VVV: Skisofreeniline koduteater

Vaapo Vaher

 

Kus lõpeb kunst ja kust hakatub hullus, seda on vahel võimatu klaariks teha. Lihtne tüdruk Venemaa kolkasügavusest Valja Karavajeva oli isevärki kunstisõge juba lapsest saati. Plikana näitles ta kodus omapäi, laulis, etles, ajas reaalelu ja unistusliku segi, nii et näis külarahvale napakana. Kuuendas klassis otsustas ta äkki päevapealt: kõik, rohkem tema koolipinki ei nühi. Ja hakkas pommitama pealinna teatrikoole, et teda sinna õppima võetaks. Ent sealt ei tulnud ainsatki reaktsiooni. Pikapeale viskas tüdrukul ära ja ta läkitas kirja otse Stalinile: “Lubage, palun, mul saada näitlejaks, et teenida meie kunsti!”

Kurat teab, mihuke ametnik seda kirja luges, äkki tõesti Vanavunts ise, aga tüdrukuni  jõudis teade, et ta on kutsutud Mosfilmi näitlejakursustele. Vanemad olid surmani kohkunud, kui neljateistkümnene Valja oli ühel hommikul haihtunud ja laual lebas kirjaräbal: “Sõitsin Moskvasse, et saada näitlejaks”.

Muidugi oli Valja teiste õppurite seas kui lapsuke. Kuulus režissöör Raizman, kelle kursusele ta sattus, hoidis aga tüdrukul silma peal. See tirts meeldis talle ja mõne aasta pärast, kui ta alustas ettevalmistusi filmiks “Mašakene”, kutsus ta Valentina Karavajeva peaossa. Stsenaarium oli kirjutatud just Valentinat silmas pidades, Raizman adus, et tüdruk on vaba näitlemiskrampidest, et pigem elab filmis, on läbinisti ta ise ja see siirus pidi tagama linatöö vastupandamatuse. Tüdruk oli aga vastutuskoorma all lookas, ta kirjutas emale: “Emake, kallike, mul on miskipärast väga raske. Pole kellelegi kurta, aga süda lõhkeb. Kardan, et mul ei tule välja. Mitte, et oleksin andetu, vaid ränk hiiglaslik elu rõhub, lämmatab mind, jõudu ei ole. Kas tõesti hajub, läheb mu juurest, hülgab mind mu Mašake?”

Raizman ihkas vändata kammerlikku, inimlikku armastuslugu ja see oli sel ajal julgustükk, sest iga intiimsem püüe tembeldati valvekriitikute poolt kohe  väikekodanlikuks lääguseks. Pealegi algas filmimise käigus sõda. Nüüd taheti Mašakese lugu anda erisuguse soojusega, et sõdurid rindel saaksid hingejõudu. Valja mängitud Mašake kujuneski naiivseks, puhtsüdamlikuks vene tüdrukuks, kelles polnud koketsuse raasugi, ent kelle lapselikkuse taga aimdus puhast naiselikku üllust.

Filmi menu oli otsatu, tasuks Stalini preemia. Raizman valmistus innustunult uueks filmiks, kus taas pidi peaosa tegema Karavajeva, ent tüdruk sattus ränka autoõnnetusse, mis purustas ta näo. Ei aidanud ka plastiline operatsioon, ta nägu jäi moondama inetu arm. Valja oli meeleheitel. Juhuslikult kohtus ta hotellis Inglise diplomaadiga, kes kentsakasse tütarlapsesse silmapilkselt armus. Karavajeva haistis võimalust, paarike abiellus ja Valja saatis võimudele kirja, milles palus lubada end välismaale, et veel kord lasta end opereerida, kinnitades, et jääb ka seal nõukogude inimeseks ja truuks kommunistlikule parteile.

Viis aastat väljamaal imet ei teinud ja kurnatud naine ihkas tagasi koju. Taas kirjavahetus võimuorganitega, poliitiliseks vastutasuks pidi Karavajeva kodumaal kirjeldama, kui kohutav on elu kapitalistlikus põrgus. Valja alanduski soperdama pamfletti.

Lootus, et kodus võib taas mingil moel filmi tungida, luhtus üsna pea. Ta seikles teatrite ja stuudiote vahel, 1969. aastast sai ta põhitegevuseks välismaiste filmide vene keelde dubleerimine, tema suu läbi kõnelesid nõukogude ekraanil Dietrich ja Garbo ja Bette Davis. Peagi kadus ta sootuks avalikkuse silmist, viimased 23 aastat elas ta erakuna. 1998. aasta hakul imestas ta korterinaaber, et hulluke kõrvaltoast on kahtlaselt vait, muidu oli läbi seina kostnud pidevat dramaatilist teksti. Karavajeva uks lõhuti maha ja sissetungijate silmadele avanes müstiline pilt. Lõhkenud kraanikausitorust immitses vett, lainetaval põrandal ujusid käsikirjalehed, teatrirekvisiidid, kostüümid ja parukad. Diivanil lebas korteriperenaise elutu laip.

Kõige hämmastavamalt mõjus aga korteri interjöör: toa ühte seina oli klopsitud väike teatrilava, traadil liikus eesriie; vastasseinas seisis statiiv amatöörliku kinokaameraga; köök kujutas endast grimmiruumi.

Valja Karavajeva, Stalini preemia laureaat, oli igal õhtul andnud siin toas etendusi, seintele kinnitatud fotodelt vaatasid vastu näitlejad, kes osalesid virtuaalselt, nendele olid suunatud Valentina monoloogid. Vastasseinas aga jäädvustas toimuva kaamera, nii on säilinud hulk fragmente, kus näitlejanna etendas Kareninat või kaasavaratut.

Oli see nüüd haiglaslik nartsissism või ta kunstiline sangarlus?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming