Valgrejant: kuidas etendus ära jäi

JÜRGEN ROOSTE

„Laul, mis jääb”. Autorid Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov. Lavastaja Merle Karusoo, assistendid Indrek Sammul ja Maia Soorm, kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Malle Maltis, koreograafid Laine Mägi ja Liis-Katrin Avandi, dramaturg Mihkel Seeder, osades Märt Avandi, Laine Mägi, Pääru Oja, Robert Annus, Piret Krumm, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Harriet Toompere, Guido Kangur, Ain Lutsepp jpt. Suveõhtu. Kohvikuatmosfäär. Mu tütar, kes pahandab muga, et miks ma ei öelnud, et kõik nii ilusasti riides on. Tõesti on ilusasti riides. Draamateatri keldris (noiks õhtuiks taaselustet Draamakeldris) mängib meeleoluansambel. Õhus on konjaki ja kohvi aure-aroome. Kõik on kuidagi pidulikum, erilisem.

Ma oleksin pääle esimest vaatust ära läinud. Ma vist olin teises kohas kui ülejäänud publik, lubatud etendus jäi ära. Jah, ma nägin, et selle nimel on tööd tehtud, füüsiliselt ja nii, investeeritud-panustatud. Aga ma tean paari lavastajat, kes oleks nädal enne etendust (aga ma ju ei käinud esietendusel!) vaadanud ja öelnud: ei, seda me inimestele näidata ei või. See on traagelniidirägastik, mitte lavastus. Muidugi: kui kõik on investeeritud, kui tohutu masin-loom liigub, siis äkki ei saagi teda enam peatada …

*

Ma olen end pidanud Karusooliku teatri fänniks, või noh, mulle on ta suur plaan ja idee ikka meeldinud. Ja nüüd seisan ma silmitsi pooliku kabaree-etendusega ja küsin endalt: miks Merle Karusoo midagi säärast teeb? Küsin paranoiliselt, aga ehk õiglaselt paranoiliselt. Mis mul üle jääb.

Teatri sund, suvi on!, rahamootor peab käima? Valgre juubel oli hiljuti, Karusoo oma just nüüdsama. Kas teater pressis talle selle pääle ja ta tegi, küll veidi vastutahtsi, aga kollektiivi patrioodina, „selle asja” ära?

Ometi, kui lugeda kavalehelt Liis Aedmaa kirjutist näidendi valmimisest grupitööna, siis järsku kuulus siin Karusoo lojaalsus hoopis väiksele kollektiivile, inimrühmale. Sellele tööle-vaevale, mis nelja pääle draamateksti sisse läks? Et siiski esteetiline vääratus, mitte majanduslik-eetiline? Aga kõigest järjekorras.

*

Sellest, et etendus pea ära jäi, on juba kirjutatud. Veiko Märka, kelle arvamust ma tihti ei jaga, kirjutas lajatavalt-hävitavalt: „See on osalt väikekodanlikult sentimentaalne, osalt ülespuhutult pompoosne, põhiliselt aga trafaretselt hall. Hea ja õilis Raimond kannatab ja sureb, „säärased libedikud” aga elavad muretult edasi. „Ma loodan, et saan sellest üle …” laulab Raimond. „Ei sa saa, ei sa saa!” teab vaataja.1 Peamiselt heitis ta ette todasama dramaturgia-puudust, et mitu kokka hääd suppi ei keeda …

Tõesti: materjal ja töö, mis siia sisse on pandud, on tohutu. Lavajõud ja tehnika. Ütleme, et visuaalse projektina ei ole „Laul” kindlasti luhtunud, visuaalia, lavalise lahenduse kontseptsioon on efektne. Aga mis on sinna sisse, kulisside vahele tegelikult pandud?

Uitav-traagiline Valgre, keda saadab rohkem või vähem karikeeritud ja grotesksete juhukujude plejaad. Valgre laulud, mis aga ei jõua kunagi täitumiseni, jäävad kuidagi poolikuks, mitte esitusteks, vaid esituskatseteks. Muidugi: see võib ju olla eesmärk, säärane lõhutud, katkestuse kabaree. Et tekitada kuulajas-vaatajas todasama pettumustunnet, mis näiteks käib kaasas kuulsa miljoni-dollari-kvarteti lindistusega, millel Elvis, Jerry-Lee Lewis, Carl Perkins ja Johnny Cash ka vaid hetkiti säärase lootäitumuseni, naljatamisest-proovimisest muusikani jõuavad.

Aga see löök polnud siis hästi rihitud, see ei jõudnud säärasena publikuni kohale. Katkestus, Raimondi muusika juhuslikkus polnud sel määral lõpuni viidud, et jätta publikusse tunnet, nagu oleks ta Valgre-ootus lõhutud. Või siis polnudki see ikkagi eesmärk ning juhuslikkus-hajusus oligi lihtsalt … juhuslikkus-hajusus. Mul tekkis tunne, et Karusoo ei usalda Valgre laule, nende kandvust, et talle tundub see muusikaline paus laval, (toimumata jääva) draama sees liiga pikk ja siis on parem lihtsalt läbi kapata.

*

Seda, et näitlejatel midagi mängida ei ole, on juba öeldud. Ehk teise vaatuse polgusündmustik võimaldab vahepääl meesteansambli tunnetuse teket, et näitlejad saavad üksteist aduda-kombata ja ehitavad tolle rütmilise sisemise kulgemise üles.

Samas on ka see osa narratiivelt vaid galopp-visand. Muidugi: kuidas saabki inimese, kunstniku tragikoomilise elu vaid ühte õhtusse püüda? Aga saab ju, on õnnestunud varem!

Teisalt, eks latt on igaühe enda seatud, selle alt läbijooksmine, isegi kui justkui muud võimalust pole pakutud, on ka ikka enda teha. Oli neid, kes püüdlikult üritasid päästa, veidi oma episoodilise (või veidi pikema) rolliga nagu muu laialivalgumist vabandada püüdes, nagu Ain Lutsepp või Ülle Kaljuste (ent kas see pole ka veidi patroneeriv hoiak?). Üldiselt jättis kõik mulje, et ega näitlejad väga hästi tea, kus nad iseenesega või selle tükiga on.

Jah, Märt Avandi oli kohal, minu jaoks oli ta Valgrena kohal, silmas oli see tuli, või siis videvik, kustumine olemas. Kuigi ta ütles Margus Mikomägile inter-vjuus: „Jah, Raimond Valgre … miks ma seda üldse tegin. Ma pean lavastaja Merle Karusoost väga lugu. Ja tema mind väga hoiab (otsib sõnu; siis mõnusa irooniaga) – omal veidral sotsiaalselt hälviklikul moel hoiab. Aga see lavastusprotsess … oli karm, vägivaldne … selline, milline üks protsess mu praeguste seisukohtade valguses ei tohiks olla. See näitemäng oli juba tekstina selline, et andis ikka ellu äratada. Sellest johtuvalt me saime ikkagi päris hästi hakkama. Ma leian …”2

Võib-olla häiris just see rollide vastuolulisus, et Avandi mängu võti oli hoopis teine kui episoodides ilmuvate ja justkui laenuliselt (osalt olidki need laenamised teistest tükkidest/rollilarendustest!) külge poogitud ülevõllikoomiliste või tinglike kujude psühhologiseerimata lahendus. Seda võiks ju kuidagi vabandada postmodernismiga, eks, et eri kategooriad peaksidki koos midagi uut looma. Aga seekord oli see hoopis too heli, mis tekib kogemata (mitte meelega, psühhoterrori variandis), kui õpilane klassi ees oskamatult oma algebraülesande ees värisedes kriidiga tahvlil krigistab …

*

Enim aga hakkab häirima trafarett, säärane sümbolvisandite, nt sinilinnukujundi kordamine (ning veidi lapsik, nii ilmoodatav lahendus lõpus), ja ka teatrivõttestik, noh, veidi kristjansmedsilikult mõjuv pronkssõduri kuju väljajoonistamine või sürrid loomtegelased etenduse lõpul, sisse marssiv paraad. Sümpaatne, et hetkiks tekkis selline kooliteatrilik hullus, aga profid näitlejad ja justkui tõsine ja rasketest sümbolitest laetud teema lagunevad segapudruks kätte ära.

Tõsi, punaparaadi toomine lavale/saali nõuab rihtimist-ärategemist, selles etenduses käidi see välja, aga esialgu jääb täitumusest kõva kilomeeter puudu, see on vaid püüdlus, soov: küll soov, mida on aimata-näha, aga enam ammu ei otsi me teatris laval autori soovi, ei pea seda silmadest lugema. Empaatiaharjutused pole esteetilise materjaliga kokkupuutumisel kohustuslikud. Õnneks.

„Aga Karusoo ei paku ka poliitkorrektset, eestluse suhtes „õiglast” ajastu ega kangelase käsitlust. Suur eestlane Valgre ja tema lähimad kamraadid on tublid Nõukogude sõdurid, kiruvad saksameelseid ja kruusi viina julgustusel lasevad desertöörist kaasmaalasele kuuli pähe. Just selline empaatiavõimet ärgitav provokatiivsus on Karusoo sotsiaalse teatri projektide puhul tunnuslik olnud,” kirjutab Meelis Oidsalu.3

Seekord oli laval siiski vaid võimaliku provokatsiooni visandid, käeharjutused. Tõtt-öelda nii palju võimalikkusi, erinevaid luhtaläinud etendusi piilus säält kaosest, et säärase luhtumise kabareena võiks „Laulu” peaaegu õnnestunuks lugeda.

*

Tõsi: etenduse lõppedes tõusis publik püsti ja plaksutas. Mul jäi klomp kurku: ma olen armunud olnud Valgre muusikasse (ja kuidas Sulev Luik seda laulis), Karusool on mind puudutada ja mõtlema sundida õnnestunud, Avandi teekond on olnud põnev, ta suudab ka traagilises rollis seista sääl … Ja ma ei näinud suurt midagi. Ma tahtsin tõepoolest ära minna.
Aga oli ilus suveõhtu, ehk mitte üdini soe, aga ikkagi. Inimesed olid väljas oma ilusates riietes. Ma ei tea, need teatripiletid ei maksnud vähe (aga äkki olen ma õel inimene ja arvan teistest ainult halvasti, et nad psühholoogiliselt kompenseerivad, justkui see kallis-kaunis õhtu hüvitaks luhtunud elamust. Võib-olla see oligi elamus?). Õhus oli õrn, kerge kohvi-konjaki aroom. Mingi dekadentlik elevus ja heledus.

Ju siis kõik õnnestus, ju läeb see materjal tegelikult hästi kaubaks, sel on sihtgrupp olemas. Ja suveks ju kõlbab küll, ilusaks suveõhtuks. Ainult kibestunud-kurjad kriitikud võivad oma väikse jäätükist südame katki mõelda ja siit teatrit otsida. Otsima jäädagi.

1 Veiko Märka, „Ei muusikat, ei muinaslugu” – Eesti Päevaleht 18. VI 2014.

2 Margus Mikomägi, „Märt Avandi: maailmaparandamine on meie ainus ülesanne elus” – Maaleht
26. VI 2014.

3 Meelis Oidsalu, „Raimond Punahabe“ – Eesti Eks-press, 2. VII 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming