Werner Herzogi ekstaatilised tõeotsingud

Helmut Jänes

Märtsist kuni aasta lõpuni näidatakse kord kuus „Kumu dokumentaali” sarja raames läbilõiget Werner Herzogi dokiparemikust, mis on tõstnud Saksamaal sündinud ja tänaseks ligikaudu 50 täispika filmi lavastaja praeguse maailma filmikunsti üheks hinnatumaks autoriks. Werner Herzogi (sünd 1942) kaamerapilk on eriline ja äratuntavalt ainuomane. Sama eriline ja hull, õigemini äraspidine on ka tema filmide tegelaskond, kes kõik teevad omi asju tihti arusaamatuks jääva kirega. Herzogi kõige tuntum „hull kangelane” on muidugi saksa näitleja Klaus Kinski, kellega režissöör kohtus juba 1950. aastatel, kuid kellega koostöö algas 1972. aastal filmiga „Aguirre, jumala viha”. Kaugel hullusest ei ole ka Herzogi kuulsa doki „Grislimees” peategelane Timothy Treadwell, kes elas oma elu viimased 13 aastat Alaskal karude seltsis. Sellesse seltskonda võib lisada muidugi ka päris paberitega hullu ja rohkem kui poole oma elust kinnipidamisasutustes virelenud Bruno Si, kellega Herzog teeb ühe oma loomingu tippteose „Igaüks enda eest ja Jumal kõigi vastu” (1974). Kõigi kolmega seob Herzogit igipõline protest tavanormide ja põlgus koolitarkuste vastu. Teistest erineb ka tema filmide jutustamislaad, mis kaotab sageli fiktsiooni ja dokumentaalsuse piiri. Raske on öelda, kas Herzog on parem dokumentaal- või mängufilmide lavastaja. Ta ise ei pea sellist eristamist oluliseks, arvab näiteks oma 1982. aastal linastunud suurfilmi „Fitzcarraldo” mängufilmisugemetega dokumentaalfilmiks, kuigi paljud tema dokumentaalfilmi alla liigitatud teosed on tema enda sõnul hoopiski lavastatud. Nagu ka selles programmis linastuv „Sügaviku kellad. Usk ja ebausk Venemaal” (1993), kus ekstaasis jää peal ukerdavad vene mehed on tegelikult kohalikud külajoodikud, kellele Herzog lubas pisukese näitlemise eest viinaraha. See, mida me ekraanilt näeme, on Herzogi tõde, mida saab kuvada ainult selliste fabritseeritud stilistiliste nõksude abil, mida koolides ei õpetata.

Koolist ja pedagoogikast pole kunagi Herzog olnud suuremas vaimustuses, sest peab sellest olulisemaks elu ja maailma nägemist avatud silmadega. Ta oli lapsena koolis ainus, kes polnud näinud kunagi filmi, televiisorit ega isegi telefoni. Kõik see, mis teistele oli tavaline, oli Herzogile esmakordne ja nii nägigi ta oma esimese kinofilmi pügmeedest alles 14aastaselt. Juba aasta hiljem oli Herzogil valmis esimene filmistsenaarium, viis aastat hiljem debüteeris ta lühifilmiga „Herakles” (1962). Sestpeale saavad Herzogi filmide peakangelasteks peale mõne erandi just lihtsad, kuid siiski äärmuslikud mehed.

Režissöör on käinud ja filme teinud kõigil viiel kontinendil, viimati neist Antarktikas võtmas dokki „Kohtumine maailma lõpus”, mis esimesena Herzogi filmidest leiab tee Ameerika filmiakadeemia nominatsioonide nimestikku. Ta käib seal, kus leiab aset midagi huvitavat ja erakordset. Kuigi viimasel ajal näeme me Herzogit toimetamas palju Euroopas ja Ühendriikides, on tema armastatumad paigad siiski olnud Aafrika ja Lõuna-Ameerika. Just Peruus ning Mehhikos on tehtud Herzogi üks esimesi mängufilme „Ka kääbused on alustanud väiksena” (1969), samuti algas seal üles võetud teosega „Aguirre, jumala viha” (1972) vastuokslik koostöö Klaus Kinskiga. Muuseas, „Aguirre” võtetele sõites oleks Herzog äärepealt eluga hüvasti jätnud, kui ta poleks viimasel hetkel tühistanud oma sõitu. Traagilisest lennuõnnetusest pääses vaid üks inimene, Juliane Koepcke, üks vähestest režissööri naiskangelastest, kelle imepärasest pääsemisest tegi ta 1999. aastal ka doki „Lootuse tiivad”.

Herzog räägib oma filmides ja kirjutistes palju lendamisest. Tema enda sõnul tuleb see tema noorusea unistusest saada suusahüppajaks. Ta imetleb neid, kes julgevad trotsida gravitatsioonijõudu maa ja taeva vahel, ning püüab lindile talletatud taevasolemise kogemust ka kõige paremal moel publikuga jagada. Ta räägib ekstaatiliselt ja murelikult suusahüppaja Walter Steineri järjekordse hüppe ettevalmistusest ja kukkumisest („Puunikeradaja Steineri suurejooneline ekstaas”, 1974), ta elab innukalt kaasa kunagise hävituslenduri Dieter Dengleri meenutustele Laose surmalaagritest („Väike Dieter tahab lennata”, 1999) ning teeb koos aeronautikainseneri Graham Dorringtoniga kaasa õhupallireisi üle Kaieteuri kose vihmametsa („Valge teemant”, 2004). Herzog ei tee midagi niisama, aga kui teeb, siis valusalt ja seal, kus keeb päris elu.

Selleks päris eluks võib pidada ka Herzogi kiindumust surmamõistetud kurjategijatesse. Ühes oma viimases filmis „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011) uurib ta inimpsüühikat, et aru saada, miks inimene tapab, ja sedagi, miks riik tapab. Loomulikult ei saa me siit ammendavat vastust, kuid tunneme, et Herzog on taas kord lahti kratsinud sellise haava, mille valu ei lase rahulikult elada.

Kumu dokumentaalfilmiprogramm „Werner Herzogi ekstaatiline tõde” koosneb 13 dokumentaal- ja lühifilmist, kestab märtsist detsembrini Kumu auditooriumis ja on kõikidele tasuta.


Werner Herzogi ekstaatiline tõde

Kava

6. märts „Väike Dieter tahab lennata” (1997)

3. aprill „Puunikerdaja Steineri suurejooneline ekstaas” (1974) ja „Gasherbrum – helendav mägi” (1984)

8. mai „La soufrière – vältimatu katastroofi ootuses” (1976) ja „Pimeduse õppetunnid” (1992)

5. juuni „Ajaratas” (2003)

4. september „Grislimees” (2005)

2. oktoober „Wodasbe – päikesekarjused Lõuna-Saharas” (1989) ja „Sügaviku kellad. Usk ja ebausk Venemaal” (1993)

6. november „Vaikuse ja pimeduse maa” (1971)

4. detsember „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011)

11. detsember „Herakles” (1962) ja „Valge teemant” (2004)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming