ARUTAME ASJA! #seeonnüüd

Ott Karulin

Cabaret Rhizome’i „rhizomedia. risomeedia”, lavastaja Johannes Veski, kujundaja Eero Järviste, tehnoloogiliste lahenduste autor Erik Pauklin, videokunstnik Mart Männik. Mängivad Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas R. Parve ja Ajjar Ausma. Esietendus 24. X Erinevate Tubade Klubis.

Lavastus valmib esietenduseks ning edasine on pisiparandustega taasesitus. Kui miski laval segamini läheb, on esitajad ebaprofessionaalsed. #käibetõde

„rhizomedia. risomeedia” esietenduseks @241013 oli #valmis viiendik sellest, mida näidati kuu aega hiljem @221113, saab tagantjärele nentida.

Palju see on protsentuaalselt nt kahe aasta pärast toimuvast etendusest, on võimatu ennustada. Tähendab see, et lavastus pole veel #valmis?

See küsimus pole oluline, sest lavastajat huvitab pigem, milliseid võimalusi pakub #etenduskeskkond ning millal, kui üldse, see end ammendab.

Väljakutseks on suunata publiku tähelepanu nutiseadmetelt lavale/ekraanile, lõhkumata sotsiaalvõrgustikus suhtlemise orgaanilisust. #fail1 @241013

Lihtsaim on teha seda publiku kaasamise kaudu, andes neile otsustusõiguse laval toimuva üle. Passiivse pealtvaatajana hakkab #publik jonnima.

Sest üleminek #mina juhitud privaatruumist, suletud grupi identiteedilt isiksustamata publikumassiks ehmatab, kuna see rikub mängureegleid.

Õigemini tuletab mängukeeld publikule meelde, et tema polegi kunagi reegleid loonud, olles esitajatele kõigest lihast ja luust #nutiseade.

Sellega kaasneb vältimatult vastuvõtumäss, millest suur narratiiv uue aja inimesest, #taaskäivitatud ühis-
minast Adam 2.0 läbi peab tungima. #fail @241013 #so-so2 @221113

Nautida veini kõrvale kvantfüüsikat võivad meist siiski vähesed ja nii varjutab atraktiivne #etenduskeskkond jutustatava #(hoiatus)utoopia.

Sellega tuleb kas leppida, võttes seda tõestusena #taaskäivitatud ühismina pealiskaudsusest, või mängida see üle monolooge veelgi pimpides.

@221113 oli näha, et õnneks on endale võetud teine eesmärk. Ehk ei peagi muud tegema, kui loobuma vaheajast, mis hävitab tekkinud õhustiku? #valmis

#seeonnüüd Kui Lauri Lagle, Ingomar Vihmar, Mart Kangro ja Karl Saks püüavad oma viimastes töödes tuua lavale tänapäevast maailmataju süümepiinadeta enesekeskselt, s.t kunstniku kui indiviidi positsioonilt (vt autori artiklit „See on nüüd” 22. XI Sirbis), siis Johannes Veski loob oma lavastuses maailmataju üldistuse nii, et lavastuse keskmes olev mina on vaataja kui indiviid ning mäng käib publikule lubatud enesekesksuse määraga. Mõlemad lähenemised kannavad sama eesmärki: tekitada etenduskeskkonnas – kas siis laval esitajate jaoks või saalis vaatajate jaoks – kontsentreeritud igapäevaseisund, kus läbielamise asemel ollakse elamises. Samuti on mõlemal puhul olulisim küsimus selle seisundi kommunikatiivsuses: kuidas ärgitada saalisolijaid tajuma laval elatavat seisundit füüsiliselt, mitte tõlgendatava taasesitusena, või kuidas veenda neid pidama elatavast seisundist väljapoole jäävat oluliseks.

#käibetõde #valmis Igapäevaseisundis olemise lavastuste puhul on etenduse tasand olulisem lavastuse omast, sest viimane võib olla vaid kogum kirjapanemata mängureegleid, mida etenduses osalejatel (esitajatel ja/või vaatajatel) on võimalik eri ulatuses etenduse käigus järgida või isegi muuta. Seetõttu pole oluline otsustada, millal need lavastused valmis saavad, kuivõrd need on täiesti valmis iga üksiku etenduse kontekstis. Kriitikule esitab see tõdemus huvitava väljakutse: millal tal on piisavalt infot, et lavastust analüüsida? Vähemalt kahe etenduse vaatamine on vajalik, et osata eristada lavastuse tasandit (mitte klassikalises mõttes, vältimaks hinnanguid lavastusele mingil põhjusel ebaõnnestunud etenduse põhjal, vaid selleks, et üldse aru saada, mis lavastuse tasandile kuulub). Seejuures, kui lavastus on tõesti valmis iga üksiku etenduse kontekstis, peaks piisama ühekordsest vaatamisest, sest lavastuse ja etenduse tasand on ühte sulanud.

#etenduskeskkond #mina „rhizomedia. risomeedia” Erinevate Tubade Klubis on ruumide võitlusväli. Ühelt poolt lähevad vastakuti füüsiline – viis ja rohkem inimest mahutavateks elu-tubadeks seatud istekohad teleka ees – ja virtuaalne ruum, mis paiskab suurele plasmaekraanile nii vaatajate kommentaare, tekste ja fotosid nende Facebooki kontodelt, etenduse jooksul läbi viidud küsitluste tulemusi ja juhiseid etenduse kogemiseks kui ka klaasiga eraldatud laval green screen’i ees näitlejate esitatud stseene, kus tegevuspaigad ja osa tegevusestki videopildina. Seega on füüsilises ruumis, laval toimuv mittetäielik, pelgalt poolik kogemus ning tõeline, s.t lõplik lavailm ärkab ellu alles ekraanil, virtuaalses ruumis. Kuna publikki saab omale hääle vaid juhul, kui ta postitab etenduse Facebooki grupi seinale, on tal võimalik tajuda etendust iseendana vaid niivõrd, kui vastab tema tegelikule minale Facebookis jagatud infokildudest kujunev virtuaalmina. Teiselt poolt põrkuvad lavastuses isiklik ja avalik ruum. Kuigi istekohad on seatud elutubadeks, tekitades vaatajas turvalise, koduse tunde, asutakse siiski avalikus ruumis – teatrisaalis, kus kehtivad kõik ühiskondlikud normid ja tabud, mida oma kodus alati järgima ei pea. Samavõrd petlikult turvaline on etenduse kogemine Facebookis – üldjuhul üksinda külastatava veebilehe (nagu ka näiteks Youporn), mis pakub võimalust suhelda distantsilt ja kontrollitult terve maailmaga –, sest ekraanile, näha kõigile saalisolijaile, kes suurema vaevata su virtuaalmina reaalse, kõrvaltoas istuva inimesega kokku saavad viia, võidakse kuvada lisaks sinu postitustele etenduse suletud gruppi ka kõik su näoraamatu eelnevad sissekanded. Vaadata avalikus ruumis ekraanilt vaid sõpradega jagamiseks mõeldud fotot iseendast, teades ja nähes, et samal ajal vaatavad seda kümned võhivõõrad, kuuldes nende reaktsioone sinu isiklikule ruumile, on ebamugav ja piinlik – mitte niivõrd tähelepanu alla sattumise pärast, vaid iseenda virtuaalmina kohatuse, selle tegelikust minast erinemise pärast.

#publik #nutiseade Näiliselt on vaatajal „rhizomedia. risomeedia” etendusel palju võimu, sest lavastus ongi temast – nii etenduse füüsilise käimashoidjana (toimuvale kommentaare postitades ja näitlejaile teksti ette kirjutades) kui ka sisu loojana (hääletades just selle õhtu Adam 2.0 põhimõtete üle). Siiski pole see osavõtuteater, kus publik saab oma käitumise ja valikutega muuta etenduse planeeritud kulgu. Mitteosalemine – postitamata ja hääletamata jätmine – vähendab vaid vaataja enda kogemuse ulatust ning võtab talt võimaluse rääkida kaasa etenduse publiku ühisidentiteedi kujundamisel, kuid ei sea kuidagi ohtu etenduse toimumist ega ühisidentiteedi sündi, sest keegi ikka postitab ja hääletab. Seega on tegemist pädeva demokraatliku riigi mudeliga, kui meenutada kas või viimaseid kohalike omavalitsuste valimisi.

#taaskäivitatud #(hoiatus)utoopia Kui demokraatia toimimine on tänagi taandatav oskusele mobiliseerida oma mõttekaaslased hääletama, siis mida üldse muudaks inimkonna taassünd kiibistatud, närvisüsteemi füüsilise mõjutamise kaudu kaugjuhitud Adam 2.0-ina? Hinnanguna meie ühiskonnale siin ja praegu on see hirmutav küsimus, sest osutab, kui suure osa inimese vaba tahte tähendusväljast moodustab leppimine petliku turvalisusega; enesesisendus, et erinevalt kõigist teistest mina end ära petta ei lase. Nagu elus, nõnda ka teatris.

1 fail (ingl k) – ebaõnnestumine.

2 so-so (ingl k) – enam-vähem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming