VVV:Vändaga kinoaparaat ja saatuslik naine

Vaapo Vaher

  Kurat seda teab, kuidas Jevgeni Karelovi film “Teenisid kaks seltsimeest” linale pääses. Riiulipimedusse lendas aastakümneteks vedelema ju sootuks süütumaidki šedöövreid. Töö valmis 1968, nõukogude liberalismi lõpuaastal, pärast Tšehhoslovakkia mäsu, mil KGB lõi kiirustades dissidentlusevastase osakonna ja Brežnev peatas detsembripleenumil Kossõgini majandusuuendused. Kärmelt puhastati ajakirja Junost kolleegium, Moskva kinofestivali reglement sõnastati uuesti. Purustati Novõi Miri vabameelsus, ajakirja asetoimetaja Aleksei Kondratovitš kirjutas toona päevikusse: “Süngemat aastat kui 1968 ma ei tea.”

Aga Karelovi film, näe, pääses ekraanile. Arvatakse, et tänu sellelesamale möllule jäigi tsensoreil “Kaks seltsimeest” kahe silma vahele. Ehkki poleks tohtinud, sest stsenaariumi olid meisterdanud kahtlased figuurid, Stalini aegu kümmekond aastat laagris vaevelnud duo Juli Dunski ja Valeri Frid.

Formaalselt kuulus film žanrisse “kangelaslik-patriootiline”, sisult avas aga  bolševistliku utoopia  inimvihkajalikkuse. Mitte, et autorid oleksid kartmatult ja sihikindlalt asunud kommunismi kritiseerima, lihtsalt oldi kunstiliselt aus. Sellest piisas. Süžee kergelt koomiline. Kodusõda. Punaste pihku langeb trofeena prantslaste vändaga kinoaparaat. Staabis otsustatakse, et sellega tuleb õhust, aeroplaani pardalt pildistada vaenlase kindlustusi. Ülesannet asuvad täitma endine külafotograaf nooruke Nekrassov ja teda kontrolliv hampelmanlik Ivan Karjakin. Mehed satuvad seiklustesse, kus neid tahavad järjest tappa nii omad kui vaenlased. Inimelu ei kaalu kummagi leeri silmis kübetki. Nekrassov on leebe südamega vaimuliku poeg, samas puhtahingeline bolševik. Karjakin aga fanaatilisevõitu kommunistlik veidrik, kes on võimeline poliitilisest valvsusest ka sõbra elu turule viima.

Nekrassovit mängis näitlejana alles piimahabe Oleg Jankovski, Karjakinit aga äraarvamatu fantaasiaga Rolan Bõkov. Tõsi, alul pidi Jankovski etendama hoopis Wrangeli valget ohvitseri Brusentovit, sest – Olegil ju tähelepanuväärselt intellektuaalne näojoonis. Ent kui režissöör nägi filmiproove, hüüdis ta: “Seda meest me Wrangelile ei anna!” ning pani Jankovski näitleja rõõmuks Nekrassovi rolli. Valgekaartlast hakkas mängima Volodja Võssotski ja lõi tõeliselt maskuliinse ning mitmepalgelise karakteri.

Filmis mängis veel kuulsusi, näiteks Alla Demidova kujutas mehestunud punaarmeelasest naisohvitseri, kel kalapilguliselt külmad silmad ja kes blaseerunult jagab käsklusi: “Laske need lontrused maha…”

Karelov oli sõbralik režissöör ja suutis võtteväljal luua kollegiaalse õhkkonna. Ometi prahvatas korraks sisse välk, Võssotski kukkus järjekordselt lakkuma ja tõmbas osa näitlejaid kaasa. Režissöör mõtles – lõpp! Kuid filmis osalev Anatoli Papanov võttis joomakamba ette, tegi neile niisuguse ajuloputuse, et järgmisel varahommikul olid pohmeluses piinlejad kohmetunult kaamerate ees. See oli teadagi imetegu – kiskuda Võssotski joomalaineist ühe ropsuga töhe!

Tegelikult sattus ka Karelov ise sageli tina panema. Eriti süvenes alkoholism temas pärast “Kahe seltsimehe” valmimist. Seitsmekümnendate alul hülgas naine ta just käraka tõttu. Karelov otsis näljase intensiivsusega endale uut elukaaslast. Leidiski kaunitari, Mosfilmi kunstniku, kellel aga saatusliku naise kuulsus: kaks ta endist meest olid elust lahkunud traagilise surma läbi.

Karelov oli lüürilise hingega režissöör, kes katsetas veidi ka kirjanikutööga, olen lugenud ta lugusid-jutte. Kinokoolis õppis ta internatsionaalsel kursusel koos hilisemate maailmanimede Márta Mészárosi ja Jerzy Hoffmaniga.

Muide Hoffman on meenutanud, et nende kursal käis koos venelastega üks mongol, üks lätlane, üks eestlanna(?), üks leedukas (Žalakevičius!), seitse rumeenlast, seitse ungarlast ja üks poolakas – ta ise. 

Režissöörina alustas Karelov romantiliselt, ekraniseeris Gaidari ja Šolohhovi.  Elu viimase tööna tõi seriaalina teleekraanile Kaverini “Kaks kaptenit” (1976), just see järjefilm innustas muusikuid looma hasartset lavatükki “Nord-Ost”, mille traagilise finaali lavastasid tšetšeenidest terroristid ja president Putin.

Omaenda elulõpu eest hoolitses Karelov diskreetselt, läks Gagras puhkusel olles Jevgeni Matvejeviga suplema, jäi kolleegist kauemaks vette ega tulnudki enam välja. “Kahe seltsimehe” stsenaristid, sõbrad Dunski ja Frid kuulutasid pärast režissööri hukku, et nad on kurvad, kuid mitte imestunud. 

Kaunitar Mosfilmist sai kirja kolmanda mehelaiba.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming