Kaljujärve muusika kui heliinstallatsioonide galerii

Igor Garšnek

Hendrik Kaljujärve muusikat lavastusele „Santa Muerte and the Sun” („Surmapühak ja päike”) võib nimetada elektrooniliseks heliinstallatsiooniks ning omamoodi kuulamiselamuse võib sellest saada ka lavastuse visuaali nägemata. Vastavalt kuulaja kujutlusvõimele ja fantaasiarikkusele muidugi. Aga miks just „heliinstallatsioon” ja mitte mõni muu määratlus?
Tänapäeva arvutiprogrammid (ja/või workstation’id) võimaldavad muusikaloojal arhitektina üles ehitada pikki ja staatilisi kõlapannoosid, seada neid kohakuti ning panna neid vajadusel elektrooniliselt ka sisemiselt pulseerima. Varem nimetati sellist ruumikajades kaikuvat ja aeglaselt muutuvat elektroonilist „kõlakosmost” ambient-stiiliks. Ent Kaljujärve muusikalised episoodid lavastusele mõjuvad oma staatikas pigem lõppematute heliinstallatsioonide kui lõpetatud muusikanumbritena.
Netilinkide abil sain kuulda neist nelja kompositsiooni (või siis heli­-
installatsiooni). Mingid kõlavärvide mustrid siin igatahes korduvad ja varieeruvad: näiteks madalas registris aeglaselt muutuvad foonid kombineerituna kõrgemas registris helipilvedega. Või siis üksikute, hõredate helipunktide vaikne salapära ja ulmefilmi muusikat meenutavad kummastavalt helklevad motiivid (loos „Cuntervilla lossi seiklused”).
Kuid Kaljujärvel on lavastuses ka erisuguseid kõlalahendusi, näiteks loos „Pilv ja Bütsants”, kus ootamatult ilmub vasardav rütmika ja kuhjuma hakkavad mitmesugused elektroonilised heliefektid. Või siis „Cuntervilla teema”, see mõjub nagu kosmiliste jääkristallide muusika – kuskil tühjuses sulavad need veetilkadeks. Ennustamine on teadupärast üsna tänamatu tegevus ning seetõttu ei hakkagi oletama, kas ja kuivõrd „Santa Muerte” muusika võiks hakata elama oma, visuaalist sõltumatut elu. Tundub siiski, et Hendrik Kaljujärve muusikal varasemale lavastusele „Oh My God” („Jumal küll!”) oleksid „iseseisva elu” väljavaated mõnevõrra suuremad. Selle lavastuse lood on muusikaliselt mõneti kontsentreeritumad ning neis näikse selgemini väljenduvat ka oma sisemine arengukaar ja dünaamilisus (eriti kümneminutises kompositsioonis „Monument”).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming