Efrose tänapäevasus

Maris Balbat

Ingo Normeti koostatud „Lavastaja kutse” on raamat, mida on raske käest panna. Anatoli Efros, Lavastaja kutse. Valimik kirjutisi teatrist. Koostanud ja vene keelest tõlkinud Ingo Normet. Toimetanud Ene Paaver. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool ja Eesti Teatriliit, 2014. 198 lk.

Raske öelda, kui palju ütleb praeguse noore põlvkonna teatriskäijale Anatoli Efrose (1925–1987) nimi. Kindlasti teavad teda teatri- ja teatriteaduse tudengid ning noored näitlejad, on temast kuulnud, õppinud ja lugenud. Minuealistele teatrist huvitatuile oli ja on omaaegse vene kultuslavastaja nimi ja lavastused olulised, oleme ta lavastusi näinud Tallinna ja Riia külalisetendustel, paljud küllap ka Moskvas.
Lugeda on temast eesti keeles seni olnud vähe. Nüüd on Ingo Normet vene keelest tõlkinud tema teatrikirjutisi ja pannud neist kokku valimiku, mis antud välja pealkirjaga „Lavastaja kutse”. Normet on raamatu koostanud kollaažina Efrose neljast Moskvas ilmunud raamatust: „Proov on mu armastus”, „Lavastaja kutse”, „Teatriromaani järg” ja postuumselt ilmunud, lavastaja abikaasa Natalja Krõmova poolt käsikirjade põhjal koostatud „Neljas raamat”. Normet oli GITISes Efrose õpilane, nii nagu ka Eestis elanud ja lavastanud Mladen Kiselov (1943–2012) ning siin kaks lavastust teinud Riia teatrilavastaja Māra Ķimele (1943).
Eestiga sidus Efrost muudki: kõigepealt tema sõprus Voldemar Pansoga, kellega neil olid GITISes ühised õpetajad; külalisesinemised tema lavastustega Tallinnas, kus neid heatahtlikult ja vaimustusegagi vastu võeti; Efrose enda mitmed külaskäigud Eestisse; tema abikaasa, Moskva teatriteadlase ja -kriitiku Natalja Krõmova tihe side Eesti teatrieluga (kirjutiste ja esinemiste kõrval ka „Hamleti” lavastamine Krõmovalt Ugalas). Nüüd on olnud Eestiga teatrifestivalide kaudu seotud ka Krõmova ja Efrose poeg, Moskva teatrikunstik ja -lavastaja Dmitri Krõmov.
Efrose-raamatu koostamist on Normet oma meeles kandnud aastaid. Küll ei sisalda eestikeelne raamat Efrose kõiki nelja raamatut, vaid neist tehtud valikut. Raamatu esitlusel arvas Normet: kes neid kõiki lugenud oleks! Võib arvata, et Normeti valik on optimaalne, siinset lugejat ja üldhuvitatavust arvestav. Tema sõnul on kõige rohkem välja jäetud näidendite analüüse, eriti neid, mille dramaturgia on eestikeelsele lugejale vähem tuntud. Välja on jäänud ka kirjeldused lavastamisest USAs, Soomes ja Jaapanis, kus on palju võrdlusi vene teatri praktikaga.
Raamat on kütkestav, haarav ja pakub minu arvates huvi mitte ainult teatriinimestele, vaid ka laiemale teatri vastu huvi tundvale publikule. Eeskätt tagab selle Efrose lihtne, selge, liiga spetsiifilist teatriteoreetilist juttu vältiv laad.
Palju räägib Efros oma suhetest näitlejatega, nende suhete raskustest ja võludest. Kord, oma lavastajatee alguses, läinud ta suhted näitlejatega niivõrd puntrasse, et ta sai näitlejaid juhendada vaid peanäitejuhi vahendusel. Ta kirjutab: „Näitlejaid saab laias laastus jagada paksunahalisteks ja nendeks, kellel nahka nagu polekski. Paksunahalisi näitlejaid on leegion. Kahjuks võtavad nad teatris vahel võimust. Kunstile on see väga valus.” Vaimustuse ja peaaegu joovastusega kirjutab Efros aga tarkadest, professionaalsetest, pühendunud näitlejatest: Smoktunovskist, Uljanovist, Giatsintovast, Ranevskajast, Jefremovist. „Hea näitlejaga on rõõm töötada,” kirjutab Efros. „Ta tabab sinu ja partneri mõtteid lennult, täidab lavastaja ettepaneku nagu õhk täidab palli.” Ta meenutab: „Kui ma tegin tööd Ranevskajaga, suutsin vaid endamisi vaimustusest oiata.” Efros imetleb oma lemmiknäitleja Olga Jakovleva vahetuid reaktsioone ja lava­emotsioonide ehedust. Jakovleva mängis Efrose paljudes lavastustes peaosa, minagi mäletan tema fluidumit laval. Pärast Efrose surma olevat Jakovleva näitlejakarjäär kuhtunud.

Ausus ja avameelsus
Seejuures räägib Efros ka iseendasse armunud, nomenklatuursete rollide mängimisest jõhkraks muutunud, kalkuleeriva hingeeluga näitlejast, kes lavastajat enam ei usalda, keda aga Efros lavastajana siiski veel püüab juhtida sinna, kus on töö ja looming.
Efrose raamat kütkestab oma aususe ja avameelsusega. Tema teatrielu ei olnud kerge. Algul saatis teda laim ja sõim, siis saabus tunnustus ja kuulsus, ent ikkagi jäid kestma dramaatilised konfliktid ja mõnede näitlejate reetlikkus, hiljem lisandus loominguline kriisiperiood. Kõige raskemad olid Efrosele kolm viimast eluaastat, kui ta emigreerunud Juri Ljubimovi asemel võttis üle tema teatri Tagankal, kus vastasseis sealsete näitlejatega viis 61aastase lavastaja 1987. aastal viimase, surmava infarktini. Ka oma elu dramaatilisemast poolest kirjutab Efros varjamatult.
Üldhuvitavad on raamatus ka kirjeldused proovidest („Kirsiaed”, „Othello”, „Kuu aega maal”). Jah, Efrosel on raamat proovist kui tema armastusest, kuid ta kirjeldab ka aega, kui ta proovi minekut kartis, kui proov oli piinavalt raske, kui esialgsed ideed proovis ei realiseerunud, kui esietendus ebaõnnestus.
Efros kirjutab ka oma suhtumise muutumisest Stanislavskisse: kuidas ta alguses naeris mõnegi tema seisukoha üle, tahtis kõike uutmoodi teha, hiljem küpsenuna aga nägi mitmete tema mõtete vajalikkust ja paikapidavust. Ta kirjutab sellest, kuidas näitlejad ülehindavad publiku aplausi, märgib, et Stanislavski on maininud – publiku vali reaktsioon ei näita veel midagi. Tihtigi on Efrosele omane paradoksides mõtlemine. Ta kirjutab: „Me armastame üle kõige Moskva Kunstiteatrit. Ja ilmselt oleme meie kõige enam kritiseerinud Kunstiteatri toonast taset.”
Mingi osa raamatust (eelkõige „Teatriromaani järg”) on adresseeritud lavastajatele. Efros avab seal oma töömeetodeid, oma ametisaladusi. Seda, kui tähtis on võidelda stampidega – ka enda omadega –, kuidas ei tohi raisata aega, et jõuda teha vajalikku. Ta rõhutab, kui tähtsad on ootamatud ja üllatavad suunamuutused stseeni sees.
Efros kirjutab ka lavastaja üksindusest. „Piinav üksindus! Kui oled enesekindel ja milleski veendunud – on sõpru palju ja sul on kerge neid usaldada. Kui oled kahtluste kütkes – on raske kedagi usaldada ning avameelitsemiseks ei tundu isegi sõbrad enam piisavalt usaldusväärsed.” Ta kirjutab enda ja teiste lavastajate haavatavusest kriitika puhul. Nii teda ennast kui ka kolleege süüdistas kriitika sageli klassika vääras tõlgendamises. Ta mäletab, milliseid lahinguid peeti omal ajal Ljubimovi „Hamleti” üle. „Me töötasime siis koos ühe telelavastuse kallal ja ma nägin, millises seisus saabus Ljubimov võtetele,” kirjutab Efros. Kümme aastat hiljem pidas kriitika Ljubimovi „Hamletit” juba vaieldamatuks õnnestumiseks. Ka see justnagu vaid lavastajatele suunatud osa tundub mulle nii tänapäevasena kui ka üldhuvitavana, kuigi ma ei tea, kas neid nõuandeid peavad oma kutse jaoks vajalikeks ka praegused lavastajad. Võib-olla on aeg muutnud osa neist „saladustest” juba enesestmõistetavuseks?
Efrose „Lavastaja kutse” on raamat, mida on raske käest panna. Normeti tõlge on hästijälgitav, heas eesti keeles, russitsisme silma ei torka. Kuivõrd raamatu „Proov on mu armastus” katkendeid on varem (1977–1978) Kadi Vanaveski ja Lea Tormise tõlkes ilmunud Kultuuris ja Elus, märgib Normet, et tõlke autorite loal on ta sealt laenanud mõningaid sõnaühendeid. Raamatu pealkiri „Lavastaja kutse” ei ole päris adekvaatne venekeelse pealkirjaga „Proffessija: režissjor”, kuid on tollest isegi pisut mitmetähenduslikum.

Rohkem faktoloogiat
Mida raamatult võinuks veel soovida? Arvan, et pisut faktoloogiat. Praegu ei ole raamatus nimeregistrit, Efrose olulisemaid eluloodaatumeid, tema lavastuste nimekirja koos mängimisaja ja -kohaga, bibliograafiat. On napid joonealused märkused tekstis esinevate isikunimede, teoste ja lavastuste kohta. Muidugi, vene keeles välja antud Efrose-bibliograafia hõlmab mitmesaja-leheküljelise raamatu, seda siia lisada olnuks võimatu ja ka mõttetu. Seejuures on Efrose enda artiklite-intervjuude ja tema kohta kirjutatu eestikeelne osa üsnagi napp, selle nimistu lisamine siia võtnuks vaid paar lehekülge, kui sedagi. Natalja Krõmova neli aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus „Kas te armastate teatrit?” on ära toodud tema Efrose surma järgselt kirjutatud „Veel kord Anatoli Efrosest”, kuigi vene keeles oli olemas juba ka Krõmova pikem ja isiklikum kirjutis oma abikaasast-lavastajast, millest on katkend ilmunud ka Eestis, kuigi mitte eesti keeles, vaid ajalehes Estonija.
Efrose lavastustest võinuks raamatusse lisada kas või need, mille külalisetendused olid Eestis, ühtlasi siis koos toimumisajaga. Muidugi, huviline leiab need faktid üles teatribibliograafiate kaudu, kuid loogiline olnuks siiski koguda need napid andmed siia raamatusse, kui see on kord juba olemas.
Aga võib olla on Ingo Normeti või kellegi teise peas küpsemas hoopis mõte kirjutada raamat Anatoli Efrosest endast, kuhu vastav faktoloogia oleks siis juba suisa kohustuslik. Efrose rikas, dramaatiline, traagilinegi elu vääriks jäädvustamist ka siin, Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming