1990ndate sõnumitooja 1660ndatest

Heites ühiskonnale ette valskusemaskide kandmist, eelistab Alceste ise jääda n-ö ujumisinstruktoriks, kes pole kordagi jalgu põhjast lahti lasknud, ja seetõttu riskib iga tema teele sattuv inimene uppumissurmaga.

MADIS KOLK

EMTA lavakunstikooli XXVII lennu ja Eesti Draamateatri „Misantroop“, autor Molière, tõlkija August Sang, lavastaja Anu Lamp, kunstnik Maarja Naan. Mängivad Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karl Koppelmaa, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Mehis Pihla, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel ja Risto Vaidla. Esietendus 22. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Lauli Otsari kehastuses toob Célimène esile oma salapärasema, mõneti justkui eksootilise ning intellektuaalselt läbinägeliku pooluse.

Lauli Otsari kehastuses toob Célimène esile oma salapärasema, mõneti justkui eksootilise ning intellektuaalselt läbinägeliku pooluse.

Mats Õun

Viimasel ajal on kõneldud vajadusest uute 1990ndate järele. Meie suhteliselt noor, kuid siiski juba justkui üleküpsenud demokraatia ei äga küll klassitsismireeglite kammitsais, kuid vabadust ning poosetamiseta ausust ja siirust näib nappivat küll. Isegi poliitilist teatrit on vist keeruline teha, kui esietendusjärgsel peol valitsuspartei esindaja tegijaile õlale patsutab ja kiidab: „Poisid, pange edasi!“ Mis muidugi ei tühista missiooni, vastupidi, näitab eriti suurt vajadust selle järele.

Ehkki juba Molière’i ajal tõdeb „Mi­santroobi“ peategelane Alceste tänapäevaselt: „Aina sangareid meil kõik näevad igas mehes. Minu toapoisski sai kiita hiljuti lehes,“ ei olnud meedia mõju vahest tollal jõudnud veel praeguse tasemeni, kui isegi oma opositsioonilist tõerääkijaoreooli on võimalik kas või Kroonika veergudel kaubamärgistada või maailmaparanduskatsed toimuvad kampaania korras, ühismeedia „Usume …“ ettevõtmiste stiilis. Alceste mõjuks oma maniakaalses misantroopias kas rumala või ebasiirana, ning kui/kuna ta seda ei ole, siis on näitlejatudengitele tänuväärne ülesanne tema võitluse mehhanism ära põhjendada ja usutavaks mängida.

Tänapäeva vastuolulistes tõetingimustes mõjub lahendus, kus peategelasi mängib mitu – Alceste’i neli ja Célimène’i kolm – näitlejat, viljaka lavastusliku võttena. Mõistan, et tegemist on küll pedagoogilise paratamatusega ning ilmselt ei olnud lavakõneeksamist välja kasvanud lavastuse tegelaskujutus algselt nii kindlapiiriliselt kontseptuaalne, kui näiteks Kalju Komissarovi 1986. aastal lavastatud kahe Hamleti ja kahe Claudiusega „Hamlet“, kus üheaegselt laval viibides vastandusidki peategelases lüürik ja mässaja, kahtleja ja tegutseja, suhestudes nii otseselt (1990ndate eelse) reljeefseid tõdesid vajava ajastuvaimuga. Väidetavalt on postmodernne inimpsüühika komplitseeritum kui Shakespeare’i-, Molière’i- või nõukogudeaegne, ehkki hakkan selles üha enam kahtlema. Nõnda ei ilmu ka Alceste’i ja Célimène’i erisugused kehastused lavale üheaegselt – toomaks esile tegelase võimalikke ja selgepiirilisi siseheitlusi –, vaid kangelaste arengukaared mängitakse lahti suhtes teiste karakteritega ja erilaadsetes olukordades. Sealjuures ei vahetu paarid komplektis, vaid kergete nihestustega, mis rikastab seda seitsme muutujaga võrrandit veelgi, tuues tegelaste inimlikud omadused ja psühholoogilised nüansid esile pidevalt muutuva suhtekeemia kaudu, mitte kuidagi a priori.

Nagu juba öeldud, ei ole Alceste’i mäss praeguses mitmepalgelises ühiskondlikus kontekstis enam üheselt enesestmõistetav võitlus tõe nimel. Iga tema osatäitja valgustab üht tahku selles küsimuses, kelle vastu ja millise tõega välja astutakse. Selle võitluse avab Karmo Nigula tugev ja sirgjooneline Alceste, kes on oma missioonis nooruseuljalt kompromissitu, kuid seetõttu ka ebaküpselt abstraktne. Tema võitlus lähtub esialgu veel kampaanialikkusest, olles aga sellevõrra raevukamgi. Tema Célimène’i-ihaluses annab rohkem tooni mõneti pimestatud egoism ning soov oma imetlusobjekti omada ja oma matriitsi suruda, kui näha ja armastada naist tema loomupäraste omadustega. Seda enam, et tema lavapartner Saara Nüganen mängibki Célimène’i otsekoheseks bitch’iks, kes, vähemalt suhtluses Alceste’iga, ei ole niivõrd silmakirjalik ja salakaval, kui just selline tänapäevane eneseteadlik emantsipant, kellel on kõik kaardid lauale löödud ja selgelt mõista antud: võta või jäta.

Nii Nüganeni kui ka Lauli Otsari ja Liisa Saaremäeli mängitud Célimène on naine, kes saab suurepäraselt ka ise endaga hakkama. Kas nüüd just ilma meesteta, küll aga iseteadlikult ja kavakindlalt mehi valides, vajamata sealjuures mingeid erilisi pettusvõtteid. Kahepalgelisus nelja austaja suhtes mahub teatud mõttes „normaalse“ naiseliku mängu mastaapidesse, ehkki Alceste seda mängu ei mõista ja kaasa ei mängi. Teda ümbritsevat jäiga seinaga kapslit hoiab ühelt poolt koos reaalsusest irdunud rüütliajastunostalgia, teisalt viha reaalsuse vastu, mis neile standarditele ei vasta.

Alceste’i üdini ausa ja sirgjoonelise tegelaskuju puhul on arutletud tema võimaliku naeruväärsuse üle, kuna ta armub naisesse, kes esindab kõike seda, mida mees ise inimeses vihkab. Kahtlemata vajaks meie vahetu tänapäev inimesi, kes lähtuvad tõde lausudes inimlikust kogemusest ja hingesuurusest ning kes ei ole sealjuures mõjutatud moodsast solvumiskultuurist, nõudes oma võitluse eest ordenit või vähemalt silmapilkset mõistmist. Ning kahtlemata annaks tänapäeval ka mängida just sellist, inimlikku tarkust kiirgavat ja vajaduse korral vastutust võtvat Alceste’i.

Kõnealuses lavastuses on aga valitud lahendus, mille puhul saame kahtluse alla panna ka Alceste’i enda inimlikud omadused, näiteks empaatia ja armastusvõime. Naeruväärne pole mitte see, et ta armub Célimène’i, sest armastusel ja tõel (vähemalt tõe sellel tahul, mida Alceste väärtustab) pole omavahel just kuigi palju pistmist ning sõltumata mehe sotsiaalsetest tõekspidamistest ei tee armastus vahet koduperenaisel, koketsel seltsidaamil ega kokotil.

Karikatuurseks, ehkki seejuures üldinimlikult mõistetavaks, muudab Alceste’i just see tema sõgedusega looritatud ebatäiuslikkus, mille Nigula võimsalt sisse juhatab. Ta on noor vihane mees, kes tunneb küll fantoomset maailmavalu, kuid olemata ise veel haiget saanud, arvab, et tal on voli maailm oma näo järgi ümber kujundada. Nüganeni alustatud ning Otsari ja Saaremäeli edasi avatud Célimène on talle vääriline vastane, sest pakub mehele oma võluval viisil välja pea kõik võimalused armastama õppida või siis oma eksitusest aru saada. Lavastuse alguses ei esita ta endast veel kohe mõnda kunstlikku kuvandit, mis võiks viidata salakavalusele, vaid pakub kogu paketti. Lihtsalt Alceste ei võta väljakutset vastu, vaid eelistab oma tõde elust õppimisele, kampaaniaid ja manifeste armastusele.

Nigula ja Nüganeni strateegiline avang võimaldab järgmistel osatäitjatel kogu selles rikkalikus motivatsioonigaleriis juba selgemaid valikuid, psühholoogilisi pooltoone ja hetkevajadusest lähtuvaid taktikaid esile tõsta.

Kui lavale ilmub Karl Laumets, siis näib, et midagi on Alceste’i esialgsest kapseldunud kangekaelsusest mõranemas. Kohati on ta lapsikumgi, kuid tema algselt kristallklaare eluhoiakuid on hakanud varjutama kahtlused. Kui skepsis inimloomuse suhtes oli algusest peale kohustuslik osis tema enesemääratluses, siis kahtlused Célimène’i kavatsuste osas kõigutavad tema enesekindlust ja suruvad ta hetkeks virilalt nurka. Kuid ainult hetkeks, seniks, kuni küpseb mängutaktika Célimène’i suhtes.

Ja selle taktika valib Markus Habakuke Alceste, kas just õnnestunuimal ja mehelikumal moel, kuid igatahes (mitte kuigi pika läbimõtlemissügavusega saavutatud) veendumusega, et parim kaitse on rünnak. Tema agressiivsus on küll sama egoistlik, nagu Nigula teesid ja Laumetsa haavumine, kuid see on vähemalt otsus, lootuses, et šokiteraapia asetab Célimène’i eksistentsiaalsesse piir­situatsiooni ning sunnib teda avama oma tõelist mina. Habakuke bravuurikale Alceste’ile lisab inimlikku sisu ja rikastavat kõrvalpilku näitleja koomikuanne, mida ta küll selles rollis otseselt ei ekspluateeri, kuid mis nurgelist välisjoonist seestpoolt valgustades hoiab tegelast tema vihasööstude käigus ometi antipaatseks muutumast ning aitab põhjendada, miks Célimène’i-sugune naine sellist tüüpi kohe minema ei saada.

Ka Célimène ise proovib veel mitut taktikat. Lauli Otsari kehastuses toob ta esile oma salapärasema, mõneti justkui eksootilise ja intellektuaalselt läbinägeliku pooluse, mis välise küpsuse ja petliku turvatunde asemel muudab tema salakavalad salvamised veel eriti valuliseks. Kuigi selline naine võiks Alceste’i-sugusele mõistuseinimesele meeldida, tähendab selle rolli mängimine Célimène’ile ometi riski, sest vaatamata maailmavaatelisele selgusele ei ole mees emotsionaalses plaanis just kuigi kergesti loetav partner. Heites kogu ühiskonnale ette valskusemaskide kandmist, ei ava Alceste end ometi ka ise inimesena, vaid eelistab jääda n-ö ujumisinstruktoriks, kes pole ise kordagi jalgu põhjast lahti lasknud, ning seetõttu riskib iga tema teele sattuv inimene uppumissurmaga. Kuigi naine katsetab veel teisigi käitumisviise, ei sulata Alceste’i kalki südant üles ka Liisa Saaremäeli naiselikult soojem, kuid naiivsusemaski pikki ripsmeid plõksutav ja nende varjus veelgi salakavalam Célimène.

Eelnevast võib jääda mulje, justkui oleks lavastuses tegemist mingi teadlikult äraspidise režiikontseptsiooniga, kus aatelist tõekuulutajat kujutatakse kurja ja kibestunud kuivikuna ning lõbujanulist meestelemmikut inimliku hingesuuruse lakmuspaberina. Kaugel sellest: ühiskond, mida Alceste sarjab, ongi just täpselt nii groteskne, nagu ta oma mõnevõrra kitsarinnaliste standardite tasandilt kirjeldab. Selle taustal on Célimène’i nõbu Éliante (Ester Kuntu) Alceste’ile „liiga hea, et olla tõsi“. Sõna otseses mõttes. Alceste, kes vajab oma enesemääratluseks vastasseisu, lihtsalt ei märkagi teda, tema tähelepanu kaaperdavad karikatuurselt glamuursed markiid Acaste (Risto Vaidla) ja Clitandre (Karl Koppelmaa) ning oma keskpärasuses mõneti õnnetu Oronte, kes, võib-olla eeskätt Mehis Pihla enda isikuomaduste tõttu, kutsub ometi üles end märkama ja mõistma, mitte välja naerma.

Seda, et Alceste’i suhe Célimène’i ja kogu ühiskonnaga saab seisneda vaid mustvalgetes lahendustes, rõhutab seegi, et tema nõuandjate, meeleheitest manipuleeriva Arsinoé (Laura Kalle) ja tervemõistusliku sõbra Philinte’i (Jürgen Gansen ja Christopher Rajaveer) sõna kaalu on koomika kasuks kahandatud. See on kontseptuaalne samm, mille näitlejad meisterlikult suureks mängivad, andes lisaks vihjamisi mõista, et Arsinoé otsib selles intriigipuntras valuvaigistit alkoholist, Philinte aga kokaiinist.

Kogu selle kirju galerii mõjul näeme lavastuse lõpul siiski peategelase mõningast muutumist. Kas just empaatilisemaks, kuid igal juhul võtab Ott Raidmets oma lavakujus justkui juba mingi elutargema mõistvusega kokku Alceste’i eelnevate kehastuste eksirännakud. Seda mõjusam, et lõpus on Célimène taas Saara Nüganen. Kui mees pidi vahepeal katsumustes karastuma, siis naine oli kogu oma inimlikus (eba?)täiuses kogu aeg talle avatud, andes lõpus justkui mõista: mida ma siis kohe rääkisin!? Arusaam, et maailma ei saa muuta mudeli järgi, ei mõju Raidmetsa Alceste’i puhul resignatsiooni, luhtunud mässuna, vaid annab lootust, et uued 1990ndad saavad tärgata eelmiste, „päris“ 1990ndate tarkuse pinnalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar