VVV

Vaapo Vaher

Kasarmu pole metroo

Vene noored kineastid peavad Nikita Mihhalkovi muidugi lupjunud fossiiliks. Samas taban nende endi töödes Mihhalkovi ilmseid mõjutusi, millest noortel tihti aimugi pole. Nikitast ja tervest ?Mihhalkovide klannist? annaks muliseda otsatult, täna heietan üksnes ta esimesest täispikast filmist ?Võõrastele oma, omadele võõras? (1974). See oli erakordselt hoogne debüüt, hoogsaim vene kinoloos. Filmi on hakatud nimetama nõukogude esimeseks vesterniks, ehkki sotsialistlikke vesterne oli püütud teha ammu ennegi (Ivan Perestiani 1923. a vändatud ?Punased saatanad? jmt).

Isevärki visklevaks vesterniks kujunes ka Mihhalkovi filmi saamislugu. Just siis, kui stsenaarium oli õnnelikult läbinud kõik varitsevad kolleegiumid ja bürood ning verisulis re?issöör Mihhalkov saanud filmimisloa ka kinoministrilt Romanovilt, lendas kõik äkki paugupealt vastu taevast. Sest ? Mihhalkov kutsuti sõjaväkke aega teenima. Kremlis olid kõrged kindralid käinud nurisemas kunstimeistrite võsukeste üle, kes hoiduvad kõrvale nõukogude kodaniku aukohusest kanda aastat paar Vene kroonu lotendavat mundrit. Ja kaitseministeeriumis otsustati ? kõik mammapojad kirsadesse!

Nikita oli meeleheitel, tormas abipalvetega kord oma kuulsa isa, siis sama kuulsa Sergei Bondart?uki manu. Bondar helistaski mundriministeeriumisse, sealt röögiti vastu: ?Mis film? Mis vabastust! Selle poisi saadan ma põrgupõhja!? Ent kinomehed ei jätnud jonni, Mosfilmi dire Nikolai Sizov läkitas telegrammi otse militaarpesa epitsentrisse, kaitseministrile Gret?kole endale. Kuid sealtki saabus vastuseks metalne: ?Ei!? See otsus oli lõplik ja läkski nii, nagu kindralid olid ähvardanud, Mihhalkov kupatati põrgupõhja, Kamt?atkale.

Seal sai Nikitast mõnitamisobjekt. Teda ruttasid alandama nii pagendusest kibestunud ohvitserid kui temast nooremad kaassõdurid. Ah, et Moskvast? Ah, et seesama, kes mängis filmis ?Ma kõnnin Moskva tänavail?? No nii ? kasarmu pole sul metroo ega Punane väljak, siin on vaid rodu jäätunud sitamaju, kraba kang, värdjas, ja raiu kollast kust, nii et kristallid lendavad!

Mihhalkov talus teotusi pool aastat, siis õnnestus tal end sokutada komsomoliüritusse, rängale rännakule läbi T?ukotka. Marsruut pidi kordama kodusõjaaegsete punaarmeelaste sangarlikku teekonda tollase kangelase Grigori T?ubarovi juhtimisel ja tõestama, et nüüdsed punatähemehed pole varasematest äbarikumad. Teekond pakkus ohtralt ohte, ka Nikita vajus kord tuisus läbi jää ja jäi imega pooleks ellu. Aasta pärast tuli vabanemine, Mihhalkov pääses taas Moskvasse ja eraellu, mis aga tähtsaim, tema plaanitud film oli suudetud hoida Mosfilmi tööplaanis ja võis alustada võtteid.

Tööd tegi noor trupp pulbitseva entusiasmiga. Filmist kujunes tegijate, eeskätt Mihhalkovi professionaalse võimekuse külluslik demonstratsioon, erinevate re?iivõimaluste vahelduv kaskaad. Mihhalkov ihkas (võib-olla erilise kirglikkusega just pärast vaimumuljumisi sõjaväepõrgus) hüüda: ?Ma suudan kõike!? Ehkki sü?ee tormles formaalselt  kodusõjapäevil, oli film kõike muud kui ajalooline. Re?issöör ei ihanud avada ajastut, pigem kuulutada iseend kui kunstnikku. Kummaliselt segunesid filmis tinglikkus ja naturaalsus. Kodusõja reaalid joonistusid kontuurselt, ent keskkond, kus lugu vuhises, oli lopsakalt elav. Tegelaskujude üldpilt püsis siluetne, ent iga tegelase tegu, sõna, ?est, faktuur olid psühholoogiliselt põhjendatud. Nagu kirjutas kusagil Juri Bogomolov, üksikasjade naturaalsus kasvatati üldpildi tinglikkusele kui muskulatuur. Ehkki vormilt oli film avantüürne seiklusfilm, rikuti selles vallatult ?anriseadusi, paljastus  re?issööri iha mängida vesterni võttestikuga intellektuaalseid mänge. Re?issöör astus ?anriga vaidlusse. Vaba käega haaras ta üht-teist maailma ja vene klassika repertuaarist. Üks revolutsiooniline komandör oli temperamendilt ja vuntsidelt äratuntavalt sarnane Babot?kini krestomaatilise T?apajeviga jne. Selgelt võis tajuda filmi maaliliste ja romantiliste tegelaste lapsemeelt. ?Omad? olid väga head ja ?võõrad? hirmus pahad.  Kole, kui ?omad? peavad rähklema ?võõraste? seas. Nii, nagu Mihhalkov pidi piinlema Kamt?atka militaarsete pättide hulgas. Omade keskel võib aga rõõmustada kui laps, elada lihtsalt ja selgelt. Mihhalkov on hiljem mõtisklenud, et kui peaks loo uuesti filmima, siis ei kordaks ta enam selle kunstilisi vigu, ent ei suudaks eal jõuda filmi süüdimatu vabaduseni. Teadagi ? kesse suudaks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming