Kollased velvetpüksid ei hävine

Ott Karulin

„Treff” on teismeliseea seljataha jätnud ja saanud täiskasvanuks.Rahvusvaheline visuaalteatri festival „Treff” 5. – 8. VI Talinnas. Nelja päeva jooksul külastas etendusi ja klubikontserte üle 2000 inimese. Gümnaasiumi ajal ostsin enamiku oma riietest kaltsukatest. Üks neist asus kohe kooli kõrval ja kuna enamasti olime selle poe püsikunded, saatis kaltsuka omanik meile alati sõna, kui uus kaup Saksamaalt või Rootsist kohale jõudis, et me parimatest paladest ilma ei jääks. Nii jõudsid mu riidekappi ka kollased velvetpüksid. Pidasin neid väga cool’iks, sest need torkasid juba kaugelt silma – väikelinnas kasvavale ning kannatamatult kooli lõppu ja kodulinnast pääsemist ootavale teismelisele oli nende kollaste velvetpükste kandmine ideaalne statement.Kui siis kaua oodatud tudengielu lõpuks algas, pakkisin need püksid loomulikult kaasa. Paar korda ilmutasin end nendega esimesel semestril ka loengutel, kuid tunne polnud enam õige ja ühe pesukorra ajal nühkisin oma velvetpüksid „kogemata” auklikuks ja kasutamiskõlbmatuks.Esmakordselt 2007. aastal peetud „Treff” (pikalt ja üleütlevalt Tallinn Treff Festival) kasvas üsna kiiresti eelkõige noortele suunatud linnafestivaliks: enamiku programmist on varem moodustanud tudengilavastused (või vähemalt on nii tundunud) nii Eestist kui ka mujalt ning teatrit on ohtralt jagunud ka linnatänavaile. Kõik see on taganud suure vaatajahulga: kui esimestel kordadel oli festivali külastusi veidi üle tuhande, siis 2010. aastal ületas see lausa 30000  piiri.1 Nii oli „Treff” ka linnaruumis nähtav, seda enam, et vanalinnas võis festivali ajal peaaegu igal tänavanurgal kohata lilla-roosa-triibulises narrikostüümis festivalimaskotte, kes rahvast valjuhäälselt teatrisse meelitasid. Melu polnud päris nii kõikehõlmav nagu alla saja tuhande elanikuga Avignonis, kus toimub ilmselt Euroopa etenduskunsti valdkonna kuulsaim linnafestival, mida külastab igal aastal üle 120000 teatrihuvilise, kuid Eesti suurima festivalina on ka „Treff” siiani Tallinnas oma kohalolust linnas liiklejaile kirevalt teada andnud.

Nii et sõnadetagi selge?
Eelmisel nädalal peetud „Treff”, järjekorras kaheksas, oli aga hoopis teisest puust: tudengiprogrammist oli loobutud, et tuua vaatajateni 17 visuaalteatri lavastust, neist vaid neli Eestist (kolm festivali korraldava Nukuteatri ja üks Vene teatri repertuaarist). Seni suurimal, 2010. aasta „Trefil” mängiti lausa 63 lavastust ehk tänavu oli programm peaaegu neli korda väiksem. Seejuures oli neli aastat tagasi põhiprogrammis vaid kuus lavastust, sellel korral moodustas festivali mahukaima osa aga just täiskasvanute programm, mille peaesinejana kuulutati välja Philippe Genty trupi „Ära unusta mind” („Ne m’oublie pas”). Ütlen kohe ära, et pean loetletud muudatusi väga õigeks.
Alustuseks võiks siiski viriseda, et programmis saanuks olla rohkem Eesti lavastusi, sest visuaalteatrit tehakse ju meilgi – ja mitte vaid Nukuteatris. Näiteks selleaastastest uuslavastustest sobivad nii Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve „Santa Muerte and the Sun” („Surmapühak ja päike“) kui ka kadrinoormetsa „Siseturism” ja Kerttu Moppeli „Tähelaev” kenasti esindama just visuaalteatrit, rääkimata Cabaret Rhizome’i lavastustest. No ja siin ongi konks – küsimus, kuidas visuaalteatrit defineerida.
Madli Pesti on kirjutanud: „Visuaalteatris pole esiplaanil tekst, vaid pilt. Visuaalteatris saame maagilise, optilise elamuse ning seal jutustatakse lugusid, mis on mõistetavad kõigile, olenemata vanusest, päritolust või elukohast. Visuaalteatrit võib aga defineerida ka liikumise kaudu, mis on peamine lavategevust organiseeriv element ning mille kaudu etendajad edastavad informatsiooni, näitavad suhteid ja emotsioone. Liikumine hõlmab miimi, kõikvõimalikke tantse, žeste, tsirkust, akrobaatikat. Teiselt poolt on visuaalteatris ka maskidega töötamist ning nuku- ja objektikunsti. Seejuures ei pea visuaalteater olema sõnatu.”2
„Trefi” lööklause oli sellel aastal „Sõnadetagi selge teater!” ning enamiku nähtud lavastustest võiks liigitada just nuku- ja objektiteatriks. Definitsioonide täpsus siiski festivalielamust ei garanteeri, seega piirdun siinkohal vaid soovi(tuse)ga, et „Treff” tooks edaspidi Eestisse just võimalikult eripalgelisi visuaalteatri lavastusi ning püüaks programmi haarata ka Eestis tehtava. Siis näeks ehk saalides ka rohkem teiste teatrite näitlejaid ja lavastajaid.

Valmis olla! Läks!
Kui on väidetud, et festivalielamus ei sõltu definitsioonidest, peab tagataskus olema ka positiivne programm. Nii ongi: festival on äärmiselt tänuväärne formaat, sest jääb igale külastajale meelde kordumatu lavastusena, mis sõltub nähtud etenduste järjekorrast ja arvust, varasemast (festivali)teatrikogemusest ning vaatamise hetkel ühiskonnas õhus teemadest, mis köidavad just selle vaataja tähelepanu. Olgu siis järgnevalt kirjeldatud ja analüüsitud lavastus „Minu Treff 2014”  kogu oma nähtu ja konteksti põrkumisest tuleneva subjektiivsusega.

Avastseeniks valisin Akhe „Hr Carmeni” (Venemaa). Valik oli teadlik: neli aastat tagasi vaatasin „Baltoscandalil” sama trupi lavastust „Faust. 2360 sõna”, seega teadsin enam-vähem, mida oodata, ja see tuttavlikkus tundus olevat sujuvaks sisseminekuks „Trefi” festivalimaailma. Strateegia töötas, sest mõlema lavastuse ühisosa – trupi lavastuslik käekiri – on suur: epohhi loonud suurte narratiivide esitamine põhivastanduse kaudu (Carmeni ja Jose armuvõitlus vs. Fausti ja Mefistofelese leping), esitajate pealtnäha ükskõikne, aga tegelikult täpselt doseeritud boheemlusega lavaline olek (rekvisiit võib ju korraks näppude vahelt pudeneda, kuid dramaturgia mängitakse täpselt välja) ning muidugi oma lihtsuses lummavad nipid (põhiosa „Hr Carmeni” tegevusest oli kahe näitleja duell, kus relvadeks tegelasnimede eri viisil kirjutamine – isekirjutava pliiatsiga paberile, liivaga lavapinnale, suitsuga õhku jne).
Vaadates ei saanud aga kuidagi oma silmi näitleja Pavel Semtšenko habemelt: tihe ja süsimust ning veel tegelasel, kellel nimeks Carmen – mis sest, et härra Carmen. Meenus üks teine sarnase habemega mees, kes vaid kuu aja eest fööniskina tuhast tõustes sundis paljusid ahastavalt küsima: kuidas ma teda oma lastele seletan? Conchita Wurstile planeeritud toetusparaad keelati aga Akhe kodumaal ära. Eks Venemaal ole üldse väga palju asju ära keelatud (ropendamine teatrilaval on üks väiksemaid ilminguid, mis tsensuurile hambu jäänud) ning viimastel kuudel olen isegi enam kui korra arutanud (õigemini tuliselt vaielnud), kas lääne kunstnike reaktsioon Venemaa repressioonidele peaks olema boikott (keelduda Alvis Hermanise eeskujul sealsetest gastrollidest) või peaks kontakte toetusavaldusena vene kunstnikele just suurendama ja kasutama oma kunstiteoseid diskussiooni ärgitamiseks (nagu seda tegi Jānis Balodis, kelle lavastuse „Rahvuslik arengukava” märtsis Moskvas antud etendus lõppes üleskutsega jääda pärast etendust saali neil, kes on vastu Venemaa invasioonile Krimmi). Ise olen selles küsimuses seni väitnud pigem boikoti kasuks, mistõttu oli „Hr Carmeni” ja hiljem Peterburi Suure Nukuteatri „Päikesetolmu” vaatamine mulle mu enda põhimõtete kohta äärmiselt silmi avav. Suuga teeb suure linna …
Olen täiesti teadlik, et „Hr Carmen” esietendus juba aastaid tagasi, kui Conchita Wurst püüdis esimest korda pääseda Eurovisioni lauluvõistlusele, kuid jäi Austria eelvoorus teiseks. Seejuures teeb just ootamatu kaastähenduse võimalus (Eestis on just nüüd riigikogus arutusel kooseluseadus, mille pooldajad ja vastased püüavad võidu kirjutada oma tõde kuhu vaid võimalik) kunsti kogemise nii pagana huvitavaks. Nagu ka ootamatud seosed varem nähtud lavastustega.

Kabareekassid ja hirmulood
Plexus Polaire’i „Hämara ooperi” (Prantsusmaa) peategelane on eakas diiva Madam Silva, kes vajab liikumisel abi nii ratastoolilt kui ka oma nukujuhtidelt, kuid kes ühtlasi teab täpselt, mis ta väärt on – ja seda on oi kui palju, vähemalt tema enda arvates. Kui üsna etenduse alguses hakkas see pirtsakas suurilmadaam korraga solvunult oma abiliste peale õõvastava kurguhäälega kräunuma, sest viimastel oli jultumust ta publiku silme eest eesriide taha veeretada, täitis temast vabanenud koha laval mälupilt ühest teisest kabareekassist, kes eelmisel aastal Augusti tantsufestivalil samas saalis üles astus (ja veel aasta varem „Baltoscandalil”) ning keda maailm teab eelkõige stringide ja kontsakingadega kiilaka Lili Handelina. Madam Silvat ja Ivo Dimchevi kehastatavat Lili Handelit ühendab lisaks kabareelikule esteetikale kiindumus süsimusta huumori vastu. Lili Handeli huumor on ehk veidi eneseiroonilisem kui Madam Silva üleolev rahulolu ja läheb viimse veretilgani , kuid risti ei löö neist kumbki ette, kui vähegi saab publikut hirmutada.
„Hämaras ooperis” jutustatakse mõned üsna häirivad lood, millel pole lootustki õnnelikule lõpule: olgu poisiklutt kui tahes nutikas, lõpuks saab jälitaja ta ikkagi kätte ning plikatirtsu kohtumist haiga jääb meenutama vaikselt mere põhja vajuv lapsekäsi. Huvitav, millise reitingu need lood saaksid, kui linastuksid filmina Ameerikas. Huvitav, miks me tajume Ameerikas kehtestatud filmide reitingusüsteemi vähem vaba eneseväljenduse õigust piiravana kui Venemaa ropendamiskeeldu … Kas Eestis peaks ka keegi (kes?) tähelepanelikumalt jälgima, et mõistlikud hoiatused väljas oleksid (näiteks lavastuste puhul, mis mõeldud „kõigile 7+” ja kus pidevalt laval suitsetatakse)?

Mõned visuaalteatri võtted
Madam Silvat need keelud ja käsud siiski ei takistaks, nagu ka teatri Drak lavastuse „Georges Méliés’ viimane trikk” (Tšehhi) nimitegelast, kes suudab üsnagi lõbustavalt isegi surma ninapidi vedada. Neis kahes järjestikku nähtud lavastuses oli mõlemas mitu esteetilist võtet, mis „Trefil” nähtu põhjal võiks korraldajate meelest visuaalteatri juurde olemuslikult kuuluda. Esiteks mitme­dimensioonilisus: nii „Hämaras ooperis” kui ka „Georges Méliés’ viimases trikis” kasutatakse loo jutustamiseks vaheldumisi kolmemõõtmelist lava ning kahemõõtmelist ekraani, millel näitlejate või nukkude abil etendatakse varjuteatrit. Kuna tegevus toimub eeslaval, tekib huvitav olukord, kus just kahemõõtmeline tagasein loob lavalise sügavuse illusiooni, lisades fiktsionaalsele maailmale tegevuspaiku. Mõju on märksa loomulikum kui lavastuste puhul, kus tagahorisondile passiivselt (s.t siin ja praegu etendamiseta) videopilti projitseeritakse. Viimasel juhul jääb see pilt sageli pelgalt illustratsiooniks, nagu juhtus Peterburi Suure Nukuteatri lavastuses „Päikesetolm”. (Teen sellele poeetilisele lavastusele sellest pikemalt kirjutamata selgelt liiga, aga kuna etendusel puudus tõlge ja see oli nähtuist ainus lavastus, mida kandis eelkõige just sõna, siis ei julge korraliku tekstiana­lüüsita siin­kohal rohkem sõna võtta.)
Teiseks lavastusi ühendavaks esteetiliseks võtteks on ulatuslik kehakoomika kasutamine – ikkagi sõnadetagi selge teater ju. Grotesksed muutused miimikas ja stoppkaadris jõulised poosid on olnud teatrikunstile omased hetkest, kui loobuti maskidest. Eks võiks ka teatri ajalugu vaadelda grimasside ja pooside vähendamise (ning nüansseeritud intonatsiooniga samm-sammult tõrjutud deklareeriva kõne) loona ja just seetõttu võib kehakoomika mõjuda XXI sajandi vaatajale veidi vanamoodsa, s.t üleliigse ja ehk kergelt tüütu ja naeruväärsenagi.

Troonil siiski nukk
Kolmas ja olulisim „Trefi” lavastuste ühendaja oli aga muidugi mäng nukuga ehk see, kuivõrd õnnestub näitlejail nukk „ellu äratada”. Seega on aeg printsid ritta seada ja lõpetuseks kõneleda ka festivali peaesinejast Philippe Genty trupist ja nende lavastusest „Ära unusta mind”. Eks see peaesineja väljavalimine üks kahe teraga mõõk ole. Turunduslikult on see muidugi nutikas: saab küsida pileti eest krõbedat hinda ja meelitada saali ka selle osa publikust, kes muudele festivalietendustele ilmselt niikuinii ei tuleks; ka ajakirjanikel on oma tööd lihtsam teha. Seejuures võib see neis, kes võtnud oma festivalikäigu tõsiselt ette, trotsi tekitada – miks peab mulle ette ütlema, mis on kõige vägevam lavastus, tahan ise avastada. Nii pole ka imestada, et „Ära unusta mind” etendust oodates meenutati mitmel pool Vene teatri koridorides möödunud sügisel veelgi suuremalt välja hõigatud Robert Lepage’i „Kuu tagumist külge”, mis valmistas sobimatu mängupaiga tõttu paljudele pettumuse.
Sellel korral oli mängupaik sobiv. Lavastuse avastseenis kõlanud Händeli „Laske mul nutta raske saatuse üle” („Laschia ch’io pianga”) esitaja puänteeritud avaldamine publikule lõi ootused kõrgele. Ah jaa, see on see lavastus, kus pole kohe aru saada, kes on nukk ja kes näitleja, meenus linna pealt kuuldu, kui müstiliselt kiire lavapildi vahetumise järel hakkas lavale voolama inimkujulisi kehasid. Kui aga üsna kiiresti jõudis kohale arusaamine nii sellest, kes laval nukujuhita liikuda suudavad, kui ka lavastaja soovist tekitada põhjamaiselt karge ja tõsise atmosfääri ning mängulise ja humoorika esituslaadiga jutustatud kireloo vastanduse kaudu publikus müstilist meeleseisundit aina samu motiive varieerides, hakkas see kõik kuidagi väsitama. Pole päris minu maitse, võiks siinkohal nentida, ja teemale punkti panna. No olgu, ei hakka sellel korral püsti aplodeerinud publikuga vaidlema – ei kahane minu mõistmatusest nende elamus (ja ei tohikski) ega Philippe Genty suurus.

Hüvasti, teismeliseiga!
See, et mõni „Trefil” nähtud lavastus mind päriselt ei kõnetanud, on märksa vähem oluline kui see, et kahetsen väga, et mul jäid nägemata mõned lavastused, mida festivaliklubis kiideti – eelkõige teatri Blind Summit „Laud” (Suurbritannia) ja Gaspare Nasuto „Pulchinella di Mare” (Itaalia). Kusjuures paras mulle, et tegin sellel korral oma valiku veel eelmiste aastate kogemusest lähtuvalt ettevaatlikult, sest „Treff” ei ole enam see, mis ta oli varem. Palju parem on: programm moodustab terviku ning annab üsna hea ülevaate erisugustest nuku- ja objektiteatri tehnikatest. Ehk lisandub ka teist laadi visuaalteatrit.
Igal juhul on „Treff” oma teismeliseea selgelt seljataha jätnud ja saanud täiskasvanuks (nagu ehk suur osa tema senisest publikustki). Kuigi tänavu võis veel vanalinnas siin-seal kohata lilla-roosa-triibulises narrikostüümis festivalimaskotte, ei imestaks ma eriti, kui neidki ootab sama saatus, mis minu kollaseid velvetpükse, ning järgmisel aastal on ka festivali turundus ja lisategevus programmiga samaealine. Eriti loodan, et Nukuteater kasutab edaspidi „Treffi” julgemalt just katsetamaks teistsuguseid ideid, mille repertuaari võtmises päris kindlad ei olda või mis vajavad publiku peal järeleproovimist. Kaisa Selde, Siim Tõniste ja Ekke Västriku sügisel esietenduva lavastuse „1i” ettenäitamine ei saanuks paremat publikut lootagi ning tekitas palju rohkem elevust ja mõjus märksa loomulikuma festivali osana kui etenduste eel esitatud täiesti eri ooperitest formaalsed sissejuhatused.
Aga mis ma siin ikka virisen, sest kui nüüd päris aus olla, siis pidasid ka mu kollased velvetpüksid vastu ikka julgelt üle ühe semestri ülikoolilinnaski. Üleminekuaegadel on lihtsalt vaja veidi minevikupagasit kaasa tarida, et muutused ei tunduks liiga hirmutavad.

1 Artiklis toodud arvnäitajad on võetud Eesti Teatri Agentuuri publitseeritud teatristatistika aastaraamatutest.
2 Madli Pesti, Visuaalteater kui kunstide sulam. – Sirp 26. IX 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming