Verepisarad su näol on sinu enda kätetöö!

Joanna Karoline Kalm

Estonia „Medea” tugevus on visuaal, paeluvad dekoratsioonid, kostüümid ja liikumiskeel. Rahvusooperi Estonia „Medea”, koreograaf-lavastaja Gianluca Schiavoni, heliloojad Igor Stravinski, Alfred Schnittke ja Dead Can Dance, libretist Marco Gandini, dirigendid Vello Pähn ja Risto Joost, dekoratsioonikunstnikud Maria Rossi Franchi ja Andrea Tocchio, kostüümikunstnik Simona Morresi, valguskunstnik Rasmus Rembel. Tantsivad Luana Georg, Nadežda Antipenko, Abigail Sheppard, Aljona Škatula, Sergei Upkin, Jonatan Davidsson, Jonathan Hanks, Aleksandr Prigorovski, Andrus Laur, Eve Andre-Tuga, Shira Ezuz, Heidi Kopti, Giulia Pagnelli, Eneko Amorós jt. Esietendus 13. III Estonia teatris.

Taas on vaatajal võimalus minna Estoniasse teadmisega, et näha saab nüüdisballetti – etendub Gianluca Schiavoni „Medea”. Selle balletilavastuse visuaalselt stimuleerivates dekoratsioonides, kostüümides ja mõistagi liikumiskeeles on piisavalt nüüdisaegset, ent seejuures on hoitud kinni draamaballeti vormist, sisuline lähenemine on narratiivipõhine ja sisu lähedane VIII sajandil eKr Antiik-Kreekas levinud müüdiga. Üldjoontes võib kõigile asjaosalistele teha sügava kummarduse, tehtud töö on läbimõeldud ja kvaliteetne, küll aga kerkib küsimus, kas ei oleks võinud minna veelgi kaugemale, avardada sisulist ja vormilist poolt, tõlgendada, leida uut fookust?
Müüdis saadetakse Iolkose õigusjärgne kuningas Iason Kolchise piirkonda võimu sümbolit kuldvillakut ära tooma, selleks on tal aga vaja ületada palju takistusi. Siin tulebki mängu Medeia, Kolchise kuninga võlukunsti tundev tütar, kes on Iasonile abiks ja pärast kuldvillaku varastamist koos temaga ka põgeneb. Aastate pärast jõutakse Korintosesse, kus Iason jätab Medeia ning abiellub Glaukega, Korintose kuninga tütrega. Medeia ei lase juhtunul lihtsalt minna, vaid võtab kättemaksuks endalt ja Iasoni kahelt lapselt ning Glaukelt elu. Pealtnäha reetmist täis lugu, kus võitlevateks jõududeks võimuahnus ja armastus: Medeia reedab oma perekonna, aidates Iasonil varastada kuldvillaku, tappes oma poolvenna ja Iolkose ebaseadusliku kuninga – ja seda kõike armastusest. Võimuahnust esindab Korintose kuningas, kes, kuulnud kuldvillakust, pakub oma tütre Iasonile naiseks, kuid ega see näi olevat ka värskele peigmehele vastumeelne. Schiavoni ütleb: „Medeiaks võib pidada kõiki naisi, kes on langenud meeste lubaduste ohvriks, kes on maha jäetud ja keda on alandatud.”
Esmapilgul võib tunduda, et Iasoni puhul on tegemist ikka täieliku seaga, kes on teises nooruses vana uue vastu vahetanud. Tõsiasi on aga, et Iason ja Medeia olid mõlemad põgenikud, kellel puudus soe kodu, kuhu naasta. On ka versioon, et Iason võttis Glauke naiseks vaid selleks, et lastele kindlat jalgealust pakkuda, ning plaanis pidada Medeiat enda armukesena – nii joonistub Iasonist pigem üllas pilt. Paraku ei toeta seda lookäiku fakt, mida on ka Schiavoni lavastuses silmas peetud: Iasoni ja Medeia lastest poleks saanud Ateena kodanikke, sest see oli võimalik vaid ateenlastest vanemate puhul. Sellisel juhul oleks lapsi oodanud linnast väljasaatmine, seega viis ema toime lapsetapu viimaste säästmiseks. Ühtlasi oli see ka võimalus haavata raskelt reeturist armastatut. Nii näemegi viimases stseenis lapsi lebamas verest punaseks värvunud voodilinadel, Medeia liigub verise talitsetud käega üle Iasoni näo, isa pisarad segunevad verega. Žest justkui karjub: „Verepisarad su näol on sinu enda kätetöö!”.
Hoolimata lookesksusest ja traagilisest lõpust pakub esimene vaatus palju mänglevat erootikat, kirge, armastust ning avab silmipaitavalt mao sümboli. Kõige meeldejäävam lavadekoratsioon on kaks roosseina, millest ühel on põimunud kaks valget inimsuuruses madu. Kogu esimene vaatus on kantud usjast liikumisest, naistantsijate kehad väänlevad kõikvõimalikes suundades (meestantsijate liikumine on n-ö korrektsem, nurklikum ja kontrollitum), ka jalad vilksavad nagu salakavala mao keel. Levinud on naiste jalgade meeste kaela taha panek, mis saadab üleoleva, kontrolliva ja erootilise sõnumi – mees on naisel ümber sõrme keeratud. Monoteistlikes usundites sümboliseerib madu seksuaal­iha, mao nahaajamine aga uuestisündi, transformatsiooni, igavest elu ning mao mürki vaadatakse kui tapvat või tervendavat väge. Järelikult võib öelda, et sümbolit kehastatakse väga otseselt, samuti seostatakse madu kätte­maksuhimu ja ootamatu rünnakuga, sest madu ei hoiata ette, kui salvab.
See sobib Medeia tegelaskujuga hästi: kuigi ta on armastav abikaasa ja kahe lapse ema, siis haavatuna ründab ta ootamatult ja surmavalt. Kogu vaatuse vältel jätkub Medeia ümmardajate, amatsoonide (sõjakad vallutushimulised naised) ja argonautide (sõdalased, meresõitjad) mees- ja naispoole vahel flirtiv ning väljakutsuv tants, milles osalevad ka Medeia ja Iason. Viimane püüab saatuslikku naist võrgutada, kuid Medeia on uhke ning laseb mehel enda järele korralikult joosta. Sisuliselt toimub vähe, tegemist on pigem nauditava liikumisega, osapoolte naiivse ja koketse suhtlusega, kus saab jälgida jooniste ja koosseisude kiiret vaheldumist. Kahju on sellest, et mao sümbol kaob teises vaatuses peaaegu täielikult – see oleks võinud olla Medeia liikumises läbiv joon lõpuni, on tema ju nii-öelda peamadu.
Kui esimest vaatust iseloomustavad kirglik punane ja selle varjundid, siis teist vaatust, mille olustik on sünge, pigem helesinine, hall ja must. Kogu müüdi põhitegevus on koondatud sellesse vaatusesse: Iosoni abielu Glaukega, Medeia kannatused ja võitlus halbade mõtetega, Glauke mõrvamine ning Medeia tüli Iasoniga, kurjade vaimude tugev massistseen ja viimaks lapsetapu avastamine. Seda kõike oli üheks vaatuseks liiga palju: vaadata oli muidugi lihtne, sest igav ei saa hakata. Mõne koha peal oleksin soovinud aga rohkem aega tegelaste omapära ja sisemaailma avardamiseks. Lavakujundus lõi kauneid visuaale ja ka võimalusi sellega suhestumiseks ning selle ärakasutamiseks: näiteks Medeia soolos rippusid mitmetest kohtadest laest punaste nööride kogumid, mis viisid mõtte verele või siseelundkonnale. Kahjuks liikus ta vaid mõned korrad neist läbi, haaras neid meeleheitlikult. Ent kui tuua midagi lavale, mis võimaldab kontakti loomist, arendamist, siis oleks nauditav ja värskendav selle teostust näha, muidu jääb katsun-varbaga-vett-tunne, seda enam, et nii oleks saanud näidata veel robustsemalt Medeia ahastust.
Tegemist on nüüdisballetiga, kuid kohati oli mindud sissetallatud rada pidi: hetk, kui Medeiat hakkavad piinama mõrvamõtted, on lahendatud halbade olevustega, kes talle igast küljest püüavad ligi pääseda, teda ümbritsevad ja ta sisse piiravad. Kujund on otsene ja arusaadav, kuid kulunud, ei tundu ehe. Mõistagi on osatäitjate ülesanne raske ja ei saa öelda midagi halba esituse kohta, pigem ei täida stseenid oma olemuselt täit eesmärki – peegeldada Medeiaga toimuvat, mis viib ta sääraste emainstinkti-vastaste tegudeni.
Schiavoni soov on, et publik etenduse lõpus nutaks – tegemist on ju kurva looga. Selleks on tarvis publiku kaasaminekut ja samastumist toimuvaga. Tõstatub aktuaalsuse küsimus. Tõesti, tegemist on kreeka müüdiga, ent inimestevahelised suhted on alati päevakohane teema ja ka mina, kuigi ma pole ema, leidsin ühist oma minevikuga, paraku valdkonnas „mehed on sead”. Ometigi ma ei nutnud ja kõik see paistis kauge minevikuna, väljamõeldisena. Siin peitub balleti paradoks: müüdis, eluloos, legendis, raamatus, mis tahes loos võib näha ja tuua paralleele tänapäevaga, kuid kas ja kuidas jõuab see minevikust pärit sisuliselt sarnane või sama tundmus lavastuse kaudu vaatajani? See on mul balleti puhul alatine küsimus, kuid võib olla, et ülejäänud publikul ei ole niivõrd raske balleti emotsioonidega ühendust leida. Mulle tunduvad suured ekspressiivsed tundepuhangud siiski võõrana.
„Medea” oluliseks tugevuseks jääb lõpuni välja visuaal, paeluvad dekoratsioonid, kostüümid ja liikumiskeel (esimeses vaatuses rohkem kui teises), mis sobis Eesti Rahvusballeti trupile hästi: oli rõõm näha balletti, kus lavakujundus ja kostüüm võivad vähimagi pingutuseta iseseisva kunstina välja paista. Ka muusika oli sobilik, kuigi on kahju, et itaallaste lavastusmeeskonna ja Eesti Rahvusballeti trupi tööd ei saatnud itaalia helilooja looming või koguni eesti ja itaalia heliloojate teosed – oli ju üks eesmärke jõuda kahe rahva sümbioosini. Kas lavastusega ka eestlastele lähedale jõutakse, saab igaüks ise otsustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming