavasuhtluses: tuli mõelda sellele, kuidas toimida pimeda inimese saatjana tänaval, kasutada igapäevakõnes rohkem kirjeldusi ja täpsemaid väljendeid, mitte karta sõnu „nägemiseni” ja „vaata”, leida tasakaal liigse hoolitsemise ja vajaliku abi vahel. See kõik on inimliku tähelepanu ja kontakti küsimus, mitte lavastusmetoodika. Peab loobuma kiusatusest üldistada – puue pole iseloomujoon. Nagu nägijate hulgas, on ka pimedate ja vaegnägijate seas erisuguse intelligentsitaseme, temperamenditüübi ja kultuuritaustaga inimesi.

Teatriringis käib praegu seitse inimest, kelle puhul eelantused varieeruvad nägemisest vaegnägemise eri vormide ja pimeduseni. Põhjused ja periood, mille jooksul on tulnud situatsiooniga kohaneda, on väga erisugused. Seepärast ei saa sellele seltskonnale ühtmoodi läheneda, vaid tuleb arvestada iga inimesega. Püüan leida igaühele sobiva ja arendava lavalolemise viisi. Situatsioon on niisiis sama nagu ükskõik millise lavastusgrupi või ka harrastustrupi puhul, kus kõigi taust ja lavaline orgaanika maht on erisugune. Ideaalis tekib võimalus teatud tingliku karakteriseeritud näitlejatehnika tekkeks ning koredusest ja kunstlikkusest saab stiil.

Sõna „raskused” eeldab minu tajus kannatusi, aga mul on pigem kogu aeg põnev. Kokkupuude pimedate maailmaga on kahtlemata avardanud mu arusaamishorisonti, nagu seda teeb kokkupuude iga kogukonna või subkultuuriga. See situatsioon ei lase mul lülituda pedagoogilises protsessis autopiloodile. Mõningaid improharjutusi, mida kasutan harrastajate või üliõpilastega, pidin kohendama ja eesmärgistuse läbi mõtlema, rääkimata uute harjutuste genereerimisest. Lavastamise puhul tuli meeles pidada, et publiku hulgas on suur hulk pimedaid ja vaegnägijaid, mistõttu lavastuskeel peab arvestama kõigi vajadustega: meeled peavad töötama paralleelselt, et igaüks saaks elamuse. Seetõttu kasutame lavastustes mõningaid kirjeldustõlkelisi elemente ning pöörame eritähelepanu kuuldelisusele ja ruumitajule.

Lavastuse „Roos ja lumekristall” eesmärk ei olnud teeselda nägijaid, mittenägemisele eritähelepanu me ei suunanud. Situatsioonid on raamatust ümber kohandatud nii, et igaüks mängib sellise nägemisega tegelast, nagu talle endale omane. Tehniliselt on muidugi kõigil laval erisugused liikumisreeglid ja kohustused, mis omavahel kombineerituna moodustavad lavalise sümbioosi. Edaspidi tuleb kindlasti arvestada ka inimeste erisuguse valgustaluvusega – et prožektorivalgel olla poleks füüsiline piin. See kõik on väljakutse, mitte raskus! Pidevalt kombineeriv ning ümbermõtestav situatsioon hoiab mind vaimses mõttes ärkvel.

Liimets: Mina pidin kohanema küll. Õppisin kaks semestrit ka viipekeelt, et kahe kuulmispuudega poisiga suhelda. Õpetajana olen harjunud andma verbaalseid juhiseid tantsijatele, aga vaegkuuljale või kurdile ei saa niiviisi juhiseid anda. Lisainfot edastasin osalejatele viipekeeles või kehakeeles. Pidin olema palju konkreetsem ja teadma, millist tulemit tahan, kuna kuulmisvaegusega inimene saab info visuaalselt ning vaatamisel ta liigutab, seega muutub soovitud kehaasend ka valeks. Seepärast pidin algul palju ette näitama ning harjutuse lõppedes alles parandama. Vajadus ette teada arendas teatavat valmisolekut minus eneses olla täpsem, konkreetsem. Algul oli mõistagi raskusi. Tekkis küsimus, kas näidata rohkem ette, proovida veel kirjeldada, lasta eksida, seda eriti improvisatsioonilistes harjutustes. Ülesande täpsusega oli raskusi, et kas tuleb „õige” tulemus või mitte. Hiljem hindasin harjutuste vajaduse kas ümber või leidsin osalejatega ühise keele. Esimestes tundides tuli mõlemal poolel oma mugavustsoonist välja astuda, kombiti ka piire, kuid hiljem oli juba mugav. Pigem suhtusin neisse noormeestesse kui harrastustantsijatesse, tekkis tunne, et olen nende õpetaja ja tahan saavutada kvaliteeti. Nägin neis meeletut potentsiaali just kuulmiskahjustuse eripära tõttu, sest kohtasin asju, mida tantsutunnis tavaliselt ei näe. Olin õpetaja ja treener ning mingit hellitamist kindlasti ei olnud.

Kas teater on hea vahend erivajadusega inimeste integreerimiseks ühiskonda ja kultuuriellu? Kuidas teile tundub, kas eesti teatris, nii sõna- kui ka tantsuteatris, arvestatakse erivajadusega inimestega?

Liimets: Arvan, et kultuur või teater ühendab küll. See on mingi lüli, mis on kõigil sama, kui saad seda samamoodi vastu võtta. Näiteks tantsuetendused võivad olla kurtidele või vaegkuuljatele kindlasti visuaalselt nauditavad. Nüüdistantsu puhul oleneb see muidugi etendusest. Just tantsuetenduste kehalisus võiks olla sillaks teatri ja kurtide või üldse erivajadustega inimeste vahel. Päästerõngaks oleks kindlasti vahendaja, kes teab sobivat lavastust soovitada. See ei ole aga minu meelest kunstniku ülesanne oma loomingut sellisel tasandil vahendada. Selleks peaks olema turustaja või mõni logistik, kes uurib välja, kuivõrd sobib lavastus mõne erivajadusega. Kes iganes loob, tahab kindlasti, et tema loomingust saaks mingi kogemuse. Ei saa öelda, et erivajadusega inimene loomingust kindlasti mingit kogemust ei saa, ent see ei ole siiski kunstniku vastutada. Paljuski on küsimus info liikumises: isegi kui looming suunatakse kindlale grupile, ei pruugi info sihtrühmani jõuda, rääkimata, et sihtrühmaväline inimene vaatama tuleb. See oleneb kogukonnast ja sellest, kuivõrd seal info liigub.

Juhanson: Ma arvan küll. Võib-olla on see üks võimalus ka tähelepanu suunata. Vahel mulle tundub, et mitte erivajadusega inimesi pole vaja integreerida, vaid ühiskond tuleb panna neid inimesi märkama. Teater, kus inimestevaheline kontakt on põhialus, võiks olla äärmiselt tõhus avatud väli. Kõigil inimestel peab soovi korral olema võimalus osaleda harrastustegevuses, ka teatri tegemises. Siiamaani pole pimedatel ja vaegnägijatel järjepideval kujul sellist võimalust olnud, ma loodan, et nüüd ehk pilt muutub.

Olen kuulnud, et teinekord ei mõisteta pimeda tahet minna teatrisse – võiks ju kodus kuuldemängu kuulata. Mulle on kuuldemäng teistsugune kunstivorm, mitte otseselt teater. Teatriskäigu erilisuse loovad atmosfäär, ruumitaju, siin-ja-praegu-tunne, publik su kõrval, keda kuuled ja tajud teatrisaalis. Seeläbi on see ühendav kogemus. Muidugi on kultuuri ja teatri vallas palju arenguruumi. Oluline on siinkohal lavastuste kirjeldustõlge, mida võiks olla palju rohkem nagu ka pimedate eriomadusi arvestavaid lavastusi. Suur unistus on pimedate ja vaegnägijate kutseline trupp ning võimalus selles valdkonnas kõrghariduseks või süvendatud täiendusõppekski. Kultuurikogemise puhul võib aga olla takistuseks pimedale ja vaegnägijale kurbloolus, et alati ei leita teatrisse või kontserdile minekuks saatjat – ja see pole pimeda inimese puhul vaid seltskondlik probleem. See, mida igaüks võimaluse korral saaks ära teha, on pakkuda end PPÜ-le vabatahtlikuks saatjaks kultuuriüritustele. Kõik algab inimlikust kontaktist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming