Luule Epner, sõnalavastuste auhinna žürii esinaine

Sõnalavastuste žürii töö ei olnud lihtne, sest nominendid olid seekord võrdlemisi võrdsed, mingeid mõõteriistu objektiivsete pingeridade moodustamiseks kunstis aga teatavasti pole. Seitsmeliikmeline žürii, mis on kokku pandud erisuguse maitse ning mõtteviisiga kriitikutest ja praktikutest, langetab otsused hääletamise teel, muidugi pärast arutamisi ja vaidlemisi. Tasa­vägisust näitab asjaolu, et kui žürii kõigepealt punkte jagas, siis said mõneski kategoorias kolm-neli nominenti vähemalt ühelt liikmelt maksimumpunktid, s.o eelistused hajusid. Vaidluste järel jõuti lõpuks siiski üsna rahumeelselt statuudis nõutava tulemuseni: laureaat peab pälvima üle poole žüriiliikmete toetuse. Selle selgituse moraal võiks olla: põrmugi pisendamata laureaatide saavutusi, ärgem unustagem ka teisi nominente.

On tuntud tõde, et eesti teatris on palju häid näitlejaid. Lavastajaauhinna ja eriauhinna nominentide nimekiri näitab, et puudust pole ka tugevatest lavastajatest, nii noortest (nagu Lauri Lagle, Kertu Moppel) kui ka kogenutest. Kogenud lavastaja Madis Kalmet tegi möödunud aastal kolm lavastust, mis kõik köitsid žürii tähelepanu. „Titanicu orkester”, mis kandideeris ka aasta lavastuse nimetusele, oli mulluse suveteatri tippe: põnev dramaturgia, mis suurepäraselt sobitatud mahajäetud Tapa jaamahoonesse, ja tihe ansamblimäng (mitu näitlejaauhinna nominatsiooni). Läbimõeldud režii ning peentöö näitlejatega vääristavad ka „Leegionäride” ja „Kassirabal” lavastust. Kalmeti lavastustes käsitletakse keerulisi ja tõsiseid teemasid lihtsustamata, see on kõrgemat klassi psühholoogiline teater.
Ene-Liis Semper on stabiilselt suurepärane kunstnik, nagu tõendavad ka mitmed nominatsioonid ja auhinnad varasemail aastail. Eelmise aasta kolm kujundust teatri NO99 lavastustele („Iga eht südamelöök”, „Ilona. Rosetta. Sue” ja „Enesetapja”) on žürii meelest otstarbekad, elegantsed ja visuaalselt mõjuvad. Semperi kujundused on rohkem kui huvitav etenduskeskkond, need loovad võrdjõuliselt režiiga lavastuse kui terviku esteetikat ja tähendusi.
Ka naisnäitlejate auhinnad ei tohiks tulla üllatusena: nii Kersti Heinloo kui ka Marika Vaariku osatäitmisi on viimastel aastatel nomineeritud, nad on kahtlemata kõrgvormis. Kersti Heinloo mängis lavastuse „Preili Julie” väga nõudlikku, keerulise psühholoogiaga nimirolli jõuliselt ja huvitavalt; žürii arvates õnnestus tal end avada uuest küljest. Marika Vaariku kohta on kirjutatud, et ta julgeb olla radikaalne, mitte karta piinlikkust ja häbi, vaid avada inimese kõige vastuolulisemaid külgi. Kõik see kehtib osatäitmiste galerii kohta lavastustes „Iga ehtne südamelöök” ja „Ilona. Rosetta. Sue”. Ta jääb silma ja meelde, kuid on ühtlasi tundlikult partnerit tunnetav ansamblinäitleja.
Küllap võib aga üllatada, et mõlemad meesnäitleja auhinnad läksid Ugalasse. Teiselt poolt näitab see jälle kord, et väga häid näitlejaid on igas Eesti teatris, mitte ainult pealinnas. Ugala trupi tugevusest annavad tunnistust näitlejaauhindade nominatsioonid mitte ainult tänavu, vaid ka eelmistel aastatel. Nüüd pälvis Meelis Rämmeld kõrvalosatäitja auhinna kahe omanäolise, meeldejäävalt mitmeplaanilise rolli eest: eestiaegne kooliõpetaja Tuvi „Sajandis” ja vene intelligent Nikolai Ogarjov „Utoopia ranniku” III osas. Peeter Jürgensi vanaisa „Vanades ja noortes” on peetud ta elu parimaks rolliks. Ei julge kinnitada, ent  uue kvaliteedina näitleja loomingus tundus see žüriile tõesti. Niisugust sisemist intensiivsust, kirgast ja puhast mängu kohtab harva.
Sõnalavastuste  žürii annab välja ka Kristallkingakese auhinda. Selle määramine Pääru Ojale oli žürii kõige üksmeelsem otsus.
Nominentide suhtelist võrdsust saab muidugi tõlgendada mitmel viisil. Aasta 2013 ei toonud väljapaistvat tipplavastust, mis korjanuks auhindu mitmes kategoorias; ka aasta lavastus leiti seekord muusikateatrist. „Utoopia” triloogia, millest ehk oodati suursündmust, jäi lavastuseti siiski ebaühtlaseks, ehkki nominatsioone jagus kõigile osadele. See mõte näitab aga n-ö püramiidi aluse laiust ja kindlust. Nominatsioone jagus tervelt 14 teatrile või üksikprojektile.
Taas leidis kinnitust, et meil ei ole teravat vahet pealinna ja provintsi, repertuaari- ja projektiteatri, suve- ja talveteatri vahel – kunstiliselt tugevaid lavastusi luuakse igal pool. Ka stiilide-laadide seisukohast on pilt rõõmustavalt mitmekesine. Sellele tahtis žürii tähelepanu juhtida eriauhinna nominatsioonidega: viis lavastust, igaüks ise moel ebatraditsiooniline, näitavad eesti teatri liigirikkust. Tõepoolest, kõik need lavastused olid hääletamise alguses vähemalt ühe žüriiliikme esimene eelistus. Kokkuleppele jõuti „Tiina Tauraite traktori” suhtes: väga sümpaatselt esitatud lugu sellest, kuidas näitleja õpib ära kaunis teatrikauge põllumehe­ameti. Küllap on too liigirikkus põhjuseks, miks eriauhind edaspidi kaob, loovutades koha uuele, teatriliikideülesele auhinnale, millele võinuks kandideerida mõnigi tänavu esile tõstetud lavastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming