VVV: Tappa nelikümmend meest

Vaapo Vaher

  Naissoost mõrvar ekraanil mõjub alati topeltkoodina. Teadagi — naine on looduse poolt määratud elu andma, mitte hävitama. Kuid ka sedavõrd kitsas spetsiifikas, kui seda on naismõrvarlus, erineb vene filmikunst suuresti läänlaste omast.

Vene kinolist naistapjat tuleb vaadelda eraldi kahe ajavahemiku foonil: revolutsioonieelses filmis ja nõukogulikus linaloomingus.

Tsaariaegne vene kino sujus suuresti dekadentlikus esteetikas. Ka triviaalne, massidele suunatud film püüdles mingis elemendis kõrgema, tähenduslikuma poole, ei lepitud ajaviitega, täita tuli ka moraalset funktsiooni. Teoreetikud kõnelevad “ohverdamise süžeest”, tollases tüüpilises filmifinaalis tegi pattulangenud naistegelane enesetapu. Tähendab, tappis küll, aga iseenda. Vene dekadentsist ei hajunud Dostojevski mõju, kes oli vastandanud “madonnalikkuse” ja “sodoomia”, vene traditsioonilises patriarhaalses kultuuris on oponeerinud ikka hing ja keha, armastus ja seks. Puhastumine kannatustes kuulub vene “eksistentsiaalsete väärtuste” (Maia Turovskaja) hulka. Seepärast, tappes filmis iseend, hukkas kangelanna endas kellegi teise, võõra, halva, patuse.

Kui naine vene tollases filmis jõudiski ligimese mõrvani, siis tegi ta seda sageli ilma relvata. Näiteks Jevgeni Baueri 1914. aastal tehtud linaloos “Suure linna laps” ei mõrva kangelanna meest otse, vaid viib selle niikaugele, et see ise endalt elu võtab. Võimutseb naisdemonism, mis paiskab hingeliste või müstiliste hoobade abil mehe hukkumisse. Saatuslikult deemonlikuks naiseks ekraanil kujunes Vera Holodnaja, kes kannatas sugereerivalt luksuslikes tualettides ja kaunites interjöörides ning külvas dramaatikat meesolluse hulgas. Vampnaine, saatuslik hoor, pole vene ekraanil ega vaataja südames poolehoidu võitnud.

Muidugi, vahel tuli vastase või armukese tapmiseks kasutada ka otsest vägivalda, näiteks mürgitamist, kuid väga harva võis tollases vene filmis näha naise peos püstolit. See on iseloomulik tõik, sest püstol, kinolina mütoloogiline ese, sümboolne fallose märk, naise käes emantsipatsiooni metafoor, ei kuulunud tsaariaegse vene filmi mõttesse ja esteetikasse.

Bolševistlikus filmis sai aga püstolist-püssist naise peamine mõrvavahend. Murdefilmiks võib pidada Boriss Mihhini 1917. aastal tehtud filmi “Seltsimees Jelena”. Linale astub uus naistüüp, feminist-terrorist. Kinos elustatakse pateetiliselt XIX sajandi kuulsad põrandaalused naistapjad Sofia Perovskaja, Vera Figner jmt. Neile lisandub peagi Fanni Kaplan, Lenini elukese kallale kippunu. Nende käes ei ole püstol vahend isiklike arvete klaarimiseks, vaid poliitiline surmariist. Klassikalise, fanaatilise tapjanaise esitas Boriss Lavrenjovi jutustuse “Neljakümne esimene” varasem ekraniseering, režissööriks vene filmikorüfee Jakov Protazanov. Naistapjat Marjutkat etendas metsikusilmne Ada Voitsik. See linastus erineb paljus hilisemast, Grigori Tšuhrai 1956. aasta valminud hellast melodraamast. Esimeses versioonis tuhisesid revolutsiooniliselt karmid hoovused. Marjutka pole filmis juhumõrvar, vaid professionaalne tapja, ideoloogiline mõrtsukas, kes snaiperina hukanud juba nelikümmend valget ohvitseri ja ihkab neljakümne esimest. Sõjasaatus paiskab ta aga ootamatult koos valge mundrimehega üksikule saarele. Siin sulandub filmis omamoodi robinsonaad poliitilise ja erootilise motiiviga. Abistades teineteist ellujäämisel, sigineb mehe-naise vahele armastus, ent kui silmapiirile ilmub valgete laev ja ohvitser püüab selleni jõuda, tapab naine püssilasuga halastamatult saatusekaaslase. Ja lõikab seejärel relvakabasse võidukalt neljakümne esimese sälgu.

Terased filmiloolased on kahe vaenuväelase, kuid verdvalavast tegelikkusest äkki eraldatud mehe ja naise kiindumuses märganud hetkelist, peaaegu religioosset valgustust. Hämmastunud umbusuga vaatavad nad teineteist. Nagu Aadam ja Eeva avastavad nad libiido. Marjutka tajub endas liigutamas naiselikkuse ürgset alget. Ent just siis peab ta mehe tapma, koos sellega surmab ta ka endas naiselikkuse. Kommunistlik utoopia kätkes endas soolise võrdõiguslikkuse kõlavat teesi ja see pidi toimuma ühiskonna maskuleerumise kaudu. Vintpüss bolševistliku Marjutka kihelevas peos oli mehestumise atribuut, naissõdur ühtses rivis ei tohtinud meespoolest millegagi erineda. Diferents tuli tappa.

Marjutka mõrvas nelikümmend meest, lootuses hüljata oma sugu. Ei aidanud. Vaevalt, et unustuse tõi neljakümne esimenegi. Palju pidanuks ta mehi tapma?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming