Õnnetuse hind

Nikolai Hrustaljov

Ivan Strelkin on lavastanud „Bernarda Alba maja” kui poeedi kirjutatud näidendi. Vene teatri „Bernarda Alba maja”, autor Federico García Lorca, lavastaja Ivan Strelkin, kunstnik Jekaterina Malinina (Peterburi), kostüümikunstnik Sergei Illarionov (Peterburi), helilooja ja arranžeerija Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Lidia Golovataja, Lilia Šinkarjova, Anna Markova, Natalja Dõmtšenko, Marina Malova, Tatjana Kosmõnina, Anastassia Tsubina, Jelena Jakovleva, Tatjana Manevskaja, Oleg Rogatšov, Sergei Furmanjuk, Aleksandr Žilenko ja Artjom Garejev. Esietendus 27. II Vene teatri suures saalis.

XX sajandi ühe silmapaistvama lüüriku Federico García Lorca „Bernarda Alba maja” uuslavastusest Vene teatris tasub rääkida kas või juba sellepärast, et lavastaja Ivan Strelkin on lugenud seda näidendit, mis autori sõnul põhineb tõsielul, just nimelt kui poeedi kirjutatud lavateksti – kõigi sellest tulenevate teadasaamiste ja möödapanekutega.
Lavastus ei saanudki tulla eriti realistlik, sest selles polnud võimalik mööda hiilida näidendi romantilistest paisutustest, ning kuivõrd romantika riimub vältimatult armastuse ja lummusega, siis tuleb alati olla valmis kohtuma millegi ootamatu, ebahariliku ja isegi üleloomulikuga. Olgu selleks või korduvalt lavale ilmuvad sihitult rändavad caballero’d, kes meenutavad Bernarda Alba maja noortele naisasukatele, et nende kindluse tihke laudtara taga on kaheksa-aastasest leinast palju huvitavamat. Õigupoolest, lubatu ja lubamatu igavene konflikt teebki Federico García Lorca ligi 80 aastat tagasi kirjutatud loo hispaania provintsielust nüüdisaegseks.
See võib tunduda imelikuna, ent vaatamata dramaatilisele süžeele, mis algab surmaga ja surmaga ka päädib, jutustab Strelkin tegelikult meile väga hella loo. Armastus oma tütarde vastu ja see, kuidas ta armastust mõistab, sunnib Bernardat olema paindumatu, käituma tütardega omal moel karmilt. See, kui raskelt elab ema üle oma karmust, ongi võib-olla peamine, mida Lidia Golovataja tahab oma rolliga meile öelda. Muide, oma tütardega karmile Bernardale ei tule isegi pähe, et kunagi võidakse tedagi hoida teistest eraldi luku taga, nagu praegu on tehtud vanaema María Josefaga, keda isegi autor nimetab hullumeelseks. Lilia Šinkarjova mängitud María Josefast saab lavastuse lüüriline kontrapunkt. Oma lopsakuses totralt mõjuvas vanas laulatuskleidis ja sama totras viltu lükatud looris ilmub vanaema – kes teab, kuidas luku tagant põgenema pääsenuna – korraks pisut enne finaali eeslavale, valge talleke kätel ja lihtne lauluke huultel, meenutades ootamatult üht teist hullumeelset, kelle armsam maha jätnud – Opheliat.
Eriti just naistekesksetes lavastustes kohtab palju motivatsiooni, tegude ja suhete sasipuntraid, mida meestel ei tasuks isegi üritada lahti harutada. Lisaks emale ja vanaemale elab majas veel majapidajanna La Poncia, peaaegu pereliige ja perenaise alatine oponent, samuti käib külas naabrinaine, kelle käest kuuleb kohalikke uudiseid, ning lõpuks Bernarda viis vallalist tütart, kellest noorim Adela on 20aastane ning vanim Angustias 39aastane. Just talle, kõige vanemale, kes on kaotanud lootuse mehele saada, kuid kellest pärast isa surma saab ootamatult peamine pärija, naeratab lõpuks õnn: välja ilmub peigmees, mis võib tähendada pulmi. Siin on Strelkin otsustanud olukorda teravdada, andes pikalt meheleminekut ootama jäänud vanatüdruku rolli Anna Markovale, asetades nii tema tegelase enam-vähem võrdsetesse tingimustesse teiste, noorusest ja kütkestavusest säravate õdedega. Kui nad naasevad matuselt ja heidavad endilt mustad kurvad kleidid, ilmuvad nende alt nähtavale eredad ja mitmevärvilised rõivad. Kuigi Bernarda juba teatas õdedele neid ees ootavast kaheksa aastat kestvast leinast ja ka Angustiase tulekul pulm pole mingi nali, vaid tõsine asi, läheb elu ikkagi edasi. Tüdrukud latravad lakkamatult, katkestavad üksteise juttu ega malda paigal istuda … Ent kuskil õige lähedal ootab oma tundi imelik, erisuguseid kujusid võttev kogu, kehastades saatust ja läheneva õnnetuse paratamatust. Õnnetus on juba väga lähedal. Kuid Strelkin ei suuna jõuliselt ega valmista vaatajat ette selleks, mis juhtub finaalis: sündmused rulluvad edasi, muundudes kohati farsiks, ning kui on tarvis valida tagasihoituse ja riski vahel, eelistatakse riski. Ja mida läheb maksma foto päevavalgele ilmumise stseen, millel on ette nähtud mängida süžee arengus saatuslikku rolli.
Lahendus, nagu ette nähtud, saabubki lõpu eel. Vanema õe Angustiase lootusel pole määratud täituda; Tatjana Kosmõnina mängitud Martirio, kelle teos võib näha pigem meeleheitlikku žesti kui mõttetut katset vallutada Pepe, ei saa ega poleks kunagi saanudki meest endale; sellesama Pepe maha jäetud Adela, kelle mängib liigutavaks Anastassia Tsubina, paneb aga loole traagilise punkti. Vaidlus lubatu ja lubamatu vahel on taas kord ammendunud – ja nagu ikka, võidab elu proosa. Üksnes Bernarda jätkab oma harjumuspärast juhtimist ja jagab käske, kuid tema hääles kõlab nüüd abitus. Selle perekonna elus muutub midagi nüüd kindlasti, õnnetuse hind oli liiga kõrge. Tundub, et Vene teater on leidnud oma võtme, millega avada poeedi kirjutatud näidend.

Tõlkinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming