Kas läbikukkumine kodanikuna tähendab läbikukkumist inimesena?

Alvar Loog

Suur osa „Y-generatsiooni” dramaturgiast näib olevat kantud äratundmisest, et demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul pole inimestel poliitikast pääsu.Viljandi Ugala „Y-generatsioon”, lavastaja Adeele Sepp, dramaturg Mehis Pihla ja kunstnik Kristjan Suits. Mängivad Marika Palm, KlaudiaTiitsmaa, Rait Õunapuu, Kristian Põldma ja Vallo Kirs. Esietendus 28. IX Ugala väikeses saalis.

Tegin seekord enne teatrisseminekut netis natuke kodutööd, kuna tundus, et mul on pakutavaga suhestumiseks vaja eelteadmisi. Ugala kodulehelt sain teada, et uuslavastuse „Y-generatsioon” subjekt ja objekt on üks põlvkond: noored inimesed, kes on sündinud uues Eesti Vabariigis ning kes nüüd, täiskasvanuks saanuna, ei oska selle riigi ja siin valitseva vabadusega eriti midagi peale hakata; kes ei suhestu sünnipäraste kosmopoliitidena selle riigi rahvusromantilisel ajalookäsitlusel põhineva eneseõigustusega; kellele tundub ühtaegu, et mujal on parem ning et neid siin eriti ei vajata. Kõnealuse generatsiooni enesemääratlus (ning seega ühtlasi kogu lavastuse dramaturgiline laetus) tugineb suuresti üksnes sellele ealistest ja ajaloolistest iseärasustest tingitud identiteediprobleemile.
Natuke rohkem kui sajand tagasi portreteeris Anton Tšehhov oma näidendites feodalistliku ühiskonnakorra loojangul „ajaloo lõpu” idülli jõudnud Venemaa kolka-aadlikke, kes vaevlesid oma maamõisates identiteedipuuduse ja igavuse käes ega teadnud enam, milleks üldse elavad. Tšehhovi enese seisukoht oli, et inimene peaks töötama, kaupmees Lopahhini suu kaudu kuulutab ta „Kirsiaias”: „Kui ma pikka aega kõvasti tööd olen teinud, on mu mõtted kergemad ja paistab, nagu teaksin minagi, mispärast ma ilma loodud olen”. Umbes samasugusele järeldusele on jõudnud ka Ugala y-generatsiooni noored: on vaja tegutseda ja võidelda, küll siis tulevad ka kodumaa-armastus ja rahvustunne.
Lavastaja Adeele Sepp (sündinud 1989) vastustab Klassikaraadio „Delta” programmis (30. IX) Eestis valitsevat üldist mentaliteeti, mis leiab, et „laulev revolutsioon on läbi ja nüüd on kõik võitlused võideldud, kõik revolutsioonid tehtud ning meie (y-generatsioon – A. L.) peaksime nautima kunagiste võitluste vilju”. Ta lisab: „selleks, et seda (vabadust? montaaži käigus on asesõna osutus kahjuks kaduma läinud – A. L.) jätkata, seda kinnistada, tuleb edasi võidelda”. Mulle jäi mulje, et sellisel juhul ei käiks võitlus siiski mitte niivõrd riigi vabaduse kestmise või mingite ühiskondlike hüvede, vaid peamiselt uue põlvkonna eneseteostuse nimel. Seda võitlust õilistaks võitlus ise.
„Y-generatsioon” esitab pildikesi ühest järjekordsest (sedapuhku fukuyamalikust) „ajaloo lõpust” ühes Euroopa väikeses rahvusriigis: võõrvõimu poolt veel lähiminevikus kotitud vanemate inimeste hiljutine eufooria kättevõideldud enesemääramisõigusest on asendumas vabaduses kasvanud ja äsja täiskasvanuikka jõudnud põlvkonna ängiga. Noortel on raske leppida tõsiasjaga, et ajalugu on justkui valmis saanud ning jätnud pealetulevatele põlvkondadele päranduseks pealtnäha ideaalilähedaselt toimiva kultuuri ja ühiskonna. Elage ja särage! Kuid „paradiisis” on natuke kitsas ja igav: järgmistel generatsioonidel pole enam millegi suure poole püüelda ning millegi olulise nimel võidelda. Mida selle pärandusega peale hakata? Hakka või päevapoliitikat tegema!
Just selle võimaluse kasuks Ugala noorte näitlejate seltskond (kõigepealt) oligi otsustanud. Lavastaja Adeele Sepp kritiseeris Klassikaraadiole antud intervjuus Eesti vanema põlvkonna elanike hulgas valitsevat mentaliteeti, mille kohaselt on kuskil „mingi võim, kes tõmbab mingeid niite, ja nemad (poliitikud – A. L.) las tegutsevad ja poliitika haiseb seal omaette”. Ta lisas, et see mõtteviis tema põlvkonnale „enam ei toimi […] vaid me peaksime leidma need moodused, kuidas kogukondlikul tasemel ühiselt võttes sõna […] ja arutledes, mida me tahame, kuhu me tahame liikuda ja ise midagi korda saata, olenemata võimust”.
Aga mida siis korda saata? Kust alustada? Ugala y-generatsiooni esindajad (keda on projektiga seotud kümmekond) pidasid kevadel semiootilist sõda Viljandi plankudel, 11. aprillil korraldati Ugala teatrimajas minipleenum (sealsed sõnavõtud on netis järelvaadatavad) ning 20. augustil toimus Viljandi Sakala keskuses nende eestvedamisel „uuspatriotistlik” laulupidu. Klassikaraadio toimetaja küsis enne septembrikuus toimunud esietendust Adeele Sepalt „Kas uus revolutsioon on alanud?” ning sai vastuseks „Jah, on, on küll!”.
Ehkki Sepp väidab sealsamas, et tegu on eelkõige põlvkondliku sisekaemusega, „revolutsiooniga iseendas”, näitab lavastus ometi, et Ugala y-generatsiooni noored elavad ja hingavad suuresti välisest põlvkondlikust vastandumisest. Kui ma õigesti aru sain, siis vanematele inimestele heidetakse muu hulgas ette eelkõige mugavat apoliitilisust, mida on aksioloogiliselt võrdsustatud vastutusvõimetusega. Suur osa lavastuse dramaturgiast näib olevat kantud äratundmisest, et demokraatliku ühiskonnakorralduse puhul pole inimestel poliitikast pääsu; et läbikukkumine kodanikuna tähendab ühtlasi läbikukkumist inimesena.
Teisisõnu on „y-generatsioon” ette võtnud ühiskonna politiseerimise. See on minu seisukohast väga kahtlase väärtusega üleskutse – eriti veel, kui see esitatakse kogu oma põlvkonna nimel.
„Y-generatsioonil” on manifesti pretensiooni, kuid see ei kanna seda sisuliselt (dramaturg Mehis Pihla) lõpuni välja, sest mulle jäi selgusetuks, kas nähtu oli üleskutse tegudele, psühhoanalüütiline kõrvaltpilk enesele, irooniline tagasivaade katsele teatud püüdlusi praktiliselt realiseerida või veel hoopis midagi muud. Poolteist tundi kestev ja kümmekonnast erilaadses tehnikas lahendatud ministseenist koosnev lavastus tekitas vormitasandil rohkem küsimusi, kui neid sisus vastata suutis. Idealism sumbus stseenide kuludes eneseirooniasse, paatos asendus kiiresti paroodia ning seejärel ratsionaalse pedagoogilise sõnumiga. Elutõde ja kunstitõde kaotasid ebamäärasel moel segunedes mõlemad oma kullaproovi. Lavastuse (päeva)-
poliitiline, ideoloogiline ja eksistentsiaalne tasand kiskusid natuke harali. Asja tegi minu silmis eriti segaseks sümbolistliku kihi lisamine lavastuse kõikides stseenides ning nende vahekohtades seikleva sarvilise tegelase näol.
Suure osa sõnumi löögijõust maandas sketšitehnika mitmes lavastuse võtmestseenis. Milleks keerata kõik vormitasandil naljaks, milleks karikeerida tegelasi (nt maakohas elavaid lapsevanemaid, kes võtavad kodus vastu oma aastaid välismaal viibinud poega, või elanikest tühjaks jooksva väikelinna enesega rahulolevat linnapead), kelle personaalne eludraama ning olemus jõuaksid hoopis paremini saali ilma näitetasandil tsirkust tegemata? Kas sketši puhul ei pane adressant välguga edastatavale sõnumile kaasa seda maandavat piksevarrast ning seeläbi on tulemuseks vaid auditooriumi vabastav naer ja kriitika pole enam eesmärk, vaid vahend?
Ehkki lavastuse esimeses stseenis nõuab trupp eelmise põlvkonna jõuetuid poliitikuid kokkuvõtvalt kehastava Viljandi linnapea käest konkreetsust, napib tegelikult just sedasama kvaliteeti ka „Y-generatsiooni” sisulises sõnumis. Sellest tulenevalt jääb puudu ka üldistusvõimest. Väljendamist leiavad y-generatsiooni väärtushinnangud ja eksistentsiaalsed kahtlused ning näitlejate endi isiklikud valikud ja tõekspidamised, kuid vähemalt mulle ei jõudnudki kohale, kas noorte ängi põhjuseks on mingi konkreetne probleem või pigem piisavalt konkreetse probleemi puudumine. Kas nad peaksid ängist vabanemiseks muutma maailma või iseennast? Kas läbikukkumine kodanikuna tähendab ikkagi läbikukkumist inimesena?
Lavastuse üldpildis tõusevad eraldi esile kõigi viie näitleja (Marika Palm, Klaudia Tiitsma, Vallo Kirs, Kristian Põldma ja Rait Õunapuu) ükshaaval esitatud varjamatult isikliku sisuga räppstiilis laulud. Tunnistan, et noorte valikud ja valu jäid mulle kui vanema põlvkonna inimesele natuke kaugeks, et mitte öelda: otsituks. Aga südameverd ei saa hinnata, ammugi mitte kritiseerida. Tehniliselt oli see osa lavastusest lahendatud originaalselt ning hästi, sõna ja muusikat saatis leidlik video (Kristjan Suits). Ugala noorte näol, kes lõpetasid läinud kevadel Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti IX lennu, on tegu sümpaatsete, võimekate ning teotahteliste lavakunstnikega. Inimestena pole neis aga vist veel piisavalt sisu, et täita oma eludraamaga teatrilava.
Pealtnäha rohkem iseennast kui publikut veenda püüdes esitavad näitlejad lavastuse finaalis põhjusi, miks jääda eestlaseks ja Eestisse. See omalaadne potentsiaalsetele emigrantidele suunatud turismipropaganda kujunes Eestit ning eestlust puudutavate klišeede kordamiseks (must leib, saun, neli aastaaega, emakeel jms). „Y-generatsiooni” ülimalt pretensioonikas kollektiivne sisekaemus võttis viimaks arvutustehte vormi ning kulmineerus otsekui parema lahenduse puudumist tunnistades (irooniasse uppuva?) matemaatilise järeldusega: „ma olen siia jäädes rikkam kui Oliver Kruuda!”. Milles see väljakuulutatud revolutsioon siis õigupoolest seisneb? Mitteäraminekus avalduvas passiivsuses? Kas see ongi selle põlvkonna kangelastegu (kui nad selle sooritama peaksid), nende ohver ja olemisõigustus?
Adeele Seppa, kellele on „Y-generatsioon” esimene lavastus, tuleb eraldi kiita julguse ja pealehakkamise eest –
sellist tüüpi autoriteatri puhul on visioon ning selle teostamise protsess peaaegu sama väärtuslikud kui lõpptulemus. Olemata lavastuse sihtgrupp ning tunnistades suutmatust suhestuda subjektiivse ootushorisondi piiratuse tõttu piisaval määral nii „Y-generatsiooni” dramaturgia kui ka selle väljendamiseks valitud lavastuskeelega, julgen ometi väita, et sotsiaal-poliitilise teatrina läks „Y-generatsioon” väga sirge seljaga läbi selle lati alt, mille NO99 on oma vastavateemaliste lavastustega Eesti teatripildis astronoomilistesse kõrgustesse seadnud. Küll aga loeksin „Y-generatsiooni” (eriti selle teise poole) õnnestumiseks merlekarusooliku elulooteatri kaanonis: dokumentaal- ja probleemlavastusena on see kindlasti ühel või teisel moel kõnekas ja ehk isegi teraapiline trupi põlvkonnakaaslastele. Mina peaksin aga rohkem pingutama, et jõuda Tartu Uude teatrisse „Keskea rõõmude” etendusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming