Millist kujundit teie mäletaksite?

Pille-Riin Purje

Andres Noormetsa lavastatud „Mandel ja merihobu” sulandab üheks naeru ja kurbuse. Pärnu Endla „Mandel ja merihobu”, autor Kaite O’Reilly, lavastaja, muusika- ja lavakujundaja Andres Noormets, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Karin Tammaru, Lii Tedre, Sepo Seeman, Egon Nuter ja Bert Raudsep. Esietendus 26. IV Küünis.

DOKTOR: Alustame siis uuesti. Millist kujundit teie kasutaksite?
TOOMAS: Mind ei huvita kujundid.
DOKTOR: Tõesti?
TOOMAS: Kas selles on midagi imelikku?
DOKTOR: Ei, tavaliselt me lihtsalt püüame niimoodi meile mõistetamatust aru saada. Me kasutame kujundeid ja räägime endale lugusid, et kaosesse selgust tuua, et seletamatut mõista.
„Mandel ja merihobu”

Andres Noormets küsib teatrikriitika teemadel polemiseerivas artiklis (9. V Sirp): „Jutustada ümber emakeelse teatri repertuaaris olevate lavastuste visuaalseid lahendusi – mis on selle mõte?” Eeldan, et küsimus on retooriline ja vastus liiga lihtne, aga vastan siiski, kuidas ma oma elukutsest aru saan. Lavastusi püütakse sõnades jäädvustada seepärast, et teatrikunst on kaduv, parasjagu mängukavas olev lavastus ei jää alles. Ka videosalvestused saavad elusamaks, kui neid vaadates on toeks kaasajas kirjapandu. Juba paar aastat hiljem, paarikümnest rääkimata, loetakse neid tekste kui kirjeldusi võõrastest maadest, kuhu me enam kunagi ei pääse. Iseküsimus, kas keegi veel loeb, aga nii ei ole mõtet mõelda. Mulle ei ole kütkestavamat lektüüri kui kirjeldused lavastustest ja rollidest, mida endal polnud võimalik näha. Teatrivaatleja üks kohustusi on talletada kaduvat olevikku. Nii ma usun, kui kirjutan igast nähtud etendusest ruudulisse märkmikku. Arvutisse sugenevad vastukajad hargnevad käsitsi kirjapandud muljetest, ilma oma käekirja lugemata ei suudaks ma meenutada näiteks Noormetsa paarikümne aasta vältel loodud lavastusi. Niipalju teatrimälu sõnastamisest.
Andres Noormetsa kümmekond lavastust Endla Küünis aastatel 2005–2014 on põnev, otsinguline teekond, isikupärase repertuaarivalikuga, erksalt kujundlik lavastajateater. Näidendeist on vaid üks klassikatekst (Anton Tšehhovi „Kajakas”, 2007), ülekaalus aga algupärandid (Martin Alguse „Janu”, 2008; Urmas Vadi „Ballettmeister”, 2009; Roy Strideri ja Andres Noormetsa „Mässajad”, 2009; Andres Noormetsa „Algus”, 2010; Tiina Laanemi „Nähtamatu maja”, 2012) ning nendega orgaaniliselt liituvad, leidlikult ja põhjendatult kohalikumaks mugandatud Lisa Stadleri „Lõpp” (2011) ning Noormetsa Endla koosseisulise lavastaja etappi lõpetav „Mandel ja merihobu”.
Mõneti eraldiseisvaks, nii temaatikalt kui ka mängulaadilt, jääb Esko Salervo „Vaikus” (2013). Oma terviklikkuses, sugestiivsuses, elulisuse ja tinglikkuse ühtepõimimises on see Noormetsa üks olulisemaid ja õnnestunumaid lavastusi: puudutav lugu, sõjasituatsiooni ajatuks muutev, elu ja surma piire kompav, elavatesse ja surnutesse suhtumist vaagiv. Kahjuks Endla teater kiirustas „Vaikuse” repertuaarist mahavõtmisega. Õnneks tundis Tõnu Õnnepalu „Vaikuse” väärtuse ära ja valis selle draamafestivalile, ehk pikeneb nüüd ta eluiga veel ka Endlas. Tuleks hoolega hoida ja sihiteadliku tööga publikuni viia lavastusi, mida mängitakse sügava hoolimisega ja ansambliühtselt ning mille sõnum aitab elu avaramalt mõista ja tunnetada.
Kaite O’Reilly „Mandel ja merihobu” on mõneti vaimusugulane „Alguse” ja eriti „Lõpuga”: nende kolme lavakujunduseski kordub tuttav lai abieluvoodi, mis annab sõbraliku ja mälu virgutava déjà-vu signaali. Nii „Lõpp” kui ka „Mandel ja merihobu” pole just helge temaatikaga näitemängud: „Lõpu” keskmes on vabal valikul elust lahkumine, „Mandlis ja merihobus” ajutraumad ja mäluhäired. Näidendi pealkiri, mis esimese hooga seostub lastelavastusega, viitab aju piirkondadele. Ent Noormets pole lavastuses keskendunud haigusele, pigem vaadeldakse ja diagnoositakse pingeid inimsuhetes, lähedaste võõrdumist ja võõraste lähenemist. Näidendi sisu võib olla valus, ent lavastuslaadis on määrav kerguse vaim. „Lõpp” kandis žanrimääratlust „tõsine komöödia”. Noormets mainis seda tutvustades: „Naer ja kurbus on niisugused inimloomuse osad, mis ilmselt asuvadki üksteise sees.” Naeru ja kurbust sulandatakse üheks ka „Mandlis ja merihobus”. Selles lavastuses ja mängulaadis on voolava vee tunnetust, mis ei mõju ängistavalt nagu ühe tegelase mälu- või kujutluspilt kellegi uppumisest: mängukergus on tabamatu kui kala jälg vees. Seda toonitab muusika allhoovus; helidega alateadvuse mõjutamine on Noormetsa lavastustele iseloomulik, pealegi on näidendis juttu muusika teraapilisest osast.
Visuaalsest lahendusest. Noormetsa enda lavakujundus loob kaks tegevuspaika: vasakul magamistuba laia voodiga, keskel seinal ekraan, paremal arsti töölaud arvuti ja mikrofoniga. Tänu mikrofonile, mis viib mõtted ka Noormetsa kuuldemängulavastustele, meenutab hooldekeskus raadiostuudiot. See paik omakorda seostub keskendumise, aga ka omalaadse äreva turvalisusega. Minevikus elav Svetlana (Lii Tedre) saab mikrofoni rääkida muinaslugusid ja mõistujutte, aga ka rahunedes hinge tõmmata. Tedre mängib Svetlanat, kes räägib vaheldumisi eesti ja vene keeles, mõtlikult ja usaldavalt. Naise pingestuvad eneseotsingud ja hetkelised naasmised olevikku on avatud täpse, diskreetse tunnetusega. Svetlana tahab, et saladus jääks.
Huvitavalt kaob valguse ja misan­stseenidega piir kahe maailma, tervete ja haigete eluruumi vahel: „toast võib saada haigepalati”, nagu öelnud luuletaja. Kaks maailma sulavad kokku, kui Svetlana mees Toomas (Egon Nuter) tahab naist hooldekeskuses külastada. Toomas seisatab voodi taga, seinal valgusruut kui kujuteldav uks, mis ei avane, ta klopib puust voodiotsa siseküljele, kus Paul ja Saara on uinunud oma magamistoas. Näiliselt turvaline argine elu ja hooldust vajavate haigete maailm ongi üks ja seesama.
Huvitav tegelane on doktor Valmer, kes kuulab ja aitab patsiente, nõustab nende lähedasi. Või siis üksnes seisatab eemal ja vaatleb – ikka hea ja rahustav teada, et ta on kohal. Bert Raudsepa hele-läbipaistva olekuga doktor äratab usaldust, tema patsient oleks julge olla. Vahepeal oli aeg, kui mulle näis, et näitleja Raudsep on kuhugi kaotsi läinud. Ei, mitte siis, kui ta oligi reaalselt väljamaal ära, vaid hoopis siis, kui ta tuli tagasi, aga nägi välja kuidagi hoopis teistmoodi kui  mäletasin. Nüüd, doktor Valmerit jälgides, tundsin, otsekui oleks see vana, tähendab, noor Raudsep  tagasi jõudnud. Kena roll oma leebes hapruses, millele lisandunud elukogemus. Tedre ja Raudsepa partnerlus on napp, tundlik, vastastikku vaistlikult mõistev. Doktoril on mälukaotusega isiklik, perekondlik suhe. Arvutiekraanile ilmuvad sõnad ja mustrid näikse olevat arsti töövahendid. Mõtlema paneb, et doktor kirjutab oma mõtteid arvutisse, ent sisemonoloogi isast kustutab ära. Hiljem ei pane ta seda enam kirja, üksnes räägib. Tähendab, et kõige isiklikumat ei saa ega tohigi sõnastada? Või kirjutatakse see üles käsitsi? Kas arvuti on mälu poolt või vastu?
Kirjutamise teema on tähtis: arst soovitab Paulile (Sepo Seeman) mäluraviks käsitsi märkmikku kirjutamist. Kirjutatut üle lugedes Pauli eneseväljenduses midagi muutubki. Teine oluline ja avar teema on see, mida doktor ütleb oma tekstis: räägime siin raviasutuses lugusid, mõistujutte, kasutame kujundeid, mille kaudu luua seoseid. See on see, milleks on kutsutud ja seatud teater. Praeguse aja üks ohtlikumaid tendentse on kujunditaju taandumine, see teeb meist lameda joone inimesed, ohustab empaatiat, kustutab mälu. Ega ilmaaegu tegelda praegu mitmes lavastuses mälu väärdumise ja katkemise ohuga: näiteks Vene teatri „Armastus ja informatsioon” või R. A. A. A.Mi „Fenomen”. Muide, mälu katkestamist ja kujundi hävitamist kogeb teatripublik ilmselt peaaegu igal õhtul, sest ikka viibib saalis keegi, kes käitub nagu üks naine mu läheduses „Mandli ja merihobu” esietendusel: ta vaatas etenduse vältel korduvalt mobiiltelefonilt kellaaega, valgustades helendava ekraaniga oma ümbrust, katkestades sellel hetkel terviku, lõhkudes loo sees olemise. Kuidas pääseda jõuetusetundest teatrisaalis, kuidas taastada osasaaja vaba hingamine, kui sõltlane telefoni asemel iseennast regulaarselt välja lülitab? Kuidas kaitsta ülejäänud saali ja lava, kuidas ravida neid krooniliselt keskendumissuutmatuid, empaatia kaotanud inimesi?
Seeman mängib lühimäluhäiretega Pauli oma mõnusa, turvatunnet sisendava olekuga, nappide detailide, rahuliku tõetunnetusega, tajudes lavastuse kergusemõõdet kõige pingevabamalt. Kohane on meenutada, et Seeman mängis peaosa ka lavastuses „Lõpp”. Nimelt see eluterve kerge kõrvalpilk ja olemuslik rahu, mis hoovas elust lahkuda soovivast mehest, määras lavastuse helistiku, välistas raskuse vaimu. Enamasti on Noormetsa lavastuste puhul tajutav, et näitlejatele meeldib neis maailmades viibida, et see pole kurnav töö, vaid rõõmus mäng. Algul ajavad Pauli mälulühised saali naerma, mis on ju omamoodi taotluslik – leida õhulisem, humoorikam poolus. Paul on oma reaktsioonides nagu segadusse sattuv laps, seejuures tekib tema argistes situatsioonides tabav üldistus meie igapäevaelu absurdist. Selles suhtes on eriti täpne ja vaimukas stseen, kus Paul satub naise mitmel viisil saadetud-salvestatud korralduste ja signaalide kaosesse: ta püüab iga juhtnööri täita, aga kuna ta lähimälu kustub otsemaid, algab kõik jälle algusest. Paul uurib parajasti ajalehte, kui lauatelefonile helistab keegi Riina, konkureeriva lehe soodusmüügipakkuja. See jabur hetk, see kohatu ja soovimatu suhtlemismuster, tuleb elust enesest liigagi tuttav ette. Niisuguses killustatud kaoses elame päevast päeva, keskendumisraskused on osa me elust, nii me oma „normaalsuses” rabelemegi. Ehk kuluks enesekaitseks ära väike leevendav mäluhäire? Teine kõnekas hetk praegusaja kaugsuhtlemisest. Naine on Pauli hooldekeskusesse vaatama tulnud, aga mees ei tunne teda ära, tema tahab oma tõelisele naisele helistada. Naine ulatabki talle mobiili, mees valib numbri ja ütleb postkasti ilusaid sõnu, mis vahetult, silmast silma, ütlemata jäänud.
Pauli naist Saarat mängib Karin Tammaru. Kahtlemata on haigete lähedased raskemas olukorras, aga siingi saab olulisemaks teemaks egoism lähisuhetes. Kuidas hoolida lähedasest ilma klammerdumata, ilma iseennast kaotamata? Saara reaktsioonid on heidutavad, prognoosimatud. Kohati mängib Tammaru seda kärsitut rapsimist riskantselt, peamine, et rollist ei kaoks imelik kergus nagu ööliblika tiibade pekslemine.
Endast välja mineku hetki tuleb ette ka Toomasel, Svetlana mehel, keda sümpaatse pastelse joonisega kujutab Egon Nuter. Valdavalt on Toomas kannatlik ja mõistev. Ühel hetkel Toomas ja Saara kohtuvad,  leiavad lohutust, nad saavad koos naerda. Eriti täpselt väljendub see Nuteri tegelases: hämmeldunud naer hetkel, kui sisimas tahaks hoopis nutta, aga nutt on üksinda juba läbitud, korraga avaneb võimalus saatusekaaslasega koos naerda, ka iseenda üle, elu aktsepteerides. Näidendi autor on tegelaste kohta lisanud, et Svetlana ja Paul ei ole ohvrid, vaid ellujäänud. Ka Saara ja Toomase ellujäämine sõltub ohvrirollist lahtilaskmisest.
Lavastuse lõpul kohtuvad Paul ja Svetlana hooldekeskuse aias. Astudes lavapoodiumilt maha, võtab Seeman-Paul publiku tooliridade eest pingi ja tõstab lava ette. Nii saab suhteliseks ka piir lava ja saali vahel. Me kõik kohtume hooldekeskuse aias, vaatame vanu puid, viimaks vaatame teineteisele silma. Nagu Paul ja Svetlana, natuke võõristamisi, kumbki oma kahtluste ja hirmude kütkes, kuni hakkavad koos sõbralikult naerma. Samal ajal vaatlevad neid Saara ja Toomas, teineteist hoides ja lohutades, samuti naeratades. Ellujäämise võimalus – tahe ja oskus naerda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming