Monofoonia ja polüfoonia, tarva ja traktori taustal

Kairi Prints

„Baltoscandal” häirib ka üksi palju rohkem   Mulle on see Rakvere tarvas seal mäe otsas alati meeldinud. Ebanormaalselt suur traktor teatri ees meeldis ka. Üldse kontrastid on sümpaatsed, muidugi. Kui toimub selline festival nagu „Baltoscandal”, kus esiteks tuleb vaadata mitu etendust päevas ja teiseks on teada, et suhtlemisdefitsiiti õhtuti oodata ei ole, siis naudin kõige rohkem monotoonseid ja „igavaid” etendusi. See kõige monotoonsem etendus oli ikka päris metsas.

Ingri Midgard Fiksdal & Ingvild Langgård & Signe Becker „Night Tripper” ehk „Öömatkaja”. Sõitsime festivalibussiga teadmata suunas päris kaua ja meid väljutati pimedasse männimetsa. Tekkis teejuht ja sai veel tükk maad samblas sahistada. Lõpuks jõudsime lagendikule ja viskasime end külili, samal ajal kui kaks naist seljad vastamisi õõtsuma hakkasid. Taustaks akordion ja veel mingid pillid, mis endast võimalikult ebamaiseid helisid välja lõõtsutasid. Veidi eemal toimus veel midagi: aeg-ajalt kaikus saledate männitüvede vahelt meieni koorilaul. Etendus tervikuna oli ülesehituselt suhteliselt sarnane eelmisel õhtul nähtud Kadri Noormetsa ja Kadi Maria etendusega „an hour of …” ehk „Tunni jagu …” – mõlemas ei tehtud muud kui viidi end staatiliste liigutuste abil transsi – lihtsalt muusika oli erinev, ühes mingi etno-psühhedeelia ja teises techno. Muusika suhtes eelistan kindlasti viimast, aga etendusena meeldis metsavärk rohkem, kuna ei mõjunud nii pingutatuna. Nojah, sai lamada (sääsed muidugi olid pidusöögil, aga mind pole selline asi kunagi liiga palju häirinud). Kontseptina on etendus kui techno-pidu suure potentsiaaliga ja sellest võiks areneda midagi enamat kui lihtsalt tunnike tantsu. Mitte selles mõttes, et kas annab veel midagi teha, vaid pigem monotoonsem võiks see asi olla. Monotoonsusel võiks end haarata lasta, mitte üksluisust karta. Selles lavastuses oli näha, et mingites kohtades oli kokku lepitud, et nii, nüüd muudame liikumist, nüüd oleme korra sünkroonis jne. See võttis intensiivsuse maha. Metsaetendus monotoonsust ei kartnud, vaid tantsijad kõikusid ja jäidki kõikuma, lihtsalt lõpupoole kõikusid nad natuke kõvemini. See oli juba transile lähemal – ka vaatajale oli antud võimalus oma peas midagi uut saavutada, oma mõtlemine mingile teisele tasandile viia.

Kõige ilusamat monotoonsust pakkus belglane Benjamin Verdonck oma lavastusega „notallwhowanderarelost” ehk „Mitte kõik uitajad pole eksinud”. Peale etendust raamivate ülijaburate, aga võimsate trikkide mängis see mees puust kolmnurkadega. Sõidutas neid aeglaselt ja rahulikult sinna-tänna, samal ajal mängu süvenenult nii juhtides kui ka jälgides. Seal olid olemas kõik lood ega olnud ka mitte midagi. Oleneb, kuidas tahad vaadata. Kui sul on mõni enda lugu, mida on vaja edasi mõelda, siis need kolmnurgad aitavad sul asjad selgeks mõelda. Kõige lihtsam on aru saada sellest, mis toimus, kui võrrelda lavastust kunagise populaarse lastepeletusmultikaga „Klaasikillumäng” – sellise tabava võrdluse tegi festivaliöös Kertu Moppel.

Teatrifestivalidega ongi ju nii, et vaatad kolm või neli etendust järjest ära ja siis kohtad igasuguseid inimesi ja räägid etendustest, aga peamiselt viimasest. Pärast on nii, et tahaks veel arutada ühte ja teist, aga siis on juba vein ja naer ja tants ja tripid erinevate seltskondadega Maxima „teatrisse” ja Peeter Rästa kõrge „ära”-hääl, mis kõikidele palju nalja teeb ja Üllar Saaremäe dirigeerimas spontaankammerkoori ekspromptesitust teemal „Mesipuu poole” ja Priit Raua lõbusad jutud festivali telgitaguste kohta ja uued filmiideed Maimikutega ja üldse vana hea „Baltoscandal”, kus kõikidel kipub kuidagi lootusetult hea olla olema. Pooled on vanad tuttavad, nii et võid lõputult nii peeni diskursusi mööda toimetada kui niisama lolli juttu ajada. Ja kus võid uue tuttavaga väga intensiivselt juttu ajada, nii et sina räägid eesti keeles ja tema flaami keeles, aga olukord on ka pärast poole tunni möödumist jätkuvalt meelelahutuslik. Ei saa öelda, et midagi aru ei saaks.

„Baltoscandal” on alati üks äraütlemata tore festival ja isegi kui mingi etendus räägib sinuga flaami keeles, on Rakveres alati mingi rahu ja selgus. Keerulise kontseptsiooni üle valvavad tarvas ja traktor ja teevad asjad lihtsaks. Ehk siis harutavad sümbolirägastikust välja selle tuuma, miks meile meeldib teater, miks meile meeldivad inimesed ja miks maailm on teinekord täitsa kobe koht. Saab parimal moel olla. Mõtlemisest rääkimata. Rääkimisest mõtlemata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming