Heili Einasto, tantsulavastuste auhinna žürii esinaine

Tantsuteatri 2013. aasta auhindade žürii tõdes üksmeelselt, et läinud aasta oli tubli keskmine. Rõõm oli näha kogenud tegijate Kristina Paškeviciuse ja Krista Kösteri koostöö jätku „Detoxis”, Paškeviciust lavastamas Ülle Tomingale „Ma armastasin jaapanlast” ja Kösteri džässtantsulavastust „Blue”, Mart Kangrot suure pühendumisega jätkamas juba sissetallatud rada selge kontseptsiooniga lavastustes „Homset oodates” ja „Samm lähemale” või Zuga Ühendatud Tantsijaid tegemas koostööd noorema põlvkonna esindaja Karl Saksaga lavastuses „ZUGA teab tõde”.

Tantsuteater Fine 5 läinud aastal uuslavastust välja ei toonud, kuid hoidis repertuaaris „Mandalat” ja „Enne kui minna ma ütlen … ”, kaasates viimasesse uustulnukana trupi pikaaegse tantsija Endro Roosimäe. Viimane jäi veenva ja küpse rolliga meelde ka Oleg Titovi lavastuses „Preili J”.
Nüüdistantsu vallas on tantsijatööd jäänud sageli tähelepanu alt välja, kuna pikka aega on lavastuste põhirõhk olnud mujal kui liikuval kehal. Küllap on liikumismõtlemine tagasi tulemas, sest tähelepanu pälvisid ka noored tantsijad Xenia Rudakova ja Sigrid Savi, kes nüüdistantsu valdkonnas esitasid täpselt dramaatilisi rolle ning edastasid värvikalt tantsulist narratiivi. Ereda lavalise isiksusena ja koreograafina, kes edastas „Tzioni” ideid oma keha ja liikumise kaudu, paistis silma Rene Köster, üks Kristallkingakese auhinna laureaate.
Esituslik pool sai saatuslikuks Cabaret Rhizome’ile, mille Johannes Veski ja Päär Pärensoni lavastuse „Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured” originaalne, entsüklopeediline lähenemine tantsule oli tõsine auhinnakandidaat eelkõige just omapärase lahenduse ja muljetäratava eeltööga liikumismaterjali tausta kallal. Kui tantsijad – lisaks lavastajaile ka Joonas Parve ja Anatoli Tafitšuk – oleksid teinud suuremat tööd liikumismaterjali repeteerimisega ning kaasanud repetiitori, oleks laureaadi valik olnud ilmselt tunduvalt raskem.
Nii jäigi sõelale Kristjan Rohioja „Electronic City”, mis oli heas mõttes koreograafiline üllatus. Žürii tõstis esile lavastuse kui terviku, mille selge kontseptsioon oli teostatud puhtalt nii liikumises, Ago Sootsi ja Maiken Schmidti esituses, Indrek Palu loodud ja esitatud muusikalises ning Sander Põllu valguskujunduses. Lavastuse lihtsas, aga mõjuvas liikumiskeeles suudeti veenvalt edastada inimsuhete keerdkäike ja mängida suureks detailid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming