Naljakas naine – mütoloogiline olend?

Keiu Virro

Piinlikud olukorrad õpetavad muu hulgas seda, et omaette häbenemine ei mõju kuigi teraapiliselt, küll aga oskus ebaõnnestumine naljaks pöörata. Kinoteatri „Võidab see, kellel on kõige hullem mees”, autorid Diana Leesalu ja Paavo Piik. Mängivad Piret Krumm ja Katariina Tamm. Esietendus 20. IX Tallinna kohvikus Sinilind.

Kuidas rääkida püstijalakomöödiast? Vabandust, lavastuse „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” tutvustuses öeldakse mulle, et tegelikult pidasin siin silmas ikkagi „segu püstijalakomöödiast, estraadist, dokumentaalteatrist,” kus žanriks on hoopis „Piret ja Katariina, nende erakordsus, nende sarm”. Näitlejannad on sarmikad tõesti. Ja peavadki olema. Lisavidinaid, mille taha peitu pugeda, selles žanrita žanris ei ole. On nende hääl, liigutused, tekst. Tõsi, lavastuses kasutatakse ka muusikat, ent selle peamine eesmärk näib olevat liigendamine. Tekst on inspireeritud näitlejannade ja nende tuttavate elust, dramaturgiline tugi on tulnud Paavo Piigilt ja Diana Leesalult.
Esimestel mängukordadel oli publikuga suhtlemisel märgata ehk mõningast ebakindlust. Kahel nähtud etendusel tekkis olukordi, mis võimaldanuks improviseerimist või eeldanuks vähemalt publiku ärakuulamist. Näiteks ühel etendustest oli Katariina Tamm pooleli näitlejapreemiat väärt stseeniga oma garderoobist. Publik tunnustas ja tunnistas seda lisaks naerule juba poole stseeni ajal valju aplausiga, mida näitleja ei mallanud aga ära oodata. Aplausist üle karjudes stseeni jätkamise tõttu läks aga suur osa kaotsi. See on siiski vaid pisike ääremärkus.
Naine, kes oskab nalja teha, on haruldane tõug. Sellest, miks naised ei ole naljakad, on kirjutatud artikleid (vt Christopher Hitchensi „Miks naised ei ole naljakad?”) ja tehtud internetilehekülgi. Kes teab, kuidas nende naiste mõistusegagi on. Selles osas on ka kodumaal klassikuid, keda tsiteerida. Meenutagem näiteks Priit Pulleritsu sulest mõne aasta eest ilmunud artiklit (õigupoolest vestlust ettevõtja Raimo Käoga) „Karisma annab mehele eelise”, mis sisaldab unustamatut tsitaati: „„Kuid see ei ole ju naiste süü,” protesteerin, „et nende aju ei küüni nii kombineerima nagu meestel”” (Postimees 20. X 2010).
Kui nalja teevad naised, siis sageli liigitatakse nad teist korda mõtlemata feministideks. Järele mõeldes, liigitada muidugi võib, aga mõiste ise on meie päevil lai nagu Vaikne ookean ja pagan seda teab, mida selle all siis ühel või teisel juhul täpselt silmas peetakse. Või noh, alles hiljuti lugesin, et feministidel lihtsalt peab olema väga hea huumorimeel, sest kuidas nad muidu suudaksid igapäevase seksismi ja kõige muu naineolemise juurde kuuluva hädaoruga toime tulla. Seda väidet tahaks küll kohe laiendama kukkuda: kahtlustan, et huumorisoon kulub ära ükskõik millise jamaga toimetulekul.
Hetk lavalt. Piret Krumm: „Naisnäitlejana ei pea sa kunagi muretsema selle pärast, et sul oleks liigne töökoormus või keegi sind liialt geniaalseks peaks. Oma tööd saad võtta kui võimalust tegeleda hobidega. /…/ Räägitakse, et hea naisnäitleja peab julgema laval olla kole. /…/ Aga et jõuda selleni, et olla kole, pead sa kõigepealt olema jalustrabavalt ilus. Kohe kole ei saa olla.”
Eesti publiku isu naerutamise järele kasvab üha. Püstijalakomöödia pole siin veel kuigi sügavalt juurdunud: selle esmatulemiseks praegusel kujul võib pidada Comedy Estonia alustatud õhtuid Tartu kõrtsis Möku 2010. aastal. Praeguseks on lisandunud ka Komeediklubi ja „Võidab see, kellel on kõige hullem mees” lavale toonud Kinoteater. Neil ettevõtmistel on kindlakskujunenud fännid, aga küllap on palju ka neid, kes sellest kõigest pole midagi kuulnud. Lihtsalt see info ei levi enamasti mööda peamisi meediakanaleid. Erandiks on siinkohal ehk vaid Eestisse toodud maailmanimed nagu Dylan Moran, Eddie Izzard ja peagi esinev Bill Bailey.
Üheks näiteks infosulu kohta on seegi, et ka samal väljal tegutsevad inimesed ei pruugi üksteisest teada. Püstijalakomöödiaga „Nüüd tõesti aitab jamast” Eestit mööda rändav Peeter Oja andis intervjuu ETV saatele „Ringvaade”, kus ütles järgmist: „Sellist asja pole Eestis eriti üldse tehtud.” Saatejuhi vahelehõige: „Natuke ikka juba on.” Oja vastas, et no natuke vist, jah, on – näiteks Jan Uuspõllu kindlatel tekstidel põhinevad monolavastused. Aga et Peeter Oja, ilmselt vastava maastikuga mitte eriti kursis olles, ise püstijalu komöödiat teeb ja seejuures teemal (poliitika), mis publikut puudutab, näitab ju ka midagi. Vajadus sellise komöödia järele on tugev ja teatrites pakutavad ustekomöödiad seda nälga ei leevenda.
Naer teemade üle, kus publik iseenda ja oma mõtted ära tunneb, saab järjest omasemaks. Kaua sa ikka jõuad Eesti kliimas halada ja end halvasti tunda, parem on need teemad naeru abil teistmoodi läbi töötada ja mõneti nii ehk neutraliseeridagi. Välismaine näide: Danielle Stewarti kodulehe avakülg teatab, et koomik sai temast siis, kui purjuspäi seks võõrastega läks igavaks ja teraapia liiga kalliks. Nüüd tegeleb ta teraapiaga laval: teemaks seks, abielu ja suhted.
Kes ei satuks aeg-ajalt piinlikesse olukordadesse? Või keda ei häiriks miljon pisiasja. Alustuseks võid võtta mõne päevalehe lahti ja panna näpu suvalise artikli peale – küll midagi ikka leiab. Kas või järjekordse uudise mõnest korrumpeerunud poliitikust.
Piinlikud olukorrad õpetavad muu hulgas seda, et omaette häbenemine ei mõju kuigi teraapiliselt, küll aga oskus ebaõnnestumine naljaks pöörata. Katariina Tamm ja Piret Krumm räägivad päris lugusid päris elust. Mõjub ikka küll, kui avastad ühel hetkel, et oled unustanud naerda, sest kuulge – nii ongi ju. On ju? Ahjaa, kui nüüd täitsa aus olla, siis veel päeval enne Sinilindu minemist leidsin end tööl mõtlemas, et mis asja, nüüd nende riietega lähengi õhtul etendusele ka või? Mis tuletab meelde, et hirmsasti tahaks teada, kuidas see lavastus meestele mõjub. Ma ei olegi jõudnud kelleltki küsida. Kas nad julgesid ikka saali tulla? Kuidas selle Eesti luusermehega ikkagi on?
Hetk lavalt. Piret Krumm esitab ainsad nõuded mehele: „Palun käi tööl. Ja palun ära ela koos oma emaga.”
Aga kui tahan nüüd lõpuks nähtut millegi põhjal hinnata, siis peamisi kriteeriume on ikkagi täpselt üks: kas ajab naerma või ei aja. Mind ajas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming