Prantsusmeelse maailma olümpiamängud

Raido Bergstein

Frankofoonia mängudel Nizzas esindasid Eestit kunstnik Jaanus Samma ja Eesti Tantsuagentuur.VII frankofoonia mängud 7. – 15. IX Prantsusmaal Nizzas.

Nizzas korraldatud seitsmendatel frankofoonia mängudel osales Eesti kui vaatlejariik oma delegatsiooniga esmakordselt. Võistlusest võeti osa kahel alal, fotograafias ja nüüdistantsus (dansé de création), Eestit esindasid kunstnik Jaanus Samma ja Eesti Tantsuagentuuri trupp.
Frankofoonia mängud on Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni kultuuri- ja spordimängud, mille eesmärk on tuua iga nelja aasta tagant kokku kunstnikud ja sportlased prantsuskeelsetest riikidest üle maailma. Samuti on kaasatud osalejaid vähestest vaatlejariikidest. Mängude toimumiskoht vahetub iga kord: eelmised mängud olid Liibanonis, 2017. aastal kohtutakse Elevandiluurannikul. Olemuselt meenutavad mängud veidikene prantsusemeelse maailma olümpiamänge, kuid lisaks spordile on kaasatud ka kunst. Tegemist on kindlasti suurel määral poliitilise ettevõtmisega: kohal olid suursaadikud, presidendid ja valitsusjuhid ning mängud avas Prantsuse Vabariigi president François Hollande. Eesti poolelt koordineeris mänge Eesti Vabariigi suursaatkond Pariisis.
Mängudel tulid alatasa nii kohalike kui ka osalejatega vesteldes jutuks Eesti osalemise põhjused. Hoolimata Eestis üha suurenevast huvist prantsuse keele õppimise vastu, ei ole me just frankofiilid ning samuti oli meie delegatsiooni kunstnike prantsuse keele oskus kesine. See tekitas omakorda tõsise keelebarjääri ning ilma hea abilise, Nizzas elava eestlase Helena Savi abita oleksime kohapealses asjaajamises kindlasti hätta jäänud. Lühidalt võib meie osalemise võtta kokku kolme punktiga. Esiteks annab mängudel osalemine meie noortele kunstnikele võimaluse puutuda kokku teiste kunstnike ja korraldajatega sellistest riikidest ja maailmajagudest, kellega me oma igapäevases tööelus just väga tihti kokku ei satu. See omakorda võib avada uksi, mis jääksid muidu suletuks. Teiseks võimaldab mängudel käimine näidata Eestit osalevate riikide seas uue nurga alt kui frankofooniat toetavat riiki. Kolmandaks annab osalemine ka väikese võimaluse parandada Eesti frankofoonia-teadmisi.
Omamoodi katsegrupina saatis Eesti oma esimestel mängudel osalejad välja ainult kahes kultuurivaldkonnas. Kunstnik ja fotograaf Jaanus Samma osales Nizzas nelja fotoga seeriast „Ooper „Esimees”” ning Eesti Tantsuagentuuri Tantsutuuri trupp (koosseisus Egle-Riin Rüütel, Maria-Netti Nüganen, Monika Tomingas ja Ksenja Ruzevitš) Ruslan Stepanovi tantsulavastusega „Distance” („Distants”). Kuna tegemist oli võistluse formaadis ettevõtmisega, siis peab etteruttavalt kahjuks ütlema, et laureaatide sekka eestlased sellel korral ei mahtunud.
Tantsuosa lõppvõistlusel Nizzas osales kokku 20 tööd, sealjuures oli Kanada Quebeci provints esindatud kahe tööga. Lõppvõistluse ja eelmisel aastal kandideerinud tööde hulgast tegi valiku omaette žürii. Kui lõppvõistlus toimus Nizza rahvusteatris (Théâtre National de Nice), siis eelmise aasta lõpus sõitis žürii ringi ning vaatas kandideerivad trupid kohapeal üle. Näiteks Eesti Tantsuagentuuri trupp esitas oma töö proovisaalis ilma valguse ja kostüümikujunduseta. Kui igast riigist olid edasijõudnud välja valitud, valiti veel ka igast piirkonnast edasijõudnud. Kuna Eesti läheduses frankofoone rohkem osalemas ei olnud, kuulus meie piirkonda teiste seas veel ka näiteks Makedoonia.
Eesti Tantsuagentuuri Tantsutuuri trupi esitatud „Distance” on loomult kammerlik lavastus, see sobib väiksemale lavale ja esitamiseks intiimsemas õhkkonnas. Mängudel tuli seda aga esitada Nizza rahvusteatri laval, mis annab mõõtudelt silmad ette ka rahvusooperi Estonia lavale. Igasugune hirm seoses sellega, et lavastus võib nii suurel laval ära kaduda, hajus peaproovis. Tantsijad täitsid lava täielikult ning kujundaja Priidu Adlase mäng valgusega muutis lava hubaseks. „Distance” olekski justkui olnud suurel laval esitamiseks. Etenduse publik oli soe ning tänulik. Ehkki meie tantsulavastus nominentide ja laureaatide sekka ei jõudnud, oli etendus suurepärane ja kvaliteetne.
Teistest võistlusel osalenud töödest olid ehk Kanada tantsulavastused meile kultuurilises kontekstis kõige lähedasemad. Need meenutavad tantsija Monika Tomingase sõnul veidikene kontseptuaalsemat lähenemist tantsule, kus lavalt nähtavad tähendused võivad muutuda ning kõik ei ole koreograafil puust ja punaseks tehtud. Tugevalt domineeris Aafrika mandrilt pärit tants, mis paistis silma tehniliselt võimekate tantsijate, nõrga lavastusliku poole ja muusikute kasutamisega laval. Kanada ja Euroopa lavastused mõjusid üldises kontekstis väga lihvituna ning kuna neid oli vähe, siis ka üksikute võõrkehadena.
Üks Kanada kahest tööst, trupi Maribè – Sors de ce corps esitus, jõudis kolme laureaadi sekka ning oli ka Eesti Tantsuagentuuri trupi selle võistluse lemmik: tugevalt tehniline, huvitav ja kordustele üles ehitatud. Ülejäänud kaks medalit said Kamerun ja Burkina Faso. Nominentidena märgiti veel ära Elevandiluurannik ja korraldaja Prantsusmaa. Viimase puhul oli töö sisuliselt küll pettumus. Teades prantslasi kui tänavatantsužanri ja nüüdistantsu oskuslikke kokkusidujaid, siis nende frankofoonia mängudel esitatud lavastus oli küll pikitud täis meelelahutuslikult trikke, kuid sisult ei suutnud kahjuks millegagi köita.
Paari sõnaga ka mängude korraldusest. Kohapeal jäi ajakirjandusest ja teiste osalejatega suheldes silma, et Nizza mänge peeti halvemini korraldatuks kui varasemaid ning ise kohalolnuna saan sellega ainult nõustuda. Info ei jõudnud peaaegu mitte kunagi õigeks ajaks kohale, kokkulepitud kellaajad ei toiminud ning prooviajad sai vähemalt esimestel päevadel teada tagantjärele. Eks oli seegi omamoodi kohanemine teistsuguse kultuuriga. Tantsuvõistluste toimumise ajaks mängude keskpaigas olime sellise korrald(amat)usega juba üsna harjunud. Teadsime, et kiirustama ei pea ning et kui ise mitu korda ei küsi ja üle ei kontrolli, siis teada ka midagi ei saa. Võib vahest liialdamata öelda, et kogu korraldus seisnes kaoses ning lõpuks saadi kõigega ka kenasti hakkama.
Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et tulevikus võiks Eesti frankofoonia mängudest taas osa võtta. Osalenud riikide tantsukultuur on üksteisest väga erinev ja harjumatu, kuid see õpetab osalejaid ja publikut olema vastuvõtlik teistsugustele mõtteviisidele. Ehk oleksid mängud paras proovikivi ka sportlastele? Esimene katse on tehtud ja on kahju, kui see jääks viimaseks.