Vastulause: Kõige parem on just kohatu huumor

Pille-Riin Purje

27. märtsil Tallinna Linnateatris tundsin, et teatripäeva pidu on nagu suguvõsa kokkutulek: kohtad nii lemmikonupoega kui ka toda tädi, keda silmaotsaski ei salli, aga kõik on omad. Viimasel ajal teeb valvsaks, kui valuliselt suhtutakse auhindamisse, nominatsioonist ilmajäämisse jne. Tallinna Linnateatri etteasted tuletasid meelde – teater on mäng. Ilma oskuseta iseenda üle naerda kaob mängurõõm – ja see on eluohtlik. Kriitikute etüüdis pärinesid naiskriitiku repliigid minu vastukajast lavastusele „Kassirabal”. Miks peaksin mahlaka sarži pärast solvuma? Oli vaid kahju, et mu koht polnud saalis, kus seda sketši esitati. Naersin südamest, hiljem ütlesin Anne Reemannile aitäh, ajalehe kaudu tänan ka autoreid-lavastajaid! Kriitikute trio oli lahe, ei näe põhjust peeglit kiruda … Andekas parodeerimine eeldab empaatiat, parodeeritav võib olla rahul, et teda peetakse isikupäraseks nähtuseks, kurja ei tee ka eluterve eneseanalüüs.
Tunnen piinlikkust hoopis siis, kui loen kriitikute-kolleegide väiteid: ega mina ei peagi teatrit armastama, mina teatri eest ei vastuta. Milleks üldse kirjutada ja peegeldada, õõnsalt kumiseda ja narrikuljusena kõliseda, kui pole armastust?
Repliigi pealkiri on tsitaat Ott Aardami näidendist „Mee hind”. Oleme töömesilased eesti teatri kanarbikuväljal, kandkem hoolt, et lilled õitseksid, et meie liik välja ei sureks. Unustagem vähemalt pidupäeval stress, tundkem rõõmu kutsumusest, mõelgem mängu päristähendusele. Huumorist, kohatust huumorist eriti, on ellujäämisel tuge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming