Tuletornide kahekõne

Doris Kareva

Koidula muuseumi „Viru laulik ja Koidula”, dramatiseerijad Aino Undla-Põldmäe ja Katrin Nielsen, lavastaja Katrin Nielsen, muusikajuht Toomas Voll. Mängivad Kaili Viidas ja Elmar Trink. Esietendus 27. VII PärnusKoidula muuseumis. Lavastuses „Viru laulik ja Koidula” põimuvad ergalt ja loomulikult kahe oma ajastu suurkuju vaated, andes dünaamilise ruumilisuse kogu tolle aja kultuurile.

Alustan ülestunnistusest. Küllap küdes minus teatud ettevaatus, et mitte öelda eelarvamus, kui kuulsin Kreutzwaldi 210. ja Koidula 170. sünniaastapäevale pühendatud kaheosalisest dokumentaallavastusest „Viru laulik ja Koidula”. Otsesõnu: see tundus üsna võimatu missioon. Kaks näitlejat väikeses muuseumiruumis ärkamisaegseid kirju ette lugemas ei pruugi tingimata olla magnet, mille pärast hakata kõige kiiremal heinaajal Tallinnast Pärnusse sõitma, ehk nagu kirjutas Koidula 1868. aastal: „Mõned Vanemuise liikmed tahavad meie seltsi majas „teatri mängimisega proovi teha”. Mina ei tea tõesti, kas ma rõõmustama või kurvastama pean. Eesti teater Tartus!! Eks siin ole enam asja karta kui mujal, et näitemängu muusa tempel labasuse ja lageduse tallermaaks alandatakse. Aga teisest küljest, kas ma tohin sellele ärkavale tarvidusele takistades vastu astuda?”
Kuigi pean kohustuslikku kirjandust hädavajalikuks noorte inimeste silmaringi ja lugemuse avardamisel, kuulun ise nende hulka, kelles kõik kohustuslik äratas kooliajal üksnes vastumeelsust. Õnneks olin peale mõne ülesküntud uudismaa enamust nimekirja kuuluvaist raamatuist ammu lugenud, katked nii „Kalevipojast” kui ka Koidula luulest ja näidendeist kooli minnes peaski. Ka selle tõttu polnud mul suurt usku, et „Viru laulik ja Koidula” eriliseks valgustuselamuseks kujuneb. Pealegi olen üsna kahtleval seisukohal, kas erakirju ja päevikuid üldse tagantjärele tohib avaldada või nende põhjal uusi teoseid luua. Ja siiski, tsiteerides Kreutzwaldi 17. märtsil 1868 Koidulale kirjutatud kirja: „Mulle kipub hirm peale, kui selle peale mõtlen, et saja aasta pärast praegune sakslaste keskel liikuv paha tõbi ka eestlaste külge võiks hakata, kus suure hoolega kõik ajahambast näritud kolletanud paberilehed üles nuusitakse, mis kuulsad inimesed omal ajal olid kirjutanud. Mõelge, armas Lydia, kui säherdune viletsus seal meie vahel kirjutatud lehtede peale langeks ja teised targad neid tähendama hakkaks, mis sest võiks tulla!”.
Tõesti. Nii Kreutzwald kui ka Koidula on nii lõputult läbi uuritud ja kõikvõimalikest vaatepunktidest käsitletud, korduvalt lavale toodud persoonid, et midagi uut ja värsket oleksin osanud oodata ehk üksnes Kiviräha või -sildniku sulest. Ometi, vaatamata eeltoodud pikale põhjuste loetelule, miks see etendus vahele jätta, äratasid tegijad usaldust ja ettevõtmine huvi. Olin leplikult valmis kultuurhariduslikuks õppetunniks; seda enam üllatas mind etenduse orgaaniline ühtsus, jõud ja sära.
Katrin Nielsen on Koidula ja Kreutz­waldi kuue aasta kirjavahetuse põhjal loonud lavateksti, mis töötab väljendusvormide teatavale vanamoelisusele vaatamata elavalt, sageli otse jahmatavalt tänapäevaselt ja eesti kultuuriloo piire ületavaltki oma arhetüüpilisuses. See oli esimene üllatus. Võimalikule klišeele „vanema mehe armulugu endast palju noorema neiuga”, mis oleks muusikalina ehk suured saalid täis toonud, polnud kordagi libastutud.
Teine üllatus oli, kuidas Kaili Viidas mõjus täieliku, elava kehastusena sellest Koidulast, keda eesti rahvas sümbol­kujuna on vajanud ja vajab. Kui selgelt ja kirkalt kõlas kas või meeldetuletus: „On olemas üks tõsine jumalanna tumedate ja väga nõudlike silmadega, mis siiski nii rõõmsameelselt vaadata võivad – kohustus!”
Kirglik, vastuoluline, kohusetundlik ja pühendunud, oma kirjades sageli ülevoolav ja teinekord valusalt salvata saav kaunis, ühtaegu lapselik ja julgelt iseseisev vaimurikas noor naine oli Kaili Viidase kehastuses võluvalt veenev. Romantiseerida võib tagantjärele: Jakobsoni Koidulaks nimetatud Lydia Jannsenit ei paelunud vähimalgi määral kuvandiloome või enesekehtestamine; oma selge pilgu ja osavõtliku südamega nägi ta, milline töö tahtis esmajärjekorras tegemist, ning pühendas sellele kogu oma jõu ja aja.
„Kui aga ükski teaks, kes ma õieti olen ja kust mind leida, oh, austatud sõber, see oleks mulle tuhat, tuhat korda enam meelepärast, kui praegune järg. Emantsipatsiooniga, loomulikust sfäärist väljaastumisega pole midagi peale hakata, ah, papa, mitte midagi! Ma olen nagu sulane adra taga või õiguse pärast nagu elajas adra ees selle aja tööd pidanud tegema: leivamure suretab kõik pehmemad mõtted peas peaaegu sootumaks ära.”
Seejuures ei kao luuletaja inimeses kuhugi, viibides vahel vaid varjusurmas. 2. mail 1870 kirjutab Koidula Kreutzwaldile tänulikult: „Teiega tohin ma ikka veel laps olla. Ainult Teie saate aru, kui lapselik ja muinasjutuline on minu meel keset seda ärkava maailma imelist tunglemist ja voogamist. Eks see ole maa, mis ennast välja laotab ja liigutab nagu laps, kes pooleldi veel unepaelus kinni on – poolviltu suu ümber tuksub veel nagu äravõidetud nutt – aga suured aimdus-sügavad silmad vaatavad jälle nii imestades ringi, nagu ei oleks nad enne iial seda säravat päikest ja seda naeratavat taevast näinud! Taadikene, ma võiksin nüüd jälle laulda!”
Tähelepanu väärib episood üsna lavastuse alguses, kus Kreutzwald võtab Koidula palvel tema varaseid tekste läbi vaadata, küsides: „Kui kaua peab  meie kallis emakeel vaeslapse kombel maailmas ringi hulkuma ja kannatama?”. Ja teeb kohati üsna karmilt, kuid püüdliku sõbralikkusega selgeks, mida tuleks luules kindlasti vältida. Tänuväärne ja vajalik töö, mida Koidula tõesti hinnata oskab, otsides õpetust ja mitte meelitusi. Nagu Kreutzwald ise märgib: „Ma olen Teid rõõmuga kiitnud, teisel kohal niisamuti jälle laitnud. Sedaviisi püüdsin üksnes õigust teha, aga ei mitte palja kiitusega tütarlapse saba kergitada.”
Võib ka mõelda, milline olnuks eesti rahvuseepos, kui selle loojal oleks olnud võimalus õppida maailma ülikoolides mõne kogenud käe all mitte üksi arstiteadust, vaid ka kirjandust ja rahvaluulet, filosoofiat ja semiootikat. Kreutzwald on üsna illusioonitu: „Mina ei ole küll laulik, ehk oleks minust võinud üks laulikute kannupoissi kasvada, kui neil päevil üks Kalev mul ees oleks käinud, kus paras õppimise aeg oli. „Leivanuga”, mis mind poisikese põlvest tänapäevani taga kihutanud, ei andnud tiibadele kasvamise mahti.”
Kriitiline pilk, toimetaja või kirjandusliku konsultandi nõu tundub parimategi tekstide puhul siiani hädavajalik –
isegi kui kõigi parandustega nõusse ei pruugi jääda. Olgu siinkohal ära toodud väike näide Kreutzwaldi redaktsioonidest.

Koidula:
Kui üks haige rahu saab,
Une vaip tend varjutab:
Kõik siis tasa jääb et ta
Üles ei peaks ärkama.

Kreutzwald:
Kui üks haige rahu saab,
Keda uni varjutab:
Jääb kõik tasa siis, et ta
Peaks ei üles ärkama.

Luuletuse viimases stroofis on Koidulal „Ärata tend …” ja Kreutzwaldil „Virgu’ teda õnnele”. Huvitav, mida soovitaks tänapäevane toimetaja?
Elmar Tringi kehastatud Kreutzwaldis tõusis esile ehk rohkem Lauluisa inimlik suurus kui tema muud isikuomadused, kas või sirge seitel. Välise sarnasuse ülemäärasest taotlemisest loobumine tundus teadlik otsus. Tõepoolest mõjusid Lauluisa elutargad laused Elmar Tringi väljaöelduna palju elutervemalt ja tihti vaimukamaltki kui teadaoleva põhjal oleks ette kujutanud. Näiteks vastuseks Koidula tulisele mõtteavaldusele „Oma meesterahvaideaalilt ma nõuan karakterit, kindlat moraalset põhja, mis kõigis elutormides vastu peab, kõlbelist tuuma, kes hea valib hea pärast, kes kõrgevaimuliselt talitab kõrge vaimu pärast, keda materiaalsed motiivid, egoistlikud arvessevõtmised iial ei suuda panna ütlema ühtki sõna valet, tegema tegu, mis tema seespidise äratundmise vastu käib” märgib Kreutzwald isaliku sõbralikkusega: „Nõnda sirget keppi otsides võiks kõige pikem mets varem käest lõppeda, kui kohast tuge leiaksite. Uskuge, kindlad sõprussidemed kestavad palju kauemini, kui armu punutud lilleköied”.
Ometi pole kaugeltki tegu Lauluisa loomupärase leigusega, pigem vastupidi. Nagu ta ise tunnistab: „Me võiksime siin ilmas palju õnnelikumalt elada, kui meil seda tuksuvat lihatompu kopsude vahel ei oleks!”
Lugenud Postimehest Jaan Adamsoni uue kirjaviisi kaitseks kirjutatud artiklit, mis oli „lugejate huvides” vanasse kirjaviisi toimetatud, vihastab Kreutzwald tõsiselt: „Üht öökulli häbemata tegu 1868. aasta hakatusel ei tohi ma nuhtlemata jätta, sest et selle läbi iga valguselind Postimehe piirilt ära hirmutatakse. – Pean Teilt südamest andeks paluma, et minu pingule paisunud sapirakk Teie isa peale üle kees. Aga mis teha kui äkiline meel põlema hakkab …”.
Ka 1869. aasta 6. augustil, pärast esimest laulupidu, kuhu Kreutzwald haiguse tõttu ise ei jõudnudki, keeb ta üle Postimehes ilmunud, eestlaste orjapõlvele sakslaste all tavatult kriitilist pilku heitva artikli puhul. Ta süüdistab Jannsenit tsaaririigi kintsukaapimises: „Kas ei ole vanemast ega uuemast ajaloost saadud kogemused meile ses tükis küllaldast selgust andnud, missugust vilja meile moskoviitide sõprus on kandnud?! Vaadake palun meie ajalooraamatutesse! Mispärast sakslastega meelega riidu külvata, kui meil rahu nii hädapärast tarvis on ja kõik mõistlikud inimesed ühendatud jõul sinnapoole peaksid, et päritud vihavaenu lepitada! Tuletage meelde, kui palju juba tänapäevani neist unenägudest tõeks on läinud, mis Moskva prohvetid ette kuulutanud!”
Koidula jääb kindlaks enesele ja truuks Postimehele, märkides laulupeokirjale vastuseks muu hulgas, et kui Viru laulik mõnd aega ajakirjanikutööd teeks, võiks see muuta teda ehk pikameelelisemaks. Kreutzwald aga kahtleb selles kõvasti: „Kindla iseloomuga ja tublide põhjusmõtetega mees jääb ka ajalehetoimetajana oma värvile truuks, kõige vähem tohib aga mees tõtt ära salata! Ainult ilalakkujad ja muidusöödikud tantsivad igaühe pilli järgi, kui nad selle eest aga kõhutäie süüa saavad.” Kreutzwaldi raevukust seletab mõneti asjaolu, et 33 aastat tagasi – kui Koidula veel sündinudki polnud –, maksis tsensuur tema sõjakate ülekohtu ja rõhumise vastu suunatud artiklite eest kätte majanduslikult, kahandades tema arstipraksise võimalusi ühe kolmandikuni.
Koidula aga vastab selgesõnaliselt: „Meie poliitilised tõekspidamised passivad nii harva kokku, et ma ikka veidi värisedes selle küsimuse kallale asun. Teie näete hädaohtu ainult hommiku, mina aga ka õhtu poolt. Ma pole kogunisti see vaimustatud slavofiil, kelleks Teie mind peate, mul on tihti asja – ja alust väga resoluutselt selle voolu vastu välja astuda; aga ma ei saa mitte lippu kõrgele tõsta saksa mõtte eest meie rahva juures, saksa vägivalla eest Eesti pinnal. Au vaimukõrgusele, au saksa edule, au vaimuvalgustusele, mida toob saksa meelelaad – aga ei mingit järeleandmist saksa anneksioonihimule, poliitilisele suurustamisele, sellele kõrkusele, mis ainult tema poliitilises leeris näeb pääsmist ja õnne kõigile naaberrahvastele! Siin on Teile minu poliitiline usutunnistus, papa!
Mina usun, et meie rahvuslik iseseisvus võimalik on, kui meie Soomele lähenemist edendada saame! Kosmopolitismust ei ole ilma patriotismuseta!”
Huvitav on jälgida, mismoodi meeleolud ja rollid vahelduvad: kord pulbitseb üks, kord teine, vanusevahe, õpetaja ja õpilase suhe asendub märkamatult mõttevahetusega kahe võrdse vahel. Võib-olla on tegu ainsa niisuguses intensiivsuses võimaliku dialoogiga selles ajas ja kultuuriruumis, kus eesti teatrile alused pandi.*
Lavastuses põimusid ergalt ja loomulikult kahe oma ajastu suurkuju vaated, andes dünaamilise ruumilisuse kogu tolle aja kultuuriruumile. Kõik elavad suhted on erandlikud ega allu stereotüüpidele; rõõmustavalt ei püütud seda teha ka „Viru laulikus ja Koidulas”. Esile tõusis ennekõike inimlik vaimne lähedus koos kõigi enamasti paratamatute vastuoludega. „Ma olen Teie silma ja sealt palju sügavamale vaadanud, kui Teie arvate,” tunnistab Kreutzwald. „Teie olete see ainuke, kes mind tõesti on tundnud ja minu tundmustest täielikult aru saanud.”
Ja Koidula pihib: „Mõnikord haarab mind otsekui sügav meeleheide, et ma ei näe end meie vahekorda seda harmooniat ja kindlust toonud olevat, mis meid lubaksid temast puhast segamata mõnu tunda. Teie, armas papa, võite mind kannatama panna nii, nagu vähesed seda võivad – sellepärast, mu kallis vana sõber, ärge tehke seda!”
Napp muuseumiruum oli sisustatud vanadest Postimeestest leidlikult meisterdatud rekvisiitidega, kostüümid mõjusid täpselt, liikumine hoidis tempot, dramaatika vaheldas erinevaid tundetoone üllatavalt lustaka mängulisuseni. Ja kuigi publik vaevu ära mahtus, ei olnud umbsuse tunnet. Vaheajal krõbistati tee kõrvale ärkamisaegse retsepti järgi kodutehtud kaeraküpsiseid, muuseumis ajastu õhustikku sisse hingates ja erksalt teist vaatust oodates.
Kerguse vaim valitses selles üsnagi madala laega ruumis, andes tunnistust põhitegijate Katrin Nielseni, Kaili Viidase ja Elmar Tringi heast sünergiast, mis sünnitas puhta kolmkõla. Tõesti väärib aeg-ajalt meeldetuletust, mis see on, mille tõttu need meie suured on suureks saanud, mida nad selleks läbi pidid tegema, milliseid otsuseid langetama. Palju kergem on mäletada suurte veidraid, enamasti enda mõõtu kiikse või väiksusi, kui mõista endast suuremat ja selle mõju. Palju kergem on imetleda kaugeid suurkujusid kui tunnustada läheduses toimunut või toimuvat, eriti kultuuri kroonilise alarahastatuse korral. Ometi tasub mõnigi kord meenutada, millistes oludes, kurnavate tervisehädade ja kestva rahanappuse kiuste, on kunst, mille valgel me täna elame, omal ajal sündinud. Nende tuletornide eest tuleb tänulik olla.
Etenduse lõppedes olin üllatunud: mida tundsin, oli puhas liigutus. Osasaamine inimlikust ja ülendavast kogemusest, millegi liigseta. Hämmastavalt kompaktne, kohvrisse mahtuv ja meeliülendav lavastus, mis võiks külastada eestlasi kõigil kontinentidel.

* Esimene eestikeelne kurbmäng ehk saatustragöödia „Tuletorn” oli Kreutzwaldi 1864. aasta mugandus saksa kirjaniku E. Chr. von Houwaldi värssnäidendist. Selle saatuski oli mõnevõrra kurb, nagu Kreutzwald ise kirjutas: „Olen „Tuletorniga” mitme ukse taga koputamas käinud, aga laps öeldi väga vara sündinud olevat, kellest praegune põlv veel aru ei saa”.  Koidula reaktsioon seevastu oli ülevoolav: „Minu armas, helde, uskumata sõber! Tuhat tänu Teile rõõmu ja austamise eest, mida mulle Teie manuskripti läkitamine valmistanud!!! Ma ei salga Teile, et mul raskeks läheb end „Tuletorni” osalisest lahutada. Tegevus on nii loomulik ja ühtlasi kõik nii õrn, nõnda, et see mind ikka jälle uuesti kaasa kiskus.” See, et selliste tõsiste draamade lavastamiseks polnud aeg veel küps, oli Koidulale samuti selge; alustada tuli rahvateatrist. Aasta jooksul valmisidki tal kolm näidendit: „Saaremaa onupoeg”, „Kosjakased” ja „Säärane mulk” – ühe tõlkis, teise dramatiseeris ja kolmanda kirjutas. Juhtumisi olid need ka esimesed näidendid, mida vahest viieaastasena vaimustusega lugesin ja mis tiivustasid ise kirjutama ja lavastama. Võib siis arvata, kuidas need eesti teatri ajaloole pöördelise tähtsusega tükid mõjusid tolleaegsele publikule.
Tänu Koidulale ilmus „Tuletorn” trükituna 1871. aastal. Lavale Koidulaga peaosas, nagu oli Kreutzwaldi soov-unelm, see siiski näitetrupi lagunemise, värssdraama lavastamisega seotud raskuste ja Koidula kihlumise tõttu ei jõudnud. Ehk oleks „Tuletornil” midagi öelda tänapäevasele publikule?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht