Kunstiline iseväärtus versus põnev projekt

Anneli Saro

Kui teatrilavastusel on enamasti ka mingi iseväärtus, siis nn põnevad projektid põhinevad tihti publiku vastuvõtuvõime ja reaktsioonide proovilepanekul. Helsingi Linnateatri „Seltsimees K”, autor Edvard Radzinski, tõlkija Teemu Kaskinen, lavastaja Roman Viktjuk, koreograaf Vladimir Anossov, lava- ja kostüümikunstnik Vladimir Bojer. Mängivad Esko Roine, Asko Sarkola, Miika Alatupa, Raine Heiskanen, Juha Jokela, Vappu Nalbantoglu jt. Esietendus 23. I Helsingi Linnateatri suures saalis. Helsingi Linnateatri „Võrgus”, autor Gunilla Hemming, tõlkija Liisa Urpelainen, lavastaja Milko Lehto, lava- ja kostüümikunstnik Markus Tsokkinen. Mängivad Niko Saarela, Rosanna Kemppi, Matti Laine, Tiia Louste, Sauli Suonpää, Jari Pehkonen, Saska Pulkkinen jt. Esietendus 12. XII 2013 Helsingi Linnateatri Pasila stuudios. Soome Rahvusteatri „Kuningas sureb”, autor Eugène Ionesco, tõlkija Reita Lounatvuori, lavastaja Minna Leino, kunstnikud Kati Lukka ja Camilla Nenonen, kostüümikunstnik Pirjo Liiri-Majava. Mängivad Jukka Puotila, Marja Salo, Markku Maalismaa, Paula Siimes, Minka Kuustonen ja Tuomas Rinta-Panttila. Esietendus 4. XII 2013 Willensaunas. Helsingis elades olen otsinud huvitavaid kullaprooviga teatrilavastusi, sellised, mis oleksid kunstiliselt hästi tehtud ja seejuures temaatiliselt põnevad. Need kriteeriumid määratlevadki tavaliselt nn teatrikunsti peavoolu, hea teatri. Soome pealinnas leidub muidugi ka kõikvõimalikke põnevaid projekte, millest saab hea ülevaate näiteks Helsingi pidunädalatel või festivalil „Baltic Circle” (vt Mai Söödi ülevaadet jaanuarikuises Teater. Muusika. Kinos). Kui teatrilavastusel on enamasti ka mingi iseväärtus, siis need nn põnevad projektid põhinevad tihti publiku vastuvõtuvõime ja reaktsioonide proovilepanekul, st publikust saab esituse orgaaniline osa. Mõlemal teatriliigil on oma spetsiifika ja raske on automaatselt üht teisele eelistada, kuid eelöelduga tahtsin kaardistada oma teatrimõõdikud, mida kõnealuste lavastuste analüüsimisel ka kasutan.

„Seltsimees K”. Külalislavastajaid ei käi Soome teatrites just tihti ja sellel taustal torkaski silma skandaalse ukrainlase-venelase Roman Viktjuki värske töö Helsingi Linnateatris „Seltsimees K” (esietendus 23. I). Eestis, täpsemalt Vene Draamateatris, on ta toonud lavale Fjodor Sologubi „Väikese saatana” (1983) ja Andrew Lloyd Webberi muusikali „Päikeseloojangu puiestee” (1998). Roman Viktjuki teater on andnud Eestis korduvalt külalisetendusi, „Markii de Sade’i maskeraadi” mängiti alles eelmisel sügisel Nokia kontserdimajas. Mitte vähem kuulus pole ka „Seltsimees K” teksti autor Edvard Radzinski. Nõukogude ajal pälvis ta palju tähelepanu näitekirjanikuna, nt Arne Üksküla lavastas tema „104 lehekülge armastust” (Rakvere teater, 1966), Evald Hermaküla „Kohtu pärast balli ehk Lunini” (Vanemuine, 1981), Eino Baskin „Kena naise lillega” (Vanalinnastuudio, 1988) jpt. Hiljem sai temast aga märkimisväärse hulga biograafiliste romaanide autor. Ka eesti keelde on tõlgitud Radzinski versioon Napoleoni, Aleksander II, Nikolai II, Rasputini ja Stalini eluloost.
Mitte vähem tähelepanuväärne pole ka Seltsimees K ise ehk Otto Wilhelm Kuusinen. Neil, kes on kunagi lugenud NLKP või Nõukogude Liidu ajalugu, on see nimi ehk silma jäänud. Kuusineni teenete loetelu kommunismiehitajana on nii pikk, et siin võiks ära mainida vaid selle, et ta oli aastail 1911–1917 Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei Täitevkomitee esimees, üks Soome Kommunistliku Partei asutaja, aastatel 1921–1939 üks Kommunistliku Internatsionaali täitevkomitee sekretäridest ning pärast sõda NSV Liidus mitmel kõrgel parteilisel kohal, ka Stalini ideoloogiline nõustaja. Kuusineni vastuoluline roll Soome ja Nõukogude Liidu ajaloos selgitab, miks Helsingi Linnateater tellis temast Radzinskilt näidendi.
„Seltsimees K-s” jutustavad surivoodil Kuusinen (Asko Sarkola) ja teda vaatama tulnud eksabikaasa Aino (Vappu Nalbantoglu) peategelase eluloo. Aasta on siis 1964 ja tegevuskoht Moskva. Aino on vahepeal 17 aastat spioneerimises kahtlustatuna Nõukogude vanglas istunud ning süüdistab teda kogu etenduse jooksul konformismis, mis takistas Kuusinenil nii oma naise, poja kui ka sõprade kaitseks välja astuda, et vältida nende tapmist või vanglasse heitmist. Seltsimees K ennast eriti ei kaitse, rohkem jutustab sündmustest või vaikib. Mõlemad esitavad oma teksti otse saali, kusjuures Aino teeb seda rõhutatult ekspressiivselt ja käsi ringutades. Punases ülipikas kleidis tantsiskledes mõjubki ta rohkem sümbolkujuna, üle maa rulluva vasakpoolsuse ja revolutsioonina. Hiljem, mehes ja sotsialismis pettunult, vahetab ta kleidi valge vastu, muutudes ise märtriks ja siis lepitavaks surmaks.
Teine suhteliin sõlmub Kuusineni ja Stalini vahel. Nimetan selle tegelase tinglikult Staliniks, sest kavalehe järgi esitavad teda neli eri näitlejat, kes mängivad ka muid rolle, nii et alati ei ole selge, kes keda esitab. Stalini pluraalne tegelaskuju ja tema ülisuur peata ausammas keset lava (keelt näitav pea vedeleb pisut eemal) sümboliseerivad ilmselt inimnäota võimu ja ideoloogiat, kuigi ausamba parem käsi on siiski isikupäraselt mantli hõlma vahel. Stalin on mängitud groteskseks ja tema suhe Kuusineniga homoerootiliseks. Selle taustal ei pane imestama, et Teises maailmasõjas Soome iseseisvuse välja võidelnud 70aastast Mannerheimi kujutatakse jalgpalli mängiva ja inimkaotuste pärast lapselikult nutva poisikesena. Stalini kõrval jääb Kuusineni ajalooline roll täiesti arusaamatuks või olematuks, sest enamasti esineb ta vaid kuulaja või sündmuste vahendajana, enda panust nendesse varjates. Ajaloodokumentide valguses on see üsna üllatav interpretatsioon, mis pani soome vaatajad ka õlgu kehitama.
Võõritav on ka „Seltsimees K” lavakujundus: tänapäevane jõusaal drenažööridega, millel võtavad dramaatilisi ratsanikupoose Suomi-kirjaga sini-hallides dressides „Soome-poisid” (lava ja kostüümid on kujundanud Vladimir Bojer). Algul tähistavad nad Nõukogude Liitu põgenenud soome vasakpoolseid, kuid aegamisi, kui saab selgeks, et kõik Kuusineni lähedased ükshaaval kõrvaldati, saavad neist lihtsalt statistid, kordeballett, mis väljendab füüsilis-tantsuliselt maskuliinset jõudu ja kokkukuuluvustunnet (koreograaf Vladimir Anossov). Lisaks peab veel mainima, et kõik vasakpoolsed peale Kuusiste karjuvad oma teksti kõigest jõust mikrofoni ning seda kogu kaks tundi ja 20 minutit kestva vaatuse jooksul. Kirjeldatud ekstravagantsusi võiks rehabiliteerida jõuline ja tabav kunstiline kujund või tõlgendus, aga selleni lavastus ei tõusnud, nii et klassifitseerub ikkagi pigem huvitavate projektide hulka.

„Võrgus”. Kummastavalt algas ka teine teatrõhtu, soome-rootsi näitekirjaniku Gunilla Hemmingi näidendi „Lekitajad” („Läckor”) – soome keeles „Verkossa” ehk „Võrgus” või „Internetis” alapealkirjaga „Wikileaksi tõus ja langus” – lavastus Helsingi Linnateatri Pasila stuudios (esietendus 12. XII 2013). Kuna see teatrisaal asub kesklinna lõbustuspiirkonnast eemal kontorite linnaosas, siis tutvusin kõigepealt Pasila õhtuste inimtühjade tänavatega. Selles majas on vähemalt 20 aastat teatrit tehtud, aga 324 kohaga saali oli sellel õhtul kogunenud 18 inimest, laval käis 14 näitlejat. Kas selles on süüdi asukoht või lavastus või mõlemad, mõtlesin etendust oodates ärevalt.
Hemmingi näidendis räägitakse Wikileaksist, salajasi dokumente lekitavast virtuaalsest organisatsioonist, ning selle kolmest võtmeisikust: Julian Assange’ist, Daniel Domscheit-Bergist ja Bradly Manningist. Räägitakse nii nende isikute psühholoogilisest profiilist ja tegevusest kui ka nende ümber keerlevast meediakärast ning poliitilistest intriigidest. Assange’i (Niko Saarela) kujutatakse kui sotsiofoobi, kes pärast abielulahutust ning poja hooldusõiguse kaotust tegeleb ainult oma virtuaalse poja Wikileaksiga. Berg (Sauli Suonpää) on idealist ja jünger, kes järgneb karismaatilisele prohvetile ja lõpuks pettub temas. Iraagi sõja saladusi lekitanud USA sõdur Manning (Saska Pulkkinen) on oma ebaselge soolise identiteedi ja seksuaalse kalduvuse pärast kannatav nooruk, kelle peamine tegutsemismotiiv on ilmselt kättemaks. Peab ütlema, et selline psühhologiseeriv tegelas­kujutus hakkab õilsat üritust kokkuvõttes õõnestama ja deheroiseerima.
Näitlejad mängivad korralikult. Eriti jäi aga meelde Pulkkineni Manning, tema orgaanika ning lõpuks lihtsalt alasti viibimine laval (vanglas) – vaatajaga jagatud kaitsetuse- ja külmatunne. Muljetavaldav oli aga lavastaja Milko Lehto, projektsioonidisaineri Mika Haaraneni ning lava- ja kostüümikunstniku Markus Tsokkineni oskus kujundada fragmentaarsest tekstimaterjalist terviklik ja hästi struktureeritud lavaline ruum. Ekraanikaitseprogramme meenutavad hüpnootilised projektsioonid, mis üksikstseene lõimivad, kustutavad piiri (lava)reaalsuse ja võrgumaailma vahel, luues arvutisõltlastele omase orgaanilise hübriidse keskkonna. Lava on jaotatud ülemiseks ja alumiseks tasapinnaks ning neid ühendab peen klaasist lift, mis tungib ümbritseva minimalistlikkuse taustal nagu rusikas silmaauku. Üldiselt liiguvad teisel korrusel vaid kontroll­organid: Ameerika tipp-poliitikud (nagu näiteks Hillary Clinton) või vangivalvurid. Etenduse algul saabub sealt imelise liftiga ka salapärane Assange nagu jumal masinast. Ühelt poolt ta lihtinimesena justkui võitleks infokogumisega kumuleeruva kontrolliühiskonna vastu, kuid teiselt poolt on Wikileaksi haldajana tõusnud ise samasugusesse kontroll­organi rolli.
Olin Wikileaksist ja Assange’ist varem muidugi kuulnud, ajalehtedest üht-teist lugenud, tajunud nähtust kui eelkõige virtuaalset huligaansust, kuid polnud konstrueerinud sidusat tähenduslikku võrgustikku, polnud asja olemuse üle järele mõelnud. Teatri loomuses on esitada nähtusi, sh ka infot varjamatult emotsionaalselt või vähemalt eesmärgiga emotsiooni tekitada. „Võrgus” tekitaski vaatajates ajakirjanduslikust teatest sügavamat huvi Wikileaksi tegevuse ja selle potentsiaalsete (nt kohalike) laienduste vastu ning lõi ka emotsionaalse silla ainesega, kusjuures on raske öelda, kumb (kas huvi või emotsioon) on põhjus ja kumb tagajärg.

„Kuningas sureb”. Mu jutust võib jääda mulje, et soome teatris domineerib uus draama. See mulje on õige, nagu seegi, et nii kohalikku kui ka maailma draamaklassikat leiab repertuaarist üsna harva ning teatrite mängukavad on üldse põhijoontes paljuski sarnased. Seda üllatavam oli leida Soome Rahvusteatrist Eugène Ionesco näidendi „Kuningas sureb” („Le Roi se meurt”) lavastus (esietendus 4. XII 2013), mis kohe kevadeni välja müüdi.
Teatri dramaturg Minna Leino on sellest Ionesco vähetuntud tekstist suutnud luua hõrgu kunstiteose, peene lepitusriituse surmaga, nii et üksteisega põimuvad koomika, traagika ja poeesia. Kuningas Berenger I (Jukka Puotila), kes on elanud juba mitusada aastat, on suremas, nagu on välja suremas ka tema kuningriik. Õigupoolest kuningas ongi kuningriik, kus möllavad kummalised loodusnähtused, inimesed ja elujõud on kadunud ning ka lava-palees lõhkevad torud ja kukuvad kaela prožektorid. Kuningal on kaks naist. Noorem Marie (Minka Kuustonen) tahab kuningat oma armastusega elule tagasi võita, vanem Marguerite (Paula Siimes) on juba leppinud surma kui paratamatusega. Kuningas ise üritab algul seda surma paratamatust ignoreerida ning loodab arstile, seejärel raevutseb, siis haletseb ennast ning lõpuks muutub kõige suhtes apaatseks. Puotila mängib kõik need tundekaared selgelt ja elegantselt välja. Lõpuks tuleb hirm, surmahirm. Kuid Marguerite’i hellad julgustavad sõnad on need, mis aitavad Berenger’ üle Styxi.
Laval on tabloo, kus kell näitab aega kuninga surma ehk etenduse lõpuni ja mis tutvustab humoorikalt tegelasi või sündmusi väljaspool väikese lava universumit – näiteks seda, mis toimub samal ajal Soome Rahvusteatri suurel laval (nähtud etendusel mängiti seal „Kui tuvid kadusid”). Koomiline ihukaitsja-arhivaar püüab oma tahvelarvutiga samal ajal kuninga surma jäädvustada. Võib muidugi naerda või nutta, kuid sellel pole mingit tähtsust, sest aegamööda jooksevad sekundid nulli ning valgus hääbub tasahilju ja kuningas sureb – kaunilt ja väärikalt. Ning publikul on hea olla, sest kunst on sillutanud meie kõigi teed lõpmatuse teise otsa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming