VVV: Teekond katedraali

Vaapo Vaher

  Viimane kuu aega on telepilti kandnud kestvaid religioosseid hoovusi: mäsu paavsti surma ümber ja venelaste ülestõusmispidustusi. Hääbuvast paavstist komponeeriti kärmelt massikultuuriline figuur à la Elvis Presley või Che Guevara. Üldtunnustatud üleilmsete autoriteetide puuduses hõivavad pjedestaali ikka aseainelised isiksused, printsess Diana või Vatikani usuülik.

Vene ülestõusmispühad on sootuks tähenduslikumad, sest sealne ühiskond ihkab tõepoolest taas tõusu üles. Vene inimese mütoloogiline meel tahab välja karnevaliajastu irratsionaalsete kirgede virvarrist. Vene hing vajab primitiivset selgust, usku, vihisevat viirukipanni, mis jumalikustaks ka riigikorra ja osutaks konkreetsele ikoonile. Ma ei kõnele seda mõnitamisi, sest klaarumist vajame ka meie. Kestev karnevaliajastu kultuuris ja poliitikas, katkematu tants mineviku kontidel on ju karglemine kohapeal. Karnevali jõhker koomika ei kätke arengut ja toob pikalt kestes kaasa globaalse kriisi. Karnevalilikud perioodid saavad korduda vaid tsükliliselt, vaheldumisi mütoloogiatega.

Vene mütoloogilises tajus on taas koht religioonil, mis tasapisi puhastumas vahepealsest pseudokristlusest. Ime küll, aga seitsekümmend aastat jõhkrat ateistlikku terrorit ei jaksanud hävitada ortodoksi. Seirates nõukogude filmikunsti selle algusest peale (nõukogulike sugemetega on see ka praegu ja nii jääbki), võib veendunult väita, et religioossed mõjutused ei lahkunud sealt eal. Ükskõik, olid need siis miinus- või plussmärgiga. Negatiivsed usukäsitlused algasid otsekohe pärast punast pööret, riik asus heldelt finantseerima algelisi ateistlikke agitka?sid. Ent jumalamõnitust asuti süstima ka kunstiliste eesmärkidega linatöödesse, meenub näiteks Jakov Protazanovi grotesk ?Püha Jorgeni pidu? (1930). Kolmekümnendate hakul võttis antireligioossest hüsteeriast aktiivselt osa ka geenius Eisenstein. Ent ta hilisemates filmides on juba  tõsimeelseid paralleele piiblisü?eedega, ?Ivan Groznõis? näidati kristliku moraali eiramise ohtlikkust juba sellise jõulisusega, et filmi teine seeria viis endast välja Stalini, kelle iidol Juhan Julm muidu küll oli.

Alateadvuslikke või sihilikke rööbitusi religioossete sü?eedega pakkusid nõukogude sõja- ja kangelassaagad. Suurt Isamaasõda on ikka tõlgendatud kui Matteuse evangeeliumi. Kõik selle sõjaga seotu on kui uus pühakiri. Olen juba korduvalt kõnelenud Donskoi ?Vikerkaarest?, ent ka muudes pealtnäha propafilmides, näiteks Aleksandr Stolperi ?Jutustuses tõelisest inimesest? või Leo Arn?tami ?Zojas?, läbib peategelane põrguliku Kolgata, jõudes puhastava kirgastumiseni.

Kummaline, kuid ateismi uue ründe tõi endaga kaasa progressiivseks peetud Hru?t?ovi sulaaeg, mil suleti pool toiminud kirikuist-kloostreist. Valmisid jumalavastased tellimusfilmid, nagu Vladimir Ordõnski ?Pilved Borski kohal?. Ent  riiklikule survele sai võimsaks vastukaaluks Tarkovski tulek, läinud sajandi maailma kino üks andnumaid religioosseid re?issööre, keda erutas tõe, puhastumise, kõiksuse, jumalaotsingu problemaatika. Ta ?Ivani lapsepõlves? jõudis Ivan-poiss pärast hukku paradiisi, ?Solarises? tsiteeriti kadunud poja naasmise motiivi, ?Nostalgias? kandis surev emigrandist kirjanik hubisevat küünalt kirikusse. Jne.

Vassili ?uk?ini vapustavalt menukas ?Punetavas lodjapuus? jälgiti õigusteelt hälbinud kangelase kannatusahelat; episoodis, kus nuttev bandiidist peategelane meeleheitel langeb neitsilike kaskede alla, hüüdes appi Issandat Jumalat, jälgis kaamerasilm tähendusrikkalt taamal valendavat hüljatud vene kirikut. Varjamatuid usulisi assotsiatsioone pakkus oma töödes Larissa ?epitko, tehes tavalisest partisaniloost sugestiivse piibelliku piinlemisfilmi. Elem Klimovi naturalistlikus ?Mine ja vaata? lahvatasid sümfoonilise jõuga apokalüptilised tajud. Paisutatud hukumotiivid said  totaalseks teemaks perestroika-kinos.

Piiblitemaatika ulatus ka rahvuslikesse kinematograafiatesse. Religioosne taust mängib sisenduslikult Parad?anovi maalilistes kinokollaa?ides. Perestroika eelajal sai põrutavaks sündmuseks Tengiz Abuladze ka Eestis laineid löönud ?Patukahetsus?. Film lõpeb nii, et vana, kirgastunud silmadega naine küsib teed: ?Öelge, palun, kas see tee viib katedraali?? Saanud eitava vastuse, puurib naine pilgu saali, otse vaatajasse ja pärib semantiliselt: ?Aga milleks siis see tee? Milleks on tarvis teed, mis ei vii katedraali??  

Ehk oskate kosta ? milleks?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming