Mis juhtus pärast Mona Lisat?

Keiu Virro

„Dussaert’i kaasuses” on autorid näinud kurja vaeva jätmaks muljet, nagu oleks teater kadunud. Pärnu Endla „Dussaert’i kaasus”, autor Jacques Mougenot, tõlkija Inge Eller, dramaturg Triinu Ojalo. Mängib Kaili Viidas. Esietendus 2. III Pärnu Endla valges saalis.

Lugesin hiljuti üht vana anekdooti.
– Ega te ei tea, kus Mona Lisa on?
– Mona Lisa on maal.

„Dussaert’i kaasus”, Tallinn, Kumu auditoorium. Lavale astub Pärnu Endla teatri näitleja Kaili Viidas. Laval on laud, mõned raamatud, märkmik, projektor. Projektoriga on jama – alati ju on, vähemalt nii meenub ülikooliaegsetest loengutest. Viidas tutvustab „meile vähetuntud kunstnikku Philippe Dussaert’i”, peamised kunstnikuga seotud sündmused leiavad aset XX sajandi viimastel kümnenditel. Viidas räägib Dussaert’i haigusest, tema õpingutest ja töödest. Tuleb välja, et kunstnik on maalinud terve sarja mõne tuntud teose täpseid jäljendusi, ainult et figuurid on maalidelt kaotatud. Tegemist on sarjaga „Pärast”. Nii on näiteks maalil „Pärast Mona Lisat” näha vaid maastik, sest pärast Mona Lisa lahkumist on alles vaid see. Võite ette kujutada, mis jääb sellisel juhul järele näiteks „Tüdrukust pärlkõrvarõngaga”. Ja nii edasi. Loeng viib välja puändini, mis seostub kohtuasjadega. Umbe huvitav kuulata.
Muide, Kaili Viidase loengu täieliku tühjuse poole püüdlev subjekt Dussaert on suisa nii vähetuntud, et temast ei ole ilmselt suurt keegi kuulnud. Selles ei ole muidugi midagi eriskummalist. Sealsamas Kumuski on samal ajal üleval salapärase läti kunstniku näitus. „Mõni päev enne 19. sünnipäeva 1961. aastal kirjutas Visvaldis Ziediņš oma päevikusse lubaduse, mida järgis kogu ülejäänud elu: „Ma ei näita oma pilte ühelegi inimesele ega osale ühelgi näitusel”.”1 Esimest korda nägi avalikkus tema töid 2012. aastal Riias, postuumsel näitusel. Nüüd on need siis Eestis.
Kui aga vaadata kunsti, mitte kunstniku poole, siis lüngapõhine kunst on üksjagu tähelepanu saanud. Mõned tuntumad näited: Kazimir Malevitši „Valge ruut valgel taustal” – eimiski ei miskis, John Cage’i „4.33”, Yves Kleini näitus „Tühjus”, kus kunstnik eksponeeris tühja galeriid, kus seisis tühi vitriinkapp – kui midagi ei ole näha, siis mis on näituse objekt? Eimiski ei ole muidugi ka Eestist mööda läinud. Neil päevilgi võib sisse astuda EKKMi Köler Prize’i nominentide näitusele ja vaadata, mida mõistab teha Kiwa, kui tal on nothing.
Millegi kunstiks nimetamise puhul pole enam ammu lootust ühelegi selgesti mõistetavale objektiivsele kriteeriumile – kõike võib viia galeriisse ja esitleda kunstina, kuniks seda nii raamistada, või nagu lausub Kaili Viidas oma loengus-etenduses: ainus kriteerium on diskursus. Asi seegi, lõputu ambivalentsus võib vist samamoodi hulluks ajada, nagu täielik vaikus seda väidetavalt teeb. Niisiis, kui hommikul vannitoas hambaid pesen, ei kahtlusta tõenäoliselt siiski keegi mind selles, et võiksin olla kunst. Küll aga võib selles kahtlustada sama tegevat kunstnikku galeriis.
„Dussaert’i kaasuse” puhul ei maksa seejuures takerduda kunstist rääkimisse. Loomulikult, see võib olla lugu ühest kunstnikust või siis lugu kontseptuaalsest kunstist ja selle karidest. Seejuures võib seda aga näha hoopis näitena piiride ületamisest nii teatris kui ka kunstis. Tegemist on ju ikkagi … lavastusega?
Meenub 2011. aastal etendunud „Open Tallinn”, autoriteks Kaja Kann ja Mart Kangro. Üks ja ainus etendus oli vististi Kalevi spordihallis. Sisuliselt oli tegemist spordiüritusega, teatrisündmusena aitasid seda raamistada vaid mõned tähised: see, et autoreiks märgiti tuntud koreograafid ning muidugi nende antud liigitus – „Open Tallinn” oli „teater/multimeedia/reality-show”. Autorid küsisid: „Kui palju mõjutab see, et me teame, mida vaadata, seda, mida me näeme?”2
Ja selles lauses ongi ühenduslüli „Dussaert’i kaasusega”. Selle lavastuse raamistamine sõltub eelteadmistest, mis muudavad etenduste tajumisviisi, või seda, kas tajuda toimuvat üldse lavastusena. Koht, kus „Dussaert’i kaasust” nägin, oli Kumu, vormiks loeng. Kas see varjutab asjaolu, et loen tutvustusest selgelt välja, et tegemist on näidendiga, millel on autor, tõlkija ja dramaturg ning mida esitab näitleja? Kumb pool hakkaks toimuvat raamistama, kui muu võimalik info välja jätta? Kas ma loengus hakkaksin mõnda käsitletavat kunstnikku kahtlustama selles, et teda sugugi olemas ei ole? Aga teatrisaalis?
Kriitik Alvar Loog oli mõne aja eest Sirbis (kahest Rakvere teatri monolavastusest kirjutades) murelik: „Mulle tundub, et postdramaatiline teatridiskursus, milles uuendusmeelsem osa kohalikest teatritegijatest ning -tarbijatest juba pikemat aega elab, on jõudmas oma äärmuslikumates avaldumisvormides ohtlikult lähedale sellele punktile, kus koos draamaga hakkab kaotsi minema ka teater ise.”3
Teatri puhul on mängud piiridel ja piiridega võluvad ja häirivad ühekorraga. Suhtelisus ja selle teadvustamine võib vastuvõttu nii avardada kui ka piirata. Infomüra eksitab. Kunstnik/autor riskib raame andmata sellega, et publik toimuvat ei mõista, ent seejuures võtab enesele võrdlemisi tõhusa kaitsekilbi – kuidas arvustada midagi, mida täpselt nimetadagi ei oska? Kui kriitik paneb toimuva enesele kuidagi paika ja leiab, et sellel ei ole kuigi suurt väärtust, siis autorile jääb alati võimalus öelda, et tore küll, aga see pole ju üldse see, mida ma näitasin. Huvitaval kombel näib ka „Dussaert’i kaasus” suhestuvat Loogi mõtelusega teatri kadumaminekust – mõneti küll risti vastupidise olukorra kaudu. Autorid on näinud kurja vaeva jätmaks muljet, nagu oleks teater kadunud. Aga see peidab end üsna lähedal. Ühes Mona Lisaga.

1 http://www.kumu.ee/et/kylastajale/kalender?view=event&id=1783.

2 http://pardimaelokaal.weebly.com/kaja-kannu-toumloumld-est.html.

3   Alvar Loog, Teatri degradeerumine performance’iks. – Sirp 27. II 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht