Varese vaatlus Pärnu laval

Jaak Allik

On selge, et autor Mart Kivastiku eesmärk on olnud luua Johannes Varese isikulugu, mitte ajastu koondportree või hinnanguline sissevaade kollaboratsionismi olemusse. Pärnu Endla „Vares”, autor Mart Kivastik, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokujundajad Terina Tikka ja Argo Valdmaa, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Triin Lepik, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Priit Loog, Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Ahti Puudersell, Enn Keerd, Arvi Hallik ja Roland Leesment. Esietendus 8. III Endla suures saalis. Kui läheneda Kivastiku ja Komissarovi „Varesele” teatrikriitika kuldreegli järgi, mille kohaselt peaks kriitik rääkima sellest ja ainult sellest, mis oli laval, siis tuleks Pärnu Endla uuslavastuse puhul piirduda vaid kiidusõnadega. Lavastus oli tempokas (kestis koos vaheajaga vaid pisut üle kahe tunni), stseenide montaaž hoogne ja leidlik, psühholoogiline mängulaad vahetus mõjuvate lavastajametafooridega, nägime nii inimlikku traagikat kui ka poliitilist groteski. Liina Undi kujundus ja ajastutruud kostüümid olid silmapaistvalt head ning täpsed, lavaruum oli lahendatud leidliku funktsionaalsusega, kus üleminekud Kadrioru lossist Pärnu randa või Jaroslavli hotellituppa ei tekitanud ei esteetilisi ega ka tehnilisi probleeme. Ajalooliste isikute fotoportreed lavataustana, nagu ka portreegrimm lisas kogu loole vajalikul määral dokumentaalsust.Lavastaja abiga olid paljud näitlejad leidnud ka karakteriloomes tabavaid kohanemisi ning toredaid detaile, mistõttu tegelaste galerii sai värvikas ning nende tegutsemist oli huvitav jälgida. Eriti tahan seejuures esile tõsta Triin Lepiku teenijanna, Sepo Seemani Ždanovi, Ago Andersoni ihukaitsja, Priit Loogi Johannes Semperi ja Lauri Kingi Heiti Talviku. Kummastav oli Ahti Puuderselli Nigol Andresen, kes oli autori tahtel muudetud kurjuse kehastuseks, meheks, kelle sõna kuulas isegi Karotamm. Aga küllap leidub ka fakte, mis võivad anda selliseks lahenduseks õigustuse. Igatahes oli nooruses avangardistlik teatrimees ja vanaduses liberaalne kirjanduskriitik Andresen paljuski teistsugune isik kui juunipöörde järel pukki saanud võimumees. Usutavad rollid lõid etteantud võimaluste piires ka peategelased: Indrek Taalmaa Johannes Varesena ja Karin Tammaru tema abikaasana. Siit aga algabki teema, mille osas tahan eelkõige Kivastikuga polemiseerida ehk hakata omaenda „pisuhända” looma.

On selge, et autori eesmärk on olnud Varese isikulugu, mitte ajastu koondportree või hinnanguline sissevaade kollaboratsionismi olemusse (mida seda lavastust vaatama tulnud publik ehk ootaks). Kuid ka seda eesmärki aktsepteerides tundub mulle pakutud käsitlus siiski liialt lihtsustatuna. Meile näidati Varest kui edevat, pealiskaudset ning oma naise tuhvli all inimest. Veidi liialdades võib öelda, et tema punase valitsuse peaministriks hakkamist põhjendati prouakese suure sooviga Tallinna elama asuda ning enesetappu sellega, et abikaasa ei näidanud üles piisavat mõistmist mehe traagilise olukorra suhtes, kuhu too oli suuresti just naise soovidele vastu tulles sattunud.
Johannes Vares-Barbaruse maailmavaatel ei peatutud või õigemini selle olemasolu lausa eitati. Nägime vaid seda, et ta maailmasõja puhkedes eelistas ilmselt venelasi sakslastele, kuid 1939. aastal ei saa ju seda ei talle ega ka suurele osale samamoodi valinud vasakpoolsele intelligentsile sugugi üheselt ette heita. Sellise eelistuse põhjenduseks ei pakutud  seejuures mitte läbimõeldud ettenägelikkust või traagilise paratamatuse tunnetamist, vaid pigem kirjanikuedevust, mis osteti ära tema luulele tõotatud venekeelsete massitiraažidega. Isegi Varese komparteisse astumise oleks nagu initsieerinud abikaasa rumal vaimustumine ilusatest uutest parteipileti-piltidest. Kindlasti teab Kivastik Varese elulooseikadest rohkem kui minutaoline kriitik, kuid sellel juhul on ta teadlikult maha vaikinud Varese loobumise Vabadusristist 1920. aastal, mille põhjuseks ei saanud kindlasti olla naise edevus, nagu ka hilisema selge vastuseisu vapslusele või ka 1935. aastal ilmnenud heakskiidu elukorraldusele Nõukogude Liidus.
Kui Emilie Vares poleks nii kirglikult olnud tüdinud Pärnu-elu igavusest, siis ehk poleks tema mehest tõepoolest saanud peaministrit, kuid vaevalt et Eesti saatus oleks sellest muutunud. Ning Semperi, Kruusi, Andreseni, Rummo, Samma ja paljude teiste juunipöördega kaasa läinud haritlaste valikuid me nende naiste tujudega vaevalt saame seletada. Sestap julgen kahelda, et ka Varese valikutes oli tema edevusel ja abikaasa kapriisidel just otsustav osa. Pigem pole autor lihtsalt soovinud tegeleda põhimõttelisemate asjadega ning ka küsimusega, kas ja kui suur oli tollel ajal üldse analüüsivõimeliste inimeste (ja ka konkreetselt Johannes Varese) tegelik valikuvabadus, mida ei määranud kindlasti ära vaid lihtne müüdavus.
Mind on alati pannud imestama, kui ruttu ja kergelt läksid paljud (nende hulgas, muide, ka 1944. aastal Rootsi põgenenud) vaimuinimesed kaasa praegu meile täiesti mõistusevastaselt rumalana tunduva propagandaga ning hakkasid kohemaid vorpima artikleid, oode ja teatrilavastusi uue võimu toetuseks. Mis tunde ja pilguga vaatas intelligentne arst ja andekas poeet oma ülisuurt portreed Vabaduse platsil või lasi ennast õhku loopida Vene sõduritest sisuliselt ümber piiratud riigikogu saalis? Need aktid pidanuks ju olema eestlase loomusele ja ajalootraditsioonile täiesti võõrad ning mõistusega inimesele lihtsalt vastuvõetamatud. Oli see nahahoidlik hirm või paratamatuse tunnetus? Kui palju oli selles õigustust, et kui „mitte mina, siis saaks ju veel hullem” ja sellest tulenevat teadlikku eneseohverdust?
Mul puudub vastus neile küsimustele. Paraku ei anna vastust ka Kivastiku näidend ning sellest tulenevalt ka Komissarovi üsna autoritruu lavastus (kuigi tuleb tunnistada, et tekst oleks võimaldanud ka psühholoogilisemat lähenemist, lavastaja on valinud aga grotesksema ja sellevõrra ka klišeelikuma). Siin pole asi mitte üksi minevikutõe lihtsustamises, vaid ka tulevikujärelduste tegemises. Loodame, et keegi meist, ei riigiisad ega vaimuhiiglased, pea kunagi enam seisma sama situatsiooni ees, kui oli 1939.-1940. aastal. Paraku ei aitaks meid sellel juhul kui tahes suured kaitsekulutused, sest teovõimsamat armeed (naabritega võrreldes), kui meil oli tollel ajal, ei suudaks tänane Eesti mis tahes kulutustega luua. Siis ei elanud Eestis ka (meie enda „targa” integratsioonipoliitika tulemusena tekitatud) üha suurenevat hulka naaberriigi kodanikke. Seetõttu ei väsi ma kordamast, et meie psühholoogilise kaitse mehhanismides peaks olema ka koht „kollaboratsionismikursusel”, ikka selle nimel, et tõepoolest säiliks eesti rahvas, keel ja kultuur läbi aegade. Minevikus toimunu, ka Varese elukäigu traagika targal ja erapooletul süvaanalüüsil, kus ühe hüpoteesina oleks koht selliselgi järeldusel, et võib-olla ta tõesti ohverdas enda selle nimel, et me praegu saame vabalt ja eesti keeles neist asjust rääkida.
Endla teatri huviga jälgitavas lavastuses pole aga kahjuks sellist eesmärki seatudki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming