Suurlinnateater / väikelinnateater IV

Tõnu Õnnepalu

(Teatri)reisikiri

22. XI, Brüssel
Suurlinnateater! Sinna sõites – ja ei taha ju sinna sõita – ei mõtlegi, kes või mis või kas üldse paotab sulle tema eesriiet. Sa oled ta isegi üldse unustanud, nagu tolle tuulegi, mis puhub metroos ja mida tunnevad kõik, kes on metrooga sõitnud. See tuul puhub alati teisest ilmast.
Ja endagi hämmastuseks näed, kuidas ta selle tuule käes avaneb, kuidas hing lülitub automaatselt suurlinnarežiimile: inimkannatuste vaatemäng ümberringi on äkki nii lai ja nii avalik, et paratamatult ärkab mingi inimkondlik kaastunne. Kaastunne nende kõigi ja iseenda vastu. Oled valmis serblasest (või rumeenlasest või kes neid teab) vanale tüsedapoolsele akordionistile isegi raha andma, aga siiski ei anna. Tunned juba, kuidas süda paisub, otsekui mingil Baudelaire’il, kes suurlinnakuristiku põhjas näeb äkki luike või eidekest. Vaene Baudelaire! Tema ajal polnud isegi veel metrood. Kui palju selle tuulised käigud oleksid tema kaastundepõrgu sügavamaks ja kaunimaks muutnud! Polnud metrood, polnud neid arvutuid tumedaid, inimkonna ööst ja koidikust pärit inimnägusid, kõikumas mitte enam koduküla trummide, vaid Brüsseli või Pariisi maa-aluste rongide rütmis, sõrmitsedes oma nutitelefoni klahve, ekraani sinine valgus loitmas neil alati kurbadel ööpalgetel. Ja siis, ohoo! See tume nägu on üksainus naeratus! Jumal vastas talle keset suurlinnanägemust. Talle tuli sõnum. Ja kohe on tema jaam. Ja minugi. Arts-Loi (Kunstid-Seadus), me läheme maha, serbohorvaadi-rumeenia akordionist (nad ju ei räägi metroos oma salakeelt, nad vaid mängivad oma sõnatut pilli) läheb sentigi saamata teise vagunisse, uksed sulguvad ja see kõik jääb selja taha ja sööstab pimedusse nagu surma, transis kõikuvad inimesed pardal. Aga see on teatripimedus ja see on teatrisurm, see ei puuduta meid, kes me oleme igavesed.
Ja siiski! See suurlinnateatri igaõhtune kurbus, mis paisutab südant kaastundele ja voolab jaheda metrootuulena läbi hinge – mis see muud ikka on kui meie oma surmatund, mis meile meelde tuleb, tehes meid korraga sõjakamaks ja leplikumaks. Mitte veel! Aga ükskord siiski … Kord jäävad meist lõplikult maha need tuledes leegitsevad tornid, mis ööd ikkagi valgeks ei tee, need tänavate tumedad näod, praht, üleskaevatud sillutis, kallid mantlid ja kingad, näljased võõramaalasepilgud, pisikeste numbritega kirjutatud suured hinnad vaateakendel, vaesuse ja õnneviirastuste igavene vaatemäng.
Pole sellest midagi ängistavamat ega midagi, mis annaks rohkem lootust. See on see tõeline teater, mis inimkonna üle maakera kokku tõmbab, hingematva lõpu ootuses …
Metroopilet maksis ainult kaks eurot.

28. XI, Viljandi
Viljandi buss tuleb ette ja juba seda bussi nähes, veel rohkem sinna sisse astudes ja halli uduse akna äärde haisvale istmele vajudes saad aru, pead aru saama, et oled teel kõrvalisse paika. Veel palju kõrvalisemasse paika kui see siin, su vaene kodulinn, kui see Tallinna bussijaama hall ärasõiduperroon. Isegi veel kõrvalisemasse kui Tartu või Pärnu. Ei mingeid lux-ekspresse. Aga kõrvalistes paikades on oma võlu. Midagi on rahustavat, uinutavat selles rännakus pooltühja bussiga läbi hämarduva maa. Kui ärkad, särab pilvede vahel porise põllu kohal Veenus. Paides on viis minutit aega, käid bussijaama kempsus, mille eesruumis istub üks tüdruk, kes 25 senti sisse kasseerib. Kas see on tema töö? Tema lauakesel potis õitseb punane alpikann. Tunned sedagi linna. Maa peal elades koguneb tuttavaid paiku. Paiku, kus oled ennast otsinud. Pärast imestad, miks just sealt? Aga miks ka mitte.
Ja need „Y-generatsiooni” noored, kes oma tükiga sellel novembrilõpuõhtul oma provintsilinna publiku ette astuvad, otsivad ennast siis nüüd sealt. Jah, miks ka mitte. Muidugi nad aimavad halba, haistavad lõksu. See linn, mis õhtul jääb tühjaks, nagu olekski ta juba inimestest maha jäetud, see suur endistest aegadest pärit teatrivrakk seal surnuaia kõrval, see on nüüd nende pimedus. Seda nad püüavad väljendada. Peita oma allakäiguhirmu idealismi ja võitluslikkuse taha. Need polegi päriselt võltsid … Sotsiaalne teater! Jaa. Miks ka mitte. Teater leiab aset just seal, kus ta leiab, sellel pimedal õhtul siin surnuaiaaluses orus. Teater, kohalik kunst. Seda on need noored hästi taibanud. Miks mitte rääkida sellele väikelinnapublikule nende väikelinnast, mängida, et see on meie väikelinn, etendada noori, kes tahavad elu muuta, kes usuvad. Kes pealegi hoiavad oma noortes kätes seda haruldast kingitust, kunsti.
Ja seal nad siis seisavad, vaadates kahtlevalt seda kinki oma peos. Ja kui see on mürgitatud? Kui see on pettus? Neile ju lubati, et on kaks ühes, vaimsus + kuulsus. Aga kui siin karbis pole tegelikult kumbagi?
Nad on selles omaloodud tükis oma nimedega: Klaudia, Rait, Kristian, Marika, Vallo. Kui nad nüüd mängiksidki seal iseendid, oleks see midagi tõeliselt suurt. Nojah, võib-olla ka midagi tõeliselt piinlikku, kes teab. Aga kuidas saab noor inimene mängida ennast, kui ta ei tunnegi ennast? Kui ta ennast kardab? Keegi peab talle ütlema, kuidas ennast mängida. Olgu selleks siis vana hea suur dramaturgia või vana hea suur lavastaja.
Aga nüüd ei jää neil üle muud, kui mängida kujutlusi endast. Ja siiski! On miski, millega nad on kümnesse tabanud. Teema. Äraminek, väljaränne. Linn tühjeneb rahvast, teater publikust. Tõesti, see on see, mis neid kahte ühendab. See on miski, millest selles linnas räägitakse ja ei räägita, mõeldakse ja ei mõelda. Sest kes jõuaks aina mõelda ja rääkida asjast, millele lahendust ju ei ole – ei ole selles linnas ega selles riigis. Suurlinnateatri võimas lõpulubadus tõmbab hingi kokku nagu tuul metroosuus pileteid ja prahti. See pole kohalik poliitika, see pole rahvuslik poliitika, see on maailma käik, see on turujõudude geomeetria, see on inimhingedesse istutatud õnneiha.
Miks minnakse ära, miks jäetakse maha need armsad ja kodused (ja jubedalt kitsarinnalised) linnakesed, see ainuomane keelekõla, see südamlik õelus, need kodumaa kevaded, suved ja sügised ja talved? Miks? Mitte sellepärast, et ei usuta, vaid just sellepärast, et usutakse – võimatut, iseenda saatust, oma vabadust, oma õnne. Tragöödia- ja komöödiamask polegi nii erinevad. Mõlemas on seesama jube jäikus. See sundus, et sa pead valima. Aga inimene tahaks võib-olla elada oma elu oma kodus, inimene võib-olla ei tahagi valida?
Igal juhul, publik tunneb end ära selles küsimuses. Publiku tänulikkus selle küsimise eest on tuntav. Aga teater langeb alati labasusse, kui hakkab pakkuma vastuseid. Jääb mulje, et just nende noorte näitlejate eneste praegune valik – jääda sellesse linna, võtta vastu töökoht provintsiteatris – on midagi sellist, mida peaks järele tegema. Aga vabandage, väga vähestele, kui üldse kellelegi neist noortest, kes oma uue riigigümnaasiumi aknast näevad iga päev seda punastest tellistest kunstitemplit, avaneb tulevikus võimalus teenida oma leiba seal mängides. Enda valikutest ei tohi iial tuletada mingit moraali teiste jaoks. Need on sinu valikud. Sul tuleb vastu võtta nende tagajärjed. Läheb mõni aasta, sinu värskus on tuhmunud. Juba järgmisel hooajal pole sa enam uus. Mida väiksem koht, seda kiiremini kulub iga uudsus (ja Eesti üldse on väike koht). Sind ootavad rutiinsed etendused, meelelahutamine, mida nõuab sinult selle linna publik …
Mul on meeles, kuidas üks neist, Kristian, rääkis ühel teatrikokkusaamisel, kuidas ta tegelikult ei tahagi teha teatrit. Kõiki neid „Idioote” ja „Sajandeid”, seda kunstilist meelelahutust. Et tegelikult tahaks hoopis minna metsa, kasvatada kanu, teha seal koos oma mõttekaaslastega – ma ei tea mida, kunsti? Ühesõnaga, ta rääkis oma tõelisest dilemmast, mis pole muidugi see, kas kirjutada end sisse Viljandisse, vaid see, kas kirjutada end sisse teatri halastamatusse loogikasse: sina pead meelt lahutama. See on nüüd sinu sotsiaalne roll. Kunst – su eraasi. Vaimne teekond –
miski, mis on võib-olla sõltumata nii sotsiaalsest rollist kui ka kunstist. Teatrit ei tehta metsas ja kanadele. Teatrit tehakse publikule. Ja publik … Teate isegi! (Aga võib-olla ta just seda südamepõhjas ootabki, et sa ei meeldiks talle?)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming