Kogu tõde demüeliniseerivast polüradikuloneuropaatiast

Veiko Märka

Rakvere teatri „Lahuselu” on vaese mehe „Boob teab”. Rakvere teatri „Lahuselu”, autor Tom Kempinski, tõlkija Joel Sang, lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Liisa Aibel ja Tarvo Sõmer. Esietendus 6. IX Rakvere teatri väikeses saalis.

„Lahuselu” on mõningase irooniakallakuga kurb näidend kurbadest ja üksildastest inimestest, kes leiavad lõpuks siiski oma pisikese õnne. Laval on kaks invaliidi: mees vaimselt, naine füüsiliselt. Mees on kõigele lisaks veel ka juut. Eriti masendavalt mõjuvad haiguste nimed: agorafoobia ja akuutne põletikuline demüeliniseeriv polüradikuloneuropaatia. Neist kiirgub lõputut üksindust ja kaaskodanike mõistmatust.
Aga vähe sellest: „Lahuselus” ei torka kuidagi silma, et ühe füüsiline ja teise vaimne puue oleks vastaspoolusega kompenseeritud, s.t Sarah oleks väga tark ja Joe väga tugev. Kui Sarah ütleb enda ja seksi seose kohta „Füüsiliselt – see on võimalik”, tekib kohe küsimus: kas ka vaimselt? Ja Joe samasisuline iroonia „Kargud võivad olla küll” peidab vaid tema sisemist abitust. „Ma olen paks, kole ja sõpru mul ei ole” – niisiis kaugeltki mitte ainult agorafoobia (avatud ruumide kartus, klaustrofoobia vastand).
Niisiis näeme laval algusest lõpuni korraga kahte probleemidega koormatud inimest. See, et üks neist on ametilt näitekirjanik ja teine näitlejanna, teeb loo kahtlemata atraktiivsemaks, kuid sisuliselt võiks kogu lugu areneda ka näiteks riideäri omaniku ja õmblejanna vahel. Tähtis on see, et nii Joe kui ka Sarah on üksildased inimesed – ja seetõttu mitte eriti lavalised.
Nii kujuneb näidendis ülitähtsaks nendevaheline sild (verbaalne kommunikatsioon, enamasti mandritevahelised kaugekõned) ja see on õnneks väga tugeva kandejõuga. Õigupoolest ei saagi rääkida eraldi kummagi osalise panusest, vaid ainult koosmängust. Näidend on üksainus sild üle mittemõistmise jõe, ilma mingi teejätkuta mõlemal kaldal. Kommunikatsiooniaabits, kus mobiilireklaamide kategooriline käsk „räägi rohkem!” asendub märksa sisukamaga: „räägi ilusamini!”. Kui Sarah esimesel kokkusaamisel kurdab „Ma arvasin, et sa ei kavatsegi kutsuda. Et pean ennast ise kaela määrima”, siis tegelikult on Joe’ ja Sarah’ suhe kaelamäärimise ja kutsumise harmooniline tasakaal. Ehkki mõne põhimõttelise erinevuse nende vahel ju leiab. Kas või see, et Joe püüab oma puuet varjata, Sarah’l on see suhteliselt võimatu. Ka on esimene majanduslikult palju paremas olukorras. Esimene erinevus aga kaob ja teine hoopis lähendab partnereid.
„Lahuselu” („Separation”, 1987, tõlkija Joel Sang) on tabav ja mitmeti tõlgendatav pealkiri. Lavastuse struktuur on kaheplaaniline. Verbaalne suhtlus Joe’ ja Sarah’ vahel käib valdavalt telefonitsi, seejuures on Tarvo ja Liisa vahel ju silmside. Elatakse lahus, aga mängitakse koos. Elu ja mäng on laval pidevalt esindatud, kahes ilma vaheseinteta standardkorteris, millest üks asub Londonis ja teine New Yorgis. Nii mees kui ka naine on teineteise suhtes ühtaegu nii pimedad kui ka nägijad. See ruumi ja mõtte vastuolu mõjub lavastuse esimeses vaatuses haaravalt, teises hakkab aga tüütama, sest mingit muud tõmbenumbrit ei lisandu. Mõlemad jäävad lihtsalt vahepeal veel pimedamateks ja lõpus saavad üle keskmise nägijateks. Tekstis rõhutatakse aeg-ajalt viietunnilist ajavahet kahe linna vahel, aga sisuliselt elavad nii Joe kui ka Sarah Gröönimaa ajas, mis jääb nende kahe vööndi keskele.
Ühest küljest on tegelased oma originaalsete haigustega liiga haruldased, et kaastunnet äratada, teisest küljest liiga triviaalsed. Joe: „Sinus on ikka nii palju vaprust.” Sarah: „Tegelikult mitte.” Naine vajab armastust, mees on ihne seda pakkuma. Kaks täiesti haiget inimest nagu me kõik. Esimeses vaatuses domineerib veel situatsiooni uudsuse võlu, teises läheb kahe olemuselt sümpaatse inimese pirtsakus juba tüütavaks. Vaataja usub juba, et sild on nii tugev, et katkiminekut pole karta, tegu on ajutiste remontidega. Teksti arenguloogika jätkub, tegevuse oma enam mitte. Sarah: „Sa oled kõnts, ma ei tea, miks ma sinuga üldse räägin!” Aga muudkui räägib.
Lõpp on õnneks hea (mis seekord ei tõesta, et kõik oleks hea). Kui Sarah olekski jäänud seda väljaviskamist taga nutma ja muidu nii kenasti tärganud armastuse hüljanud, oleks olnud üsna rusuv saalist lahkuda. Nüüd ei pidanud kokkuvõtteks ütlema „Madis neid võtku!”, nagu ütles Toots Kiire ja Teele pulmakuulduste kohta Lutsu „Suves”, vaid „Saagu siis neid veiksid punapäid palju nagu kihulasi”, nagu seda tegi sealsamas Lible.
Lavastuse tutvustuses osutatakse, et Sõmer ja Aibel mängisid peaosi ka Urmas Lennuki näidendi „Boob teab” lavastuses 2004. aastal sealsamas Rakveres, lavastas samuti Kalju Komissarov. Paralleelid on muidugi õiged, aga tulevad „Lahuselule” mõnevõrra kahjuks. „Boob teab” oli mänguline, fantaasiarikas ja üllatav. Kahtlemata oli ka Boob üsna raskel kujul invaliid, kuid koeraks muutunud mees on tunduvalt lavalisem tüüp kui avatud ruumide pelgaja. „Lahuselu” on staatiline ja teises pooles igavgi – pigem kuuldemängu tüüpi repliikide vahetus, mis viib kaks inimest esialgu teineteisele lähemale, siis kaugemale ja lõpuks taas lähemale. Vaadata pole seal eriti midagi, välja arvatud Joe’ esimesel mittetelefonitsi kohtumisel Sarah’ga kiilaspea varjamiseks pähe tõmmatud uhke parukas, mis tegi Sõmeri üllatavalt sarnaseks Uku Uusbergiga. Lühidalt: „Lahuselu” on vaese mehe „Boob teab”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming